Eesti mees on hea pantvang

Mõne keevalisema temperamendiga rahvuse esindaja poleks Liibanoni terroristide käest eluga pääsenud. Pärast raamatu lugemist tundus, et Eesti mehed päästis just nende rahulik ja kannatlik meelelaad. Isegi kui "plaan B-d" ehk põgenemist (millega kaasnenuks ekstraports vägivalda) mitmeid-mitmeid kordi kaaluti, jäi lõpuks ikkagi peale lootus, et asjad lahenevad rahulikult. Madis Jürgen annab toonased sündmused edasi küllaltki lakoonilises ajakirjanduslikus laadis, dramaatkasse kaldumata. Isegi pantvangide tundidepikkust peksmist ja piinamist maalib ta vaid mõne üldise tooniga. Huvitav, kas see on autori enda valik või pigem asjaosaliste palve? Raamatu peategelased ei ole mitte seitse pantvangi võetud eestlast, vaid pigem just nend röövijad, kelle karakterid on hästi välja joonistunud ja keda kutsutakse iseloomulike hüüdnimedega. Eesti mehed ise on jäänud oma üleelamistes tagasihoidlikuks ja nii on raamatusse pikitud vaid üksikuid lühidaid "sisevaateid". Kuidas valmistub pantvang suremiseks, kuidas mõtleb oma lähedastele ja mida oma elus muudab, kui kord pääsema peaks. Kokkuvõttes kuidagi väga... inimlik raamat.
Lugesin läbi poole päevaga - ei saanud käest ära enne, kui läbi oli. Kujunduses jäi vaid arusaamatuks, kas taheti sellega meeleolu luua või hoopis raamatut toekamana näidata.

Stiilinäide Eesti Ekspressis:
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/katkend-liibanoni-pantvangide-raamatust-siit-me-enam-eluga-ei-paase.d?id=64113117

Viljandi väsimatutele vilistlastele

Möödunud laupäeval tähistas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia oma juubelit ja oli selleks puhuks külla kutsunud ka oma vilistlased. Minu kooliajast on nüüdseks möödunud pea neli aastat, aga Viljandisse lähen ikka nagu koju - iga kord võib seal tuttavaid nägusid kohata (isegi, kui oled kokkutulnutest oma kursuse ainus esindaja!). Vahva oli vaadata nostalgiameres kümblevaid kolleege ja lasta end tasakesi närida kahetsuseussikesel, et endal pole olnud võimalik ühikaelu maitsta. Tore oli näha, et muutuste ajastul midagi endisena säilib, olgu see või endise õppejõu hääletoon või kalamehejutt. Kõige ägedamaks kujunes aga õhtune pidu koolimajas, kus rahva kütsid kuumaks Estraadiraadio ja minu kunagine armas pinginaaber Kaire Vilgats. Teist bändi aga õieti vaatama ei jõudnudki, kuna - üllatus, üllatus! - raamatukogunduse kirjadega klassiruumis käis mõnus jämm, õhtu täheks salapärane klaverimängija, kellest saime teada vaid eesnime Jaanus, ja kes mängis ära kõik lood, mida vaid sooviti, biitlite Yesterday'st Nirvana ja Gunnar Grapsini välja! Vaat selle fiilingu pärast ma seda kooli armastangi!

Foto: http://www.elmar.ee/mobile/Kuukiri1_files/image006.jpg

Selgusid hooaja parimad mälumängurid

Eile õhtul selgusid Sauga mälumängu parimad - võistkond MAP koosseisus Piret Valkma, Astri Mäeste, Andra Huusi, Marju Tomberg ja Külli Haltsonen. Stabiilselt hästi on võistkond osalenud mälumängu algusaegadest peale - ehk juba 2006. aastast.  Aitäh teile, tublid ajusportlased, ja eelkõige palju õnne auga väljateenitud võidu puhul!

