Muljed soojalt "otse ahjust" ehk Raamatukoguhoidjate X kongressist

Just praegu sõidavad paljud raamatukoguhoidjate kongressist osavõtjad kodu poole, veidi väsinud, kuid täis muljed ja emotsioone, loodetavasti ka mõtteid, ideid ja kujutlusi, mida tulevikus teha või teisiti teha. Sest samavõrd - või vahest enamgi - kui traditsiooniline loengute kuulamine, inspireerib meid suhtlemine põnevate kolleegidega.

Kongressi päevakava, tõsi küll, oli piisavalt tihe meenutamaks vana tõde "meil lobisemise eest palka ei maksta". Enim intrigeeris mind Kaie Holmi ettekanne "Rahvaraamatukogud vastamas väljakutsetele", mille kriitiline pilk mõjus teiste ettekannete positiivsel foonil lausa värskendavalt.

Asko Tamme juhitud vestlusring "Raamatukogu kui sotsiaalne ruum" tõi esile mitmeid erinevaid vaateid raamatukogu funktsiooni ja avatuse osas. Näiteks võrreldi raamatukogu kaubanduskeskusega, ehitati sinna sisse ujula ja vaieldi tuliselt selle üle, kas raamatukogu peaks olema nn hängimiskoht kõigile või tähtis haridus- ja kultuuriasutus. Nagu tihti juhtub, sai aeg otsa just siis, kui hakkas põnevaks minema ning bussid viisid soovijad ekskursioonile Pärnu keskraamatukogusse ja TÜ Pärnu kolledži raamatukogusse. 

Õhtusel vastuvõtul üllatasid osavõtjaid muusikaliste paladega Pärnu muusikakooli tublid noored. Kui lapseohtu muusikute esinemine pani vaatajad heldinult naeratama, siis teine üllataja kutsus esile nii mõnedki ehmatushüüded. Pärnu noorte meeste folkloorirühm Viisukesed põimib rahvatantsu vahele uljaid akrobaatikatrikke (või on see pigem vastupidi - akrobaatika seotakse tantsusammudega?), mis panevad kohati lausa hinge kinni hoidma. Viisukeste esinemise eest tänati kõva aplausiga ja olgu öeldud, et noormehedki jäid oma publikuga väga rahule.

Teise päeva hommikupoolsetest ettekannetest jäi minu jaoks kõlama sõna "haridus". Koguni niivõrd, et vaikne kripeldus taas koolipinki nühkida tükkmaad tungivamaks muutus. 

Uudseks lähenemiseks ettekannetele oli järgnenud Pecha Kutcha. Olga Einasto muheda juhtimise all kujunes see kiireks, kuid sujuvaks teatesprindiks, kus igal esinejal oli aega oma teemat tutvustada veidi üle kuue minuti. Samas oli see paras väljakutse nii esinejatele, kel tuli oma ettekanne võimalikult tihedaks sõeluda, kui ka kuulajatele, kuna kolmteist sprinti järjest annab juba poolmaratoni mõõdu välja. 

Lõpuistungi tänusõnadele eelnes inspireerivaima stendiesitluse väljakuulutamine, mille võitis konkurentsitult Viljandi linnaraamatukogu osavnäppude valmistatud ülevaade raamatukogu tööst laste ja noortega. 

Oli tihe ja meeldejääv sündmus, suur tänu korraldajatele, võõrustajatele ja kaasosalejatele! 

Sõbrad surmani

Võtsin puhkuse ajaks raamatukogust ajaviiteromaanide riiulilt lugejate kiidetud Kristin Hannahi raamatu "Jaanimardika tee".
No mis ma siis oskan öelda? Läbi ma ta ju lugesin, kuigi pärast kaht kolmandikku kippus tüütuks. Ja selmet pärast kaane sulgemist analüüsida raamatut, tegelesin hoopis küsimusega, miks see mulle eriti korda ei läinud. Kirjutatud on üpris ladusalt (välja arvatud need lugematud kohad, kus autor peab oluliseks viimse hilbuni kirjeldada naiskangelannade riietust - no milleks?), esile on tõstetud peamisi eluväärtusi nagu sõprus, armastus, perekond; peategelaste karakterid on kenasti välja joonistatud, lugu jookseb nagu niit number 40...  Aga selgus, et ainult loost jääb väheks ja buduaaripsühholoogiast olen vist ka välja kasvanud.
Samas - kõik need kiitjad ei saa ju eksida, nii et soovitan ikkagi! :)

Tutvustus Rahva Raamatu kodulehel:
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/jaanimardika_tee/829165

Pahupidi psühholoogia

Ma pole Iris Murdochit just palju lugenud, aga näib, et enim jäävad mulle tema teostest mällu meeleolud. Mitte just helged, seejuures, ja "Maharaiutud pea" ei ole ses suhtes erandlik. Londoni märg kleepuv hallikaskollakas udu on raamatu ridadest lausa füüsiliselt õhkuv ja poeb naha vahele. Teose kulg on samasugune kleepjas, hoogsust ja tempokust pole sealt mõtet otsida. Murdoch ei alahinda oma lugejat tema elu liiga lihtsaks tehes, autori keel on samas täpne ja nauditav (hea vaheldus kaheldava väärtusega tõlgetele, mis viimasel ajal kahjuks liigagi levima on hakanud!).

