kolmapäev, 6. september 2017

Kes tantsib tema pilli järgi?

Norraka Geir Tangeni põnevikku "Maestro" ehib kleeps "Postimees soovitab". Asja eest soovitab, raamat on haaravalt üles ehitatud ja erinevalt mõnest teisest värskelt loetud põnevikust läksin seekord üsna kergesti autori üles seatud lõksudesse ega arvanud kurjategijat kuni lõpuni ära. Kahtlustusi veeretasin teose vältel küll ühe, küll teise ja kolmanda kaela.
Norra rannikulinnas Haugesundis saadetakse kohalikule ajakirjanikule kiri, milles teatakse peatselt aset leidvast mõrvast. Või kohtuotsusest, nagu kirjutaja ise seda nimetab, andes mõista, et sääraseid "otsuseid" tuleb veel. Kui esimesele mõrvale järgneb ruttu teine ja kolmaski, on politsei tagajalgadele aetud. Pealinnast saadetakse kohale kripo esindaja, kes abistamise asemel satub konflikti uurimisrühma juhiga. Asja lahendamist ei tee lihtsamaks ka ajakirjaniku seotus sündmustega. Tema postkasti saabuvad üha uued kirjad, milles kuulutatakse kellegi surma...

Raamatu lõpetanud, jäi kuidagi ninapidiveetu tunne. Heas mõttes. Tangen väntsutab lugejat läbi teose siia-sinna, ka oma tegelastega käitub autor nii, nagu heaks arvab, pannes neid veidi juhmilt ringi sebima - eriti jäi see silma politseinike puhul. On vaid üks erand ja see on mõrvar - ainus, kes näib täpselt teadvat, mida teeb ja saavutada tahab. Mis mõrvari kuju eriti ebameeldivaks teeb, on see, et  kõikide tema jubedate tegude taga on vaid soov saada surematuks ja upitada oma niigi hiiglaslikku ego.

Erilist loogikat teoses pole, see on justkui lapitekk, kokku õmmeldud teiste Põhjamaade kirjanike lugude küljest rebitud lappidest. Tangen, näib, on seejuures kuninglikult lõbutsenud. Kõige rohkem meeldis mulle vahva vimka käsikirja ja selle autoriga. Aga lugege ise, tõesti, kes veel pole seda teinud!

esmaspäev, 28. august 2017

Milleks oleksid sina oma lapse nimel valmis?

Peter Jamesi "Surmaga võidu" haarasin puhkuselugemiseks lootuses leida lehekülgedelt hoogsat mitmete süžeepööretega põnevikku, nagu on detektiiv Roy Grace'i esimene juhtum "Surm suu ääres". Olin üllatunud, kui erinevad on seniloetud Roy Grace'i raamatud: esimene oli tõeline ajaviide - kaasakiskuv, põnev ja mänguline,"Surmaga võidu" on aga märka mahukam, mitmekihilisem ja süngem raamat, tegeledes tõsiste probleemidega nagu illegaalne organiäri, tänavalapsed ja nigelavõitu tervishoiusüsteem. Andeka teismelise Caitlini surmaga jookseb võidu tema ema, kes satub maksahaige tütre ellujäämiseks võimalusi otsides kriminaalsele võrgustikule, mille kuritegelik ja verine tegevus on peidetud pealtnäha ausa ilu- ja siirdamiskliiniku taha. Organite saamiseks meelitatakse ära tänavalapsed ja -noored - need, kelle pead ei ole loetud. Rahanumbrid on suured, räpases äris teenivad kõige rohkem niiditõmbajad, samas kui musta töö tegijaile jääb vaheltkasust vaid pisku. Kes peab surema, et Caitlin elaks?
Muide, näib, et sümpaatse detektiivi Grace'i naise kadumise lugu hakkab ka tasapisi hargnema. Ootame järgmisi juhtumeid!


neljapäev, 29. juuni 2017

Kui prints osutub... kägistajamaoks

Daniel Glattauer  on autor, kes eristub - tema raamat "Hea põhjatuule vastu"  on selline, mida ei unusta ja ühegi teise teosega segi ei aja. "Igavesti sinu" on ehk veidi tavapärasemas stiilis, kuid siiski glattauerlikult napisõnaline, mahtudes eestikeelses versioonis 176 leheküljele.
Kes pealkirja põhjal arvab, et tegu on imala armastuslooga, saab täpselt poole võrra petta. Armastuslugu küll, aga imalusel siin kohta ei ole. Algus on ilus, nagu enamasti ikka - Judith kohtab poes meest, kes armub temasse hoobilt ja kohtleb naist printsessina, võludes ära ka kõik Judithi lähedased. Kuid peagi hakkab mehe jäägitu imetlus ja pühendumine Judithi jaoks tõeliselt ahistavaks muutuma. Olukorra muudab naise jaoks topeltraskeks asjaolu, et mehe haiglast kontrollivajadust näeb vaid tema ise, kõik teised peavad Hannest endiselt ideaalseks. Kuidas saada lahti mehest, kes on veennud kõiki su sõpru ja lähemaid sugulasi, et just tema on sinu jaoks härra Õige?
Rahulikult alanud lugu muutub lehekülje haaval järjest pingelisemaks. Autoril on varuks ka paar süžeekukerpalli ja viimaks sajavad sündmused üksteise selga nii ruttu, et raamatu lõpus jääb üle vaid silmi pilgutada ja juhmilt küsida: mis see siis nüüd oli?

Paar mõtet tagantjärele:
kui miski (keegi?) tundub liiga hea, et tõsi olla, siis on kusagil  konks;
sõbra võid leida ootamatult ja ükskõik, kelles.

kolmapäev, 21. juuni 2017

Mida teeksid sina 18 miljoni euroga?

Kas oled unistanud, mida kõike ostaksid, kui saaksid miljonäriks? Vahest koguni mõttes nimekirju teinud  - majalaen tagasi maksta, uus auto, suurem telekas, nii- ja niipalju lastele... Gregoire Delacourt' raamatu "Minu soovide nimekiri" peategelase Jocelyne'i ellu sellised unistused ei kuulunud.
Ta oli üle elanud rasked ja keerulised ajad, lapsed üles kasvatanud ja nautis oma abikaasa kõrval vaikset õnnelikku elu  igavavõitu Arras' linnas, pidades väikest pudupoodi ja menukat käsitööblogi. Keskealine, üldkehtivast ilunormist pehmem, kuid siiski hoolitsetud ja kaunis, sõbralik ja tasakaalukas, väikesi rõõme nautiv Jocelyne oli saavutanud rahu nii enese kui ümbritsevaga. Kõik oli hästi, kuni ta ostis sõbrannade pealekäimisel lotopileti ning sai teada, et on võitnud kaheksateist miljonit eurot.

Mida sellise rahaga teha? Jocelyne'i esimene nimekiri koosnest asjadest nagu voodipesukomplekt magamistuppa ja libisemiskindel vannitoamatt. Asjad, mida ta arvas vajavat. Aga edasi? Kas täita abikaasa unistus luksusmaasturist ja suurest lameekraantelekast? Jocelyne veedab palju aega mõtiskledes, ta ei iitsata oma võidust kellelegi. Kas ta soovib ikka oma elu muuta? Milliseks muutuvad tema suhted lähedastega? Kas ta soovib ennast muuta, teha rasvaimu, iluoperatsioone? Kas ta ikka tahab olla rikas?

Üks mõte: "Olla rikas, see tähendab näha kõike, mis on inetu, sest inimestel on ülbust mõelda, et nad saavad kõiki asju muuta. Et piisab ainult, kui selle eest maksta."


esmaspäev, 29. mai 2017

Inimkonna viimased tuhat aastat

Kujutage ette maailma, kus inimestel pole vaja tööl käia ega tegeleda muude tähtsusetute pisiasjadega, näiteks koristamisega. Selliste asjade jaoks on masinad, kes töö ära teevad. Rahal ei ole tähtsust, sest kõikide inimeste esmatarbevajadused on rahuldatud, neil on eluase ja toit - nad võivad oma päevadega teha, miad tahavad. Kõlab esmapilgul idülliliselt, kas pole?

Andris Feldmanise arvates aga kõlab see masinate võidukäigu ja inimeste maailma lõpu moodi:
"Esimene suurem suitsiidide laine sai alguse ülikoolidest. Raalide raginal, hüperprotsessorite vaiksel undamisel lahendasid masinad iiveldst tekitava kiirusega valemeid, teaduslikke probleeme ja hüpoteese. Teadlased ajasid masinate teadusel näpuga järge, aga read kihutasid eest, moondusid, muutusid üha mõistetamatumaks. Sellel polnud enam mõtet, universum ei vajanud enam inimeste mõistmist, kes olid iseennast asendanud ja jälgisid nüüd kõike kõrvalt, segaste ja hirmunud pilkudega."

Algus oli siiski ilus - kui masinad hakkasid ise masinaid ehitama, võeti kasutusele järjest vaimustavamaid kasulikke tehnoloogiaid, kõrvaldati näljahäda, pandi toimima ülemaailmne optimaalne kaubandusvõrk, inimeste juhitud poliitilised liikumised kaotasid oma mõtte, sest ühiskondagi korraldasid masinad. Kuid milline ülesanne on sellises maailmas inimestel?

Tavaliselt kujutatakse inimeste ja masinate vastasseisu väga sõjakana, kuid Feldmanis kirjeldab märksa õõvastavamat lugu:
"Nii hoolitsesidki masinad inimeste eest nagu oma vanadekodusse pandud vanemate eest. Nad olid loonud inimestele turvalise ja vaikse koha, kus olla, ja ootasid nende surma. Ja surema nad hakkasidki. Vabatahtlikult, märkamatult. Enesetappude protsent tõusis kohutava kiirusega, sündivus vähenes drastiliselt. Nüüd oli inimesi kogu maailmas alles veidi üle kolme miljardi."

Peategelase Niko elu oli samuti tühjavõitu, kuni ta kohtas Verat. Koos püüavad nad liikuda selles kaduviku jões vastuvoolu. Kuidas neil see õnnestub, lugege ise. Aga olge hoiatatud - kerge see pole.

Andres Laiapea kirjutab: http://kultuur.info/blogi/blog/andres-laiapea-andris-feldmanise-debuutromaanist-inimkonda-hukutav-ekistentsialism/

kolmapäev, 17. mai 2017

Külm, mis ei jäta külmaks

Sean Thomas on varjunime S. K. Tremayne all püüdnud luua külmavärinaid ihule toova loo elust, surmast ja sellest, mis jääb nende kahe piirialale. 
Seitsmeaastane Kirstie on õnnetuse tõttu kaotanud oma identse kaksikõe Lydia. Raamatu tegevustik algab ajast, mil kurvast sündmusest on möödunud juba üle aasta ja perekond on otsustanud Londonis kummitavate mälestuste eest kaugele Šotimaa üksikule saarele kolida. Selleks hetkeks on aga kõikidesse pereliikmetesse kogunenud üksjagu pingeid, süümepiinu ja süüdistusi. Kui Kirstie hakkab väitma, et ta on tegelikult Lydia ja hoopis Kirstie on see, kes suri, lähevad asjad väga veidraks. Kõhedust lisavad uue elupaiga eraldatus, ümberringi mäslev meri, Šotimaa masendav ja kõle hilissügis.
Pean tunnistama, et loodud meeleolu läks minust mööda sel põhjusel, et muid emotsioone peale sügava ja kõikehõlmava kaastunde vaese Kirstie vastu mu sisse lugemise käigus ei mahtunudki.  Ei mäletagi, millal viimati mõnele raamatutegelasele nii kaasa elasin. Tihtipeale seadsin end tüdruku ema asemele ja mõtlesin, kuidas oleksin ise ühes või teises olukorras - just emana - käitunud. Väga valus raamat oli.
Valus kahjuks ka silmadele, sest keelelist lohakust oli palju. "OK"-id dialoogides, "googledamine", "e-meil" on mõned "stiilinäited". Ka sünonüümide leidmisel oli möödalaskmisi - mootoriga kummipaadiga kord aerutati, siis aga seilati. Sellised vead segavad lugemist, sest juhivad sisust mõtted eemale. Sestap soovitan lugeda hoopis ingliskeelset originaali.

Üllatusega leidsin raamatu tutvustuse väga vahvalt Šotimaad tutvustavalt lehelt Undiscovered Scotland (muide, nimed kaardil on klikitavad): http://www.undiscoveredscotland.co.uk/usreviews/books/harpericetwins.html




neljapäev, 11. mai 2017

Harry Hole juhtumid - sünged ja vinged

Norra kirjanik Jo Nesbø sai kuulsaks oma lugudega alkoholimembesest ja veidi depressiivsest uurijast Harry Holest. Eesti keeles on neid siiani ilmunud kümme, neist esimene kannab pealkirja "Nahkhiirmees" ja kümnes "Politsei". Mulle sattus pooljuhuslikult esimesena kätte hoopis ingliskeelne "The Leopard", misjärel proovisin, kuidas Nesbø eestikeelsed tõlked mekivad.
Et esmalt loetud teoses viidati mitmel puhul mõrvarile hüüdnimega Lumememm, otsisin riiulilt vastava juhtumi üles. 

"Lumememm" on stiilipuhas sünge Põhjamaa põnevik (moodsas keelepruugis Nordic noir): pime hilissügissene aeg, jaht sarimõrvarile, isegi õnnetu armastus. Mis sa, hing, veel tahad! Tundus, et autorile meeldib lugejaga mängida - ta kirjutab enamikele oma tegelastest luukered kappi või kujutab mingeid stseene, mille põhjal hakkab vaene ninapidiveetu järjekordset tüüpi mõrvarluses kahtlustama. Hiljem muidugi selgub, et tegu oli osavalt seotud lõksuga. Mulle väga meeldisid nii kassi-hiire mäng kui filmilikud stseenid, mida autor kasutas. Oli huvitav jälgida, kuidas Nesbø (talle vist omaselt?) lugeja pähe kahtlusi istutab. Kahjuks oli leopardi-loos liigagi palju Lumememmele viidatud ja seetõttu sain üsna ruttu aru, kes on raamatus kirjeldatud koledate mõrvade taga. Nii kaotas lugemiselamus põnevuses üksjagu.
Tõlge - autoriks Sigrid Tooming - oli mõnusalt mahlane, minu meelest palju parem kui enne loetud ingliskeelsel Nesbøl. Aga võib-olla on emakeeles lihtsalt toredam lugeda.
Ei jäänudki muud üle, kui võtta veel üks Harry Hole lugu ette, lihtsalt huvist, kas suudan autori konstruktsioone läbi näha ja mõrvari ära arvata.

 "Muretu" oli seni loetud Hole lugudest mu meelest veidi keerulisem - õhus oli mitu juhtumit, mis polnud omavahel seotud. Kui pangatelleri maha lasknud röövli isiku arvasin ära, siis teise juhtumi lahendus oli üllatav. Harry Hole oli eriti huvitatud selle lahendamisest, sest pealtnäha enesetapu sooritanud naine oli tema endine armuke, kelle juures mees alles eelmisel õhtul viibis.
Keeleliselt ei olnud raamat nii mahlakas kui "Lumememm" (tõlkija Maris Kuuda), vähem oli ka otsest vägivallakirjeldust ja pingelisi olukordi, rohkem rutiinset juurdlust.
Mulle meeldib, kuidas Nesbøl on õnnestunud erinevaid karaktereid portreteerida. Ühe raamatu vältel keskendub ta konkreetsetele tegelastele, jättes teised taustaks. Nii võib sarja fännidel tegelaskonnast üpris kena tervikpilt kujuneda. "Muretus" näiteks jäi kahvatuks Harry armastatu Rakeli kuju, sest see ei olnud sündmustiku arengus oluline. 

Soovitan siiski alustada esimesest raamatust - ja ärge laske ennast petta eestikeese tõlke ilmumise aastast, vaid vaadake alati originaali ilmumise aega. 
Süngeid elamusi koos Harry Holega!