Aprillikuu esimene vallaleht ilmunud

Valla lehe esimene aprillinumber on veebis üleval ja peaks peagi postkastidesse jõudma.

Kuidas planeerida röövi

Jonas Bonnieri raamat "Helikopterirööv" (Helios kirjastus, 2017) põhineb Stockholmis 2009. aastal päriselt aset leidnud raharöövil (Vikipeedias, Postimehes), kus G4S-i sularahakeskust röövides kasutati helikopterit - lennati kohale, murti katuse kaudu sisse, krabati nii palju raha, kui võimalik, ja lahkuti sama teed, jättes politsei pika ninaga. Tuleb märkida, et kuigi Bonnier kohtus röövlitega mitmel korral ka isiklikult ja kasutas neis vestlusis kuuldut, on tegu siiski romaani, mitte dokumentaalteosega. Autor on palju tähelepanu pööranud karakterite kirjeldamisele ja pean tunnistama, et paar röövlinägu muutusid mulle päris sümpaatseteks - hoidsin neile salaja isegi pöialt. Intervjuus Eesti Ekspressile on Bonnier elukutselisi röövleid võrrelnud riskikapitalistidega: "Kui küsida riskikapitalistilt pärast halba investeeringut, et kas sa lõpetad nüüd riskikapitalistina tegutsemise, siis nad naeravad selle peale ja ütlevad, et mõnikord lihtsalt läheb halvasti! Nende raharöövlitega on sama lugu – mõnikord neid võetaksegi kinni ja pannakse vangi, aga see ei ole veel põhjus oma tööd vahetada." Samas on ta raamatusse sisse kirjutanud ka paari kurjategija lootuse, et see rööv jääb viimaseks.
Kuna nii suure röövi kavandamine nõuab palju aega ja ettevalmistusi, kajastub see ka loo tempos - algus on aeglasem ja krobelisem, lõpp kiire ja äkiline. Tekstis on väga palju nimesid ja kohati võib seetõttu järje hoidmisega raskusi tekkida. Ah jaa, üks nimedest on lausa eestimaine: Toomas Mandel, kes plaanib hipodroomi kassa röövi. Kuidas tal see õnnestub, saate muuhulgas samuti teada.
Lugu on küllalt usutav, soovitan lugeda eelkõige neil, keda huvitavad kuritegude tagamaad. Kes ootab pigem pinget ja ülimat põnevust, võiks ehk valida midagi muud.

Lugusid (vaimu)hädas näitsikutest

Üha rohkem paeluvad kirjanikke inimese psüühika erinevad tahud, reaalsuse ja normaalsuse habras piir. Lugejategi hulas on psühholoogilised põnevikud menukaks saanud.

Calia Readi raamatu "Haruta mind lahti" peategelane on omadega puntras noor ilus Naomi, kes on pandud vaimuhaiglasse just siis, kui tema parim sõbranna on hädas ja teda kõige enam vajab. Kuidas veenda psühhiaatrit, et ta pole hull, pääseda haiglast ja tõtata hädalisele appi?

Võrreldes mõne teise sama žanri esindajaga oli raamat üsna lihtsakoeline. Näpuga järge ajada ja pingsalt kaasa mõelda pole vaja, leheküljed lähevad ludinal (seksistseenide kirjeldused on vahest ebaproportsionaalselt pikad). Kujundus on ilus ja erinevalt paljudest teistest teostest ei torganud kirjavigu silma. Julgen soovitada naisterahvale, kes tahab kerget lõõgastust ja nö ajuluuda.



Caroline Erikssoni jutustatud lugu "Kadunud" algab sellest, et Alex ja tema väike tütar Smilla lähevad üht saart avastama ja Greta jääb neid paati ootama. Peagi hakkab pimenema, avastajad aga ei tule ega tule...

Gillian Flynni samanimeliseks eestindatud raamat meeldis mulle väga. Sellegi teose algus on põnev ja tükk aega ei saa aru, miks peategelane nii ebaloogiliselt käitub - miks ta ei helista politseisse, kui mees ja tütar soosaarel kadunuks jäävad, kas ta ikka on vaimselt terve? Viimase küsimuse ümber autor mängibki, aga kes sedasorti raamatuid rohkem loevad, ei pruugi autori visatud konksu alla neelata ja näevad tema konstruktsioonidest läbi. Üllatused ei jää siiski tulemata ja raamatu lõpp tekitab kindlasti vastakaid tundeid.

Mäng mõrvaga, armastuse nimel

Jaapan näib olevat piisavalt imelik ja eestlase jaoks eksootiline maa. Keigo Higashino teosest "Andunud kahtlusalune" aga erilist eksootikat ei õhku (meelde jäi vaid üks eriline detail: kotatsu, mis on veider segu lauast, radiaatorist ja soojenduskotist) - tegevuspaik oleks võinud samahästi olla ka mõni Euroopa riik. Psühholoogiliste põnevike austajaile peaks raamat hästi sobima. Tegevust palju ei ole, aga kogu loo vältel käib kassi ja hiire mäng kahe endise ülikoolikaaslase vahel, kellest üks on geniaalne matemaatik ja teine sama andekas füüsik. Matemaatikust saab ennastohverdava armastuse tõttu mõrva kaasosaline ja füüsik uurib hobi mõttes puhtjuhuslikult sedasama mõrva. Kelle loogika on tugevam, kes suudab vastaspoole mõttekäike paremini ära arvata ja nendega arvestada? 