Tutvustus kirjastuse veebilehel:
Iris Murdochi satiirilises, puhuti jantlikus romaanis „Maharaiutud pea“ (1961) on kesksel kohal abielu, truudusemurdmise ja verepilastuse, aga samuti inimestevahelise võimuvõitluse teema. Sündmused hakkavad arenema hetkest, mil peategelase Martini naine teatab, et jätab ta maha. Romaani edenedes vahetavad tegelased partnereid ja mässivad end üha keerukamasse suhetepuntrasse. Läbivaks sümboliks on maharaiutud pea kui saladuste teadja ning sündmuste ettekuulutaja, kuid ka hirmu allikas.

Naiseks olemise traagika

Tegelikult on Sofi Oksaneni "Puhastus" ju täitsa korralik põnevik. Süvenedes selgub, et see on vaid kest, millesse on peidetud Eesti rahva saatus kahe iseseisvusaja vahel. Teate küll, nagu kibe rohi maitsva glasuuri sees, et see lastele vastuvõetavaks teha. Nii võib muidugi juhtuda, et tablett neelatakse alla ja selle sisu maitseni ei jõutagi. Aga küllap see on ainus viis, kuidas veenda masse rohtu võtma, ja kes teab, mõni ehk närib tableti ikka katki ka.
Oksanen on eestlaste kannatusi kirjeldanud läbi naiste silmade, seejuures spektriga kokku hoidmata. Lugedes küsisin, kas on ikka aus ühe perekonna naistele õlule laduda õnnetu armastuse, reetmise, teesklemise ja tagatipuks ka seksiorjastaatuse taak. Jäi tunne, et laste kätte nuheldakse mitte ainult vanemate, vaid ka tädide patud. Aga eks õiglustunde riivamine oligi taotluslik.
Tõenäoliselt ma oleks "Puhastust" kõrgemalt hinnanud, kui poleks eelnevalt lugenud Katja Kettu võrratut ja meisterliku keelega teost "Ämmaemand". Raamatute vahel võib mitmeid sarnasusi täheldada - teine maailmasõda, ajas võnkumine, naiseks olemise traagika ja ennekõike ohvrid, mis armastuse nimel tuuakse.
Muidugi  peaks oma rahva sünge minevik justkui prohkem korda minema, aga selle esitamise viis ei veennud ega jäänud hinge kriipima. Siiski pole ka otseselt kahju lugemisele kulutatud ajast.

Tutvustus EPL-is

Tuuled, vihm ja väävlihais

Minu armastus Põhjamaade vastu kestab, nagu näete. Ja jalgrataste vastu. Christian E. Hannig kirjeldab oma raamatus "Island" ekstreemset retke jalgrattal ümber terve Islandi. Teose originaal pärineb ajast, kui Nõukogude Liit hakkas nõrgenemismärke näitama ja seega tänasel reisisellil sellest väga palju praktilist kasu ei maksa oodata. Küll aga pakub õhuke raamat piisavalt värvikaid kirjeldusi selle erilise saareriigi ilmastikust (mis ratturi tõsiselt proovile paneb!), loodusest ja tema elanikest. Nädalate kaupa kulgemist üle üksildaste sandurite, jalutamine hiljutisest vulkaanipurskest veel soojal laavaväljal, pedaalimine mööda olematuid teid tuulte meelevallas iseenda seltsis on kogemus, milletaolist tänapäeval infomürast küllastunud inimesed sageli otsima lähevad. Juba sellest lugeminegi on rahustav ja sestap sobib "Island" igati öökapiraamatuks.
Kehva trükiga mustvalged fotod lugu paraku ei toeta, aga kel soovi, leiab internetiarvarustest Islandist küllaldaselt pildimaterjali. Raamatu keel ja stiil on päevikuvormist märksa rikkalikum, andes aimu autori püüdest sõnadega väljendada kõike seda, mis praegusel ajal ühe (ja tihti suvalise!) klõpsuga fotoaparaadi sensorile püütakse.

Laavasambad Myvatnis (Wikimedia)

Kuidas me turundame

Möödunud nädalal rääkisin ERÜ korraldatud seminaril "Teenuste turundamine ja suhtekorraldus raamatukogus" natuke turundusest väikese raamatukogu seisukohalt. Kui suuremates raamatukogudes on turunduse või avalike suhete jaoks eraldi töötaja, siis meie, maaraamatukogude "hunt Kriimsilmad" ei pruugi tihti  teadvustadagi, et see, kuidas me end kasvõi veebis nähtavaks teeme, ongi juba turundus. Pole sugugi ebaoluline, kuidas näeb välja raamatukogu koduleht või milliseid teemasid (ja kuidas!) kajastame blogis. Kunagi ei tea, millise ringiga jõuab sinuni tagasi kord veebi ringlema lastud sõna. Seega on ehk nutikas lähtuda vanarahvatarkusest, mis käseb üheksa korda mõõta.
Moodsaks turunduskanaliks on muutunud ka Facebook, kuhu on väga mugav jooksvalt uudiseid postitada. Samas on pidevas uudisvoos ka oht "lahustuda". Selle vältimiseks ei ole mul paremaid spikreid kui valla kodulehe statistika, mille põhjal on internetis surfamise kõrgaeg tööpäeviti  hommikul kell 10 (kas esimene kohvipaus?), aga ka kella 15 ja 17 vahel. Samas võib "kärbest tabada" ka õhtul hiljem postitades. Ja veel - väga ahvatlev on teha raamatukogule persoonikonto, kuna nii saab kergemini sõpru kutsuda. Samas ei ole siis uudisvoog avalikult jälgitav, näiteks neile, kel Facebooki kontot pole.
Meedias esinemist takistab sageli raamatukogutöötajate tagasihoidlikkus. Aga, armsad kolleegid, kes siis ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise?
Vähetähtis ei ole raamatukogu õhkkond. Mulle meeldis näide Walesist, millest kirjutas Alan Watkin 2011. aasta "Raamatukogus" nr 5: "Pidime eemaldama näiteks sildid "Siin ei suitsetata" ja "Toit ja jook pole lubatud"." Tõepoolest, need tuletavad meelde üht teist riigikorda, mil võis sööklalaualt leida kurja kirja "Näppe ja mune soolatoosi mitte toppida!".
Väikese raamatukogul on parem võimalus oma lugejate soove tundma õppida. Kuni selleni välja, et tädi Maali ei hakka oma silmi kirjude raamaturidadega vaevamagi, vaid küsib kohe: "Mis sul minu jaoks on?".
Üle ega ümbert ei saa ka "tulbaturundusest" ja "jutuveskiturundusest". Ehk kui sind pole küla kuulutustetulbal (võimalikult suurelt ja värviliselt, palun!) ja sinust ei räägita, siis pole sind olemas.
Kui küsisin, kas keskraamatukogud võiks välja töötada mingid juhised või strateegiad väikeste raamatukogude turundamiseks, oldi sellele väga vastu, sest nii kaoks ära iga väikese raamatukogu unikaalsus, oma nägu. Meie nägu.

Armastus põrgulikul Põhjamaal

Nii rasket raamatut nagu Katja Kettu "Ämmaemand" pole mulle juba tükk aega kätte sattunud. See raskus avaldus esmalt teose ülesehituses - peatükid hüplevad ajas edasi-tagasi ja on esitatud erinevate tegelaste perspektiivist. Vahepeal kaalusin koguni mõtet raamatu teistkordsest lugemisest, aga seda polnud siiski tarvis, kuna lõpuks jooksevad aja- ja tegelaste liinid kenasti kokku.
Ei tahakski seda raamatut teist korda lugeda. Sest veelgi raskem kui ülesehitus, on selle sisu. Pärast viimast peatükki jäi  tunne, nagu oleks keegi mulle telliskivid rinnale ladunud. Ja tegelikult pole ma neist siiani vabaneda suutnud, kuigi lugemisest juba paar nädalat möödas. Mis tähendab, et see on hea raamat! Raamat, mis jätab jälje ja päriselt lahti oma lugejast ei lasegi. Kõigepealt haaras see endasse oma meisterliku, kohati poeetilise, aga samas ülimalt naturalistliku keelekasutusega (kiidusõnad tõlkijale!). Siis paelus mind nimitegelase kuju (meenutas veidi H. Wassmo raamatute Dinat!) - ühest küljest tõrjutud, teisest hinnatud, looduslähedane, tugev ja kuidagi tume. Ja traagilise saatusega, mille ta osaliselt endale ise sepitses, kuna armus jäägitult ühte SS ohvitseri. Armastas tingimusteta, nagu loom, iseennast ja teisi vajadusel ohvriks tuues.
Armastus on siin põhiline, sõda vaid kontekst. Aga kriipima jäävad mõlemad.

Lühike ja täpne tutvustus Eesti Ekspressis