Kõik pole kuld, mis trükitud

Viimasel ajal on taas teravalt päevakorda tõusnud kollase ajakirjanduse väljaütlemised ja spekulatsioonid. Inimesena on muidugi mõisteav soov sind lahanud või laimanud väljaanne kohtusse kaevata, kuid arvan, et kasu sellest saab ainult meedia ise. Eks hoia ju sellised kohtuasjad teemat (ja sellega ka kohtussekaebaja isikut ennast) pidevalt orbiidil ja taas on väljaannetel kõneainet. Oleks naiivne arvata, et mõned kohtuasjad peatavadki kollase meedia veskirattad. Paksunahaliselt õlgu kehitades ja asjat üle olles võib aga loota, et peagi on jahvatamisel juba uued teemad ja isikud. (Huvitav oleks lähemalt uurida, kuivõrd kollane meedia üldse räägib isikutest ja isiksustest ja kuivõrd tegelaskujust, kelle on ise kõnealusest isikust loonud).
Möödnud nädala Kolmeraudsesse (3. mai 2012) oli teemat kommenteerima kutsutud Linnar Priimägi, kes leidis, et paksu nahka meedia suhtes tuleks hakata kasvatama juba koolilastes. Põhjusena, miks meedia sõnu kiputakse meil kullana võtma, tõi ta välja talupoja-aegse suhtumise, et kirjasõna on püha. "Ei ole ta midagi, ma tunnen enamikku neist kirjutajatest!" põrutas ta.

Kuidas me kultuuriministriga kohtusime

Muidugi oleks saanud terve tunni, mille kultuuriminister oli planeerinud meie valla "vaprate ja ilusatega" kohtumiseks, edukalt tervenisti raamatukoguteemaga sisustada ja küllap oleks aega puudugi tulnud. Paraku pidi sellesse tundi mahtuma palju muidki teemasid, muuhulgas tehti ära ka haldusreform ja tõdeti, et majanduse tulevik on Hiina. Kui aga "pehmete" elualade esindajailt sõna sekka oodati, lasin kultuuriministri suunas lendu keelel ja meelel kipitanud küsimuse:

"Mida te tahate selle uue raamatukogupoliitikaga saavutada?"

"Teate, mina olen otsekohene inimene. Minu arvates on raamatukogud kohalike omavalitsuste rida."

Ehk siis - nii nagu mina aru sain - näeb minister, et tulevikus oleks rahvale raamatukogunduslike teenuste osutamine ja rahastamine puhtalt kohalike omavalitsuste asi. Kas omavalitsus peab selleks erinevaid raamatukogusid ülal või paneb tööle näiteks raamatukogubussi, on sel puhul vaid omavalitsuse enda pädevus. Ja seega vabaneks 1,6 miljonit riigi raha, mis praegu kulub raamatukogudele paberraamatute soetamiseks. Ministrikabinetist vaadatuna on tegu väikese summaga, mis kokkuvõttes midagi oluliselt ei parendavat (kuigi tõime vastupidise näite ühest vallast, mille raamatukogud saavad uut kirjandust vaid tänu riigi toetusele hankida, kuna omavalitsus selleks sentigi ei eralda). "Üle jäänud" raha saaks kasutada hoopis e-raamatute litsentside ostmiseks ja teha seega e-raamatud paremini rahvale kättesaadavaks.

E-raamatukogus küünarnukkideni sees olles ei saa ma viimase ideega kuidagi mitte nõustuda. Tulevik kuulub kahtlemata e-raamatutele ja seda peab raamatukogunduse arendamisel arvestama - iseasi, kas seda peab tegema paberraamatute arvelt. Mis puutub raamatukogude rahastamise üleandmisesse omavalitsustele, olen aga üpriski pessimistlik. Sest - nagu minister isegi möönas, on kultuur esimene valdkond, mille eelarve kallale tullakse, kui rahakott õblukeseks kipub jääma.

Ja veel on mulle üks asi segaseks jäänud - kuidas edaspidi raamatukogu tegevuse tulemuslikkust mõõdetakse? Aruannetes on ju tähtis lugejate ja külastajate arv, iga langust (milline sõnademäng, eks ole!) tuleb analüüsida ja põhjendada. Just seetõttu on rahvaraamatukogude kogusid komplekteeritud ennekõike kohalike lugejate soovide põhjal. Niisiis, mille põhjal me edaspidi hindame raamatukogude tegevuse tulemuslikkust hindame? Kas võrdleme, kes on aasta jooksul rohkem väärtkirjandust ja kultuuriperioodikat hankinud?

Ahjaa, midagi positiivset ka - õhus on plaan hakata rahastama kirjanike kohtumisi lugejatega!

Fotol kolleeg Liivia kultuuriministrilt küsimas, kuidas ta saab tädi Maali panna väärtkirjandust lugema.

Imet võib ka igavalt teha

Helen Keller on kahtlemata üks imetlusväärsemaid naisi, kes kunagi elanud. Jäänud 19-kuuselt pimedaks ja kurdiks, nautis ta ometi täisväärtuslikku elu omandades kõrghariduse ja mitu keelt, lisaks rännates läbi pool maailma. See oli võimalik tänu ühele teisele, mitte vähem imetlusväärsele naisele Anne Sullivanile, kellest sai Heleni õpetaja ja sõber 49 aastaks.

Endla teatri lavastus "Imetegija" keskendub just ajale, mil Anne Sullivan Kellerite peresse tööle tuli. Liis Laigna Helenina teeb supertöö ja Triin Lepik Anne'ina ei jää talle sugugi alla. Lavastus ise on huvitavalt kontrastne - kohe jäi kõrva tegelaste vanaaegne väljapeetud keelekasutus, samas kasutati ka kaasaegse kino võimalusi. Aga ma pole päris kindel, et see on suure saali etendus - rõdult vaadates läheb päris palju emotsiooni ja miimikat kaotsi (nüüd ootavad sahtlis piletid "tiba" lähemale, lausa esiritta).

Helen Kelleri raamat "Minu elu lugu" nii palju emotsioone ei tekita. Vast enim paneb imestama Heleni lihvitud keelekasutus, aga sellelegi antakse seletus - enamus trükitust on kokku pandud tema õpingute tarvis tehtud kirjatöödest juba siis, kui Helen käis veel kolledžis. Raamatus leiabki käsitlemist vaid noorusaeg, Heleni edasise elusaatuse tundmaõppimiseks on vaja kasutada teisi allikaid. Heleni keel on ilus ja väga väljendusrikas, muuhulgas kasutab maailma kirjeldamiseks sõnu "nägin", "kuulsin" - avades raamatu suvalise looduskirjelduse koha pealt, ei saaks arvatavasti arugi, et tegu on pimekurdi kirjeldajaga. Pigem jäi mulje, et tema maailm on rikkamgi kui mõnel tervel inimesel.

Üle poole raamatust on aga kirjeldatud, kuidas Helen keele selgeks õppis. On Anne Sullivani märkmeid ja tema (hilisema) abikaasa John Albert Macy kirjeldusi. Anne Sullivani lähenemine Heleni õpetamisele on kahtlemata geniaalne, kui see aga niiviisi pulkadeks on lahti võetud, arutletud ja analüüsitud, lahustub selles analüüsis peamine - lähenemine ise. Kes pimekurtidega on kokku puutunud, hindavad seda teost kindlasti rohkem, tavalugejale aga jääb "pauerit" väheks. Seega võin soovitada niipalju - kes tahab matemaatikat, võtku raamat, kes tahab emotsiooni, mingu teatrisse.

Helen Kellerist Vikipeedias: http://en.wikipedia.org/wiki/Helen_Keller

Üks õõvastavalt kirjutatud muljetus etendusest: http://kultfriik.blogspot.com/2012/02/imetegija.html

Raamatu tutvustus: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?30088

Töötan paradiisis!

Lasteaia Mõmmiku ja Lepatriinu rühma rüblikud kuulasid raamatukogus lugu, kuidas kinnas Eesti Vabariigi presidendiks sai, lahendasid ristsõna, otsisid vale koha peale "sattunud" raamatuid ja muidugi tutvusid pakutava "kaubaga". Üks mehine lepatriinu küsis kapi otsas karikat nähes, kes selle Kolvikarika võitis. :D

Mõmmikute suust aga jäi kõlama imestust ja aukartust täis lause: "Ohsaa, see on ju raamatute paradiis!"