Nagu heade raamatutega sageli juhtub, saavad mõned küsimused vastuse, aga samas tekitatakse lugeja peas ka uusi. Mind pani see mõtisklema armastuse olemuse ja nn tõelise armastuse üle. Kas armastust saab mõõta ohvri suurusega? Kas armastus üldse vajab ohvrit?



Kultuuritarbija 60+ kirjutab

Ornung muss sein!*

Jerome K. Jerome sai tuntuks 1889. aastal, kui ilmus tema raamat "Kolm meest paadis (koerast rääkimata)", kus ta Thamesi jõel veedetud mesinädalatest inspireerituna kirjeldab kolme sõbra ja tülinorijast foksterjeri Montmorency lõbusaid seiklusi paadiretkel.
Raamatus "Kolm meest uitamas" mõtlevad noodsamad härrad aga välja väga kavalaid põhjusi, miks mõneks ajaks pereelust eemalduda ja hoopis välismaale jalgrattamatkale minna. (Olgu öeldud, et nad on üpris nördinud, kui nende abikaasad seda mõtet avasüli tervitavad.)

"Kolm meest paadis..." oli minu jaoks nagu sõõm värsket Inglise maaõhku, järg aga jäi veidi kahvatumaks. Olles ise suur rattasõidu austaja, lootsin lugeda rohkem sellest, kuidas kolm Briti härrat Saksamaal jalgratastel matkasid, aga kõrvalepõikeid oli nii palju, et matkamine ise jäi tahaplaanile. Tõsi, kohati oli raamat päris naljakas, mõned terased tähelepanekud ja filmilikud stseenid jäävad kindlasti meelde. Näiteks kuldne lause: "Jalgrattaga tegelemiseks on olemas kaks võimalust: sa kas teed sellele "ülevaatust" või sõidad sellega." (Rattaomanikud, võite nüüd kõik endale diagnoosi panna!) Või näide sakslaste korraarmastusest, mis paneb neid ka metsikuid ojasänge telliskividega sillutama: "Sakslasele on mõttetu rääkida puutumata loodusest. Saksamaal peab loodus hästi käituma ega tohi anda lastele halba eeskuju."

Kokkuvõttes oli muhe lugemine, aga tundsin Montmorencyst puudust.


*Kord peab olema!

Sel pole üldse hinge...

Steinar Braggi "Mägismaa" on üks kummaline raamat. Tagakaanel lubatakse põhjamaist psühholoogilist põnevikku, aga mu meeli on tegu pesuehtsa õuduslooga. Juba tegevuspaik ise - uttu mähkunud lage sandur (midagi põhjamaise kõrbe laadset) kesk Islandi laavavälju on küllalt jube. Kui sellises inimtühjas paigas teelt eksida, võivad juhtuma hakata vägagi imelikud asjad. Neli noort inimest, kes sandurile lõksu jäävad, on alguses optimistlikud, kuid peagi selgub, et tühermaa ei taha neid minema lasta...
See on veider ja õõvastav lugu, kuhu on segatud üksjagu Islandi mütoloogiat, aga leidub ka ameerikalikke õudusfilmikaadreid (viimased oleks võinud küll rahumeeli välja jätta). Autor on osanud halvaendelist meeleolu luua, võtkem või näiteks pealkirjad: "Vanamees kaevab", "Mees, kellel kombitsad peas", "Arvasid, et oled pääsenud?", "Sel pole üldse hinge" jne. Lugesin ühe jutiga läbi, karvad ihul turris.

Tore on see, et tõlkija Askur Alas on viitsinud raamatut märkustega varustada, tänapäeval ei ole see kahjuks enam levinud komme.

P. S. Kui islandlased tõesti oma lastele selliseid lugusid räägivad, kus Rahnu-Skimmi soklikorrusel elavate perekondade lapsi kimbutab, pole ime, et nood täiskasvanuna jooma hakkavad.


Sanduri pilt Vikipeediast: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Skeidar%C3%A1sandur_from_Skaftafell.jpg#/media/File:Skeidar%C3%A1sandur_from_Skaftafell.jpg

Mis on koera elu mõte?

W. Bruce Cameroni "Koera elu mõte" võiks paeluda kõiki koerasõpru, kes tahavad oma lemmiku mõttekäikudest paremat aimu saada, ja neid, kes lapsena loomalugusid armastasid.
Raamatu minajutustaja on üks ebatavaline, filosoofiasse kalduv koer. Õigemini mitu koera, sest peategelane jõuab teose jooksul mitmeid erinevaid elusid elada. Iga kord uuesti sündinuna mäletab ta oma eelmisi elusid ning seisab ühe ja sama küsimuse ees: mis on elu mõte?
Kel lapsepõlves "Bambit" või "Valgekihva" lugedes silmad vesiseks läksid, varugu seda raamatut lugema hakates aegsasti taskurätte. Saab nutta, aga ka naerda, pingsat ärevust tunda ja kahtlevalt pead vangutada. Autor oskab päris toredasti maailma koera mätta otsast vaadata, sellest nii kaasakiskuvalt ja ladusalt kirjutada, et ärge imestage, kui panete raamatu käest alles siis, kui viimanegi lehekülg loetud.

Armas raamat, mille põhjal on tehtud ka koguperefilm.