neljapäev, 28. detsember 2017

Düstoopia naise vaatepunktist


Ma pole vist kunagi lugenud raamatut, mille kaanepilt nii vähe sisuga ühtib kui sel 1993. aastal eestindatud Margaret Atwoodi teosel "Teenijanna lugu". Välimuse järgi otsustades oleks see raamat ilmselt saanud templi "kergelt erootiline naistekas" ja riiulile jäänukski. Millest oleks väga kahju olnud! Sest nii mõjusat teost pole mulle juba tükk aega kätte juhtunud. See on nagu naise vaatepunktist kirjutatud Georg Orwelli "1984" - türanniale omane absoluutne kontroll iga ükskisiku üle, tema valikute piiramine või sootuks ära võtmine on siingi läbivaks teemaks.

Lugesin veebist üht arvamust, kus öeldi, et ei suudetud seda lugu isiklikult võtta ja leiti, et see on "mitte lootusetust ega ängi kujutav, vaid selline vähe teise nurga alt", "kiretum".  Pean tunnistama, et isiklik mulje on täpselt vastupidine. Naisena arvan, et on vähe midagi ängistavamat kui su eraldamine perekonnast, sinu iseseisvuse, õppimis- ja arenemisvõimaluste ning vabaduse ära võtmine. See kõik näis raskemini talutav kui pealesunnitud vahekorrad ja nn teenijannade sünnitusmasinaks olemine. "Sünnitusmasinad" pidid loobuma ka oma nimest, selle asemel anti neile omaniku nimi. Peategelane oli "teenijannaks" majapidamises, mille peremeest kutsuti Frediks - niisiis sai tema nimeks Offred ehk Fredi Oma. Uhh. Jube. Aga samas väga-väga hästi kirjutatud. Huvitav oli see, et kõige ebasümpaatsemad tegelased olid just naiskujud - nn tädid, kes õpetasid välja tulevasi teenijannasid ja iga üleastumise puhul neid ilmselge mõnuga füüsiliselt karistasid. Eks ikka nende endi heaolu pärast!

Kes ei pelga tõsisemaid raamatuid, sellele soovitan kindlasti!
Muide, uuel trükil on ka asjakohasem kujundus.


Ilmar Taska intervjuu Margaret Atwoodiga kirjandusfestivalil HeadRead: http://arhiiv.err.ee/guid/20150605233108501000300112290E2BA238B440000009708B00000D0F040181
Saates Maailm kirjanduses arutavad teose üle Maarja Pärl, Jaan Isotamm ja Ene-Reet Soovik: https://arhiiv.err.ee/vaata/maailm-kirjanduses-maailm-kirjanduses-margaret-atwood-quot-teenijanna-lugu-quot
Päikesejänku tutvustab raamatut pikemalt oma lugemisblogis: https://100-raamatut.blogspot.com.ee/2017/05/margaret-atwood-teenijanna-lugu.html

Värskelt on valminud ka telesari, mille eelreklaami näeb siit:

kolmapäev, 20. detsember 2017

Kui miski näib liiga hea...

Alati ei pea niipidi olema, et raamatukogutädi lugejale raamatuid soovitab, vahel võib juhtuda ka vastupidi. Ei tea, kas muidu oleksingi "Suletud uste taga" üldse ette võtnud.  B. A. Paris on kirjutanud raamatu, mis naelutab enda külge tundideks, sellise, mille ühe ropsuga läbi loed.
Raamatu peategelased Jack ja Grace on pealtnäha täiuslik paar - jõukad, sarmikad, hea välimusega, suurepärases suhtes. Ent kui miski näib liiga hea, et tõsi olla, siis ilmselt see polegi. Paraku tunduvad kõik seda täiuslikuks maalitud pilti uskuvat - kuni Jack ja Grace kohtuvad teravapilgulise Estheriga.

Alguses arvasin, et tegu on tüüpilise "kuldse puuri" juhtumiga, kuid autor oskas üllatada ja jutustada märksa hirmutavama loo. Huvitav oli jälgida, kuidas pinget kruviti - lugeja on kogu raamatu kestel ootuses, sündmused ähvardavad minna järjest kohutavamaks. Just see teadmatus, kannatajate pea kohal rippuv mõõk on põhjus, miks ei saa raamatut käest enne, kui lõpplahendus teada. Aga seda ma siin ette ütlema ei hakka.




kolmapäev, 13. detsember 2017

Elementaarne, Watson!

Kui moodne kirjandus enam miskipärast ei kõneta ja igasugu pipstükid alla ei lähe, tasub uuesti vana hea äraproovitu juurde pöörduda.
Mõlemad Arthur Conan Doyle'i lood on lapsepõlves läbi loetud ja avaldanud nii sügavat muljet, et mäletan seda siiani. "Etüüd punases" on juhtum, millega Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni ühised seiklused algavad. See on mõneti erinev teistest Sherlocki lugudest, kuna teises osas minnakse Baker Streetist nii ajaliselt kui geograafiliselt päris kaugele - mormoonide kantsi Utah' osariiki Soolajärve äärde. Kuid just sealt said alguse sündmused, mis päädisid salapäraste mõrvadega Londonis. Nii leiab lugeja peale mõrvamüsteeriumi end tutvumas mormoonluse ajaloo ja kommetega.


"Baskerville'ide koer" on Sherlock Holmesi juhtumitest kindlasti kõige õõvastavam ja vahest seetõttu ka kõige tuntum. Autor on selles meisterlikult kirjeldanud kõhedust tekitavaid sündmusi üksildases maapiirkonnas, mis annavad hoogu Baskerville'ide perekonna sünge legendi elustumisele. Taustaks on ta maalinud tühja nõmme ja hukatusliku mädasoo, mis ettevaatamatud elusolendid kõhklusteta endasse neelab.

Doyle avaldas esimese Holmesi juhtumi enam kui 100 aastat tagasi - 1887. aastal, seetõttu on ka teose keelekasutus tänapäevasest väga erinev - härrasmehelikult viisakas, väljapeetud ja vinjettidega kaunistatud. Ehk kõike muud, millega oleme harjunud tänapäevastes põnevuslugudes, kus peategelasteks tihtipeale alkoholist või keerulisest eraelust muserdatud naturalistliku keelekasutusega detektiivid.

Baskerville'ide koerast on Lenfilm 1981. aastal linale toonud väga ilmeka tõlgenduse, kus peaosa mängib paljude jaoks ehk "see õige Sherlock Holmes" Vassili Livanov, väga omapärane on ka BBC telesarja "Sherlock" samanimeline episood.





kolmapäev, 22. november 2017

Lastele täiskasvanutest

Priit Põhjala on kirjastuses Tänapäev toimetaja ja lasteraamat "Mu vanaisa on murdvaras" on tema teine ilukirjanduslik teos.
Pealkirja järgi võiks oodata midagi pöörasemat, kuid raamatus tuleb juttu päris tavalistest asjadest - nimedest, perekonnast, naabritest, tüdrukutest ja ka pahandustest. Sest ühe väikese poisi ellu, olgu tal või kaks toredat nime, kuuluvad tingimata ka väikesed pahandused. Need viimased ei ole aga raamatus peategelased, oh ei - nagu ka tavaelus, juhtuvad need siingi nii muuseas. Mitte alati ei ole pahandusetegijaks väike Karl Priidu, vahel juhtub äpardusi isegi tema hirmus pikal (ja arvatavasti ka hirmus targal!) isal. Lastest tuleb raamatus vähe juttu, küll aga täiskasvanutest. On see vast kirju palett, alates Helmi-tädist, kel kruvid logisevad, lõpetades tädi Mariaga, kellega on üliäge mööda tuba ringi karata, või noh, tantsida! Pean tunnistama, et olin tädi Maria pärast Karl Priidu peale isegi natuke kade. Täiskasvanuil tasub just seetõttu raamat käsile võtta, et näha, kuidas me paistame lapse vaatepunktist. Pildid on joonistanud Hillar Mets oma tuntud hoogsa ja lõbusa joonega. Vahest on need just seetõttu mustvalged, et selline on ka lapse pilk maailma asjadele?

teisipäev, 7. november 2017

Isver, milline reis!!

Kas mäletate kunagi väga levinud tsitaati: "Elu ei tohiks olla teekond hauda, eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha kasutatud ja kulunud ning karjuda: "Isver, milline reis!!"?"

Olgugi kui tobe tahes, iseloomustab see Patrick McCabe'i teose "Hommikusöök Pluutol" meeleolu minu arvates üpris hästi. Seda isegi hoolimata asjaolust, et peategelase Patricku elu on juba eostamisest peale üks ebaõnnestumiste jada. Vägivaldsest ühtest sündinud sohilaps sokutatakse kasuperesse, kus kasvades avastab poiss, et palju toredam oleks olla tüdruk. Tema kaks südamesõpra aktsepteerivad ja kohati isegi julgustavad ta veidrusi - vahest just seetõttu ei leia Pat oma transseksuaalsuses midagi häbenemisväärset olevat - ja seda katoliiklikul Iirimaal! Elu jooksul satub ta paljudesse seiklustesse ja sekeldustesse, ei puudu töötamine eskorttüdrukuna ega kokkupuuted IRA-ga. Kõige selle juures ei kaota ta lootust üles leida oma pärisema, kellest ta on loonud inglitaolise ideaalkuju.

Raamatu stiil on omapärane ja veidi raskelt haaratav - lugu on kirja pandud minategelase pilgu läbi, ülepakutult hoogsate žestide ja dramaatilisusega, nagu ühelt drag-queeni stereotüübilt oodata võib. Samas on teksti vähe ja lugeja peab nii mõndagi ridade vahelt või tagant otsima.

Raamatust on mõningate kohendamistega tehtud ka film, peaosas Cillian Murphy: https://youtu.be/2tjsrr8I5D0




Veidi pikemalt on kirjutatud selles blogis: http://vaikus-on.blogspot.com.ee/2014/09/patrick-mccabe-hommikusook-pluutol.html

reede, 3. november 2017

Julge unistada!

Mis oleks halli novembrikuu päikselisemaks muutmisel tõhusam toredast värvikast lasteraamatust? Näiteks Gemma Merino "Lehm, kes ronis puu otsa. Autor on õppinud arhitektiks ja sel alal ka töötanud, kuid avastas siis lasteraamatute põneva maailma. Ta on omandanud lasteraamatute illustreerimise erialal isegi magistrikraadi, õpingute ajal omistati tema esimesele raamatule "Krokodill, kellele ei meeldinud ujuda" Macmillani auhind (mõeldud uutele õppivatele talentidele abistamaks neil astuda esimesi samme professionaaliks saamise teel). 2016. aastal sai eelnimetet teos ka hea lasteraamatu tiitli (http://www.elk.ee/?p=24099). Raamat lausa hellitab nägemismeelt. Peale selle, et pildid on äärmiselt armsad, värvilised ja õhulised, tegelased ilmekad, meeldis mulle väga raamatu kandev idee. Nagu ehk olete taibanud, ei ole peategelane Tiina üks tavaline lehm, vaid tore ja uudishimulik hing, kes julgeb unistada ja mõelda suurelt - ka siis, kui tema õed neid unistusi naeruvääristavad. Autor on pühendanud raamatu oma vanematele, kes ei olevat iial tema unistusi mõttetuiks pidanud. Julge ka sina unistada!

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Kas ka teie armastate raamatuid?

Franziska Biermanni "Härra rebane sööb raamatuid" on üks väga vahva raamat lastele, lastemeelsetele, raamatu- ja raamatukogusõpradele.
Lühike spikker raamatu tagakaanelt:
Väike härra Rebane armastab raamatuid. Mis mõttes armastab? Ta armastab neid nii väga, et paneb need pärast lugemist näputäie soola ja pipraga nahka. Ta ei kohku tagasi isegi raamatukoguraamatute ees. Kuni tema teod tulevad päevavalgele ja ta satub salakavala raamaturöövi tõttu vanglasse …

Autori pildid on toredad, lugu ise on väga muhe, seikluslik, humoorikas ja ootamatu. Sõnaneelajate jaoks on sel kunsttükil küll paar puudust - esiteks saab liiga kiiresti läbi ja teiseks ei jõua pilte vaadata, sest tahaks kogu aeg teada, mis edasi saab! Pildid on erksad ja naljakad, hoogsa, julge, peaaegu marakratliku joonega.

Raamat sobib täiskasvanule itsitamiseks, aga ka lastele ja ettelugemiseks - selles on, mille üle arutleda.