
Neuroloog Oliver Sacks jutustab raamatus "Mees, kes pidas oma naist kübaraks" lugusid ebaharilikest patsientidest, tehes seda tuntava empaatia ja poolehoiuga ning tunnistades /tunnustades tõsiasja, et arstil võib olla patsiendilt märksa rohkem õppida kui patsiendil arstilt.
Käsitletud juhtumid on jagatud neljaks osaks. "Kaotused", nagu pealkiri ütleb, on pühendatud neuroloogiliste funktsioonide kahjustus(t)ele või kadudele, olgu tegu fantoomidega, erisuguste tajuhäiretega või muu sellelaadsega. Omamoodi lõbus lugu oli afaasiahaigetest, kes haiglaosakonnas presidendi kõnet kuulates naerust rõkkasid, sest sõnadest aru saamata tajusid nad pelgalt kõneleja ilmest ja toonist, et too ajab täielikku udu. Niisiis - ärge püüdkegi afaasiahaigele valetada!
Osa "Liiasused" näitab, mis juhtub funktsioonide liiasushäirete puhul - siia liigitab doktor nt Tourette'i sündroomi, tikid jms. Säärased liiasused võivad tekkida ka ravi tagajärjel - seda on autor käsitlenud oma varasemas raamatus "Awakenings", mille ainetel on tehtud ka suurepärane film Robert DeNiro ja Robin Williamsiga: https://youtu.be/JAz-prw_W2A
Viies osa "Ullikese maailm" on kõige südamlikum. Nii kõneleb autor Rebeccast, noorest silmapaistmatust vaimupuudega tütarlapsest: "Vaatasin teda seal pingil, kuidas ta loodust mitte lihtsalt niisama, vaid lausa pühalikult nautis, ja mõtlesin, et kõik meie testid, uuringud ja evalvatsioonid on naeruväärselt küündimatud. Nad näitavad küll puudeid, aga mitte võimeid; nad näitavad ülesannete lahendamise ja loogika oskust, aga meie vajaksime hoopis muusikat, narratiivi, mängu, spontaanset ja loomulikku olendit. Mõistsin, et narratiivse olendina on Rebecca terviklik ja vigastamatu /.../."
Mis see inimese aju siis ikkagi on? Kas pelgalt ülipeen masinavärk, arvuti? "Kas need on üksnes skeemid, programmid ja algoritmid, millest lähtub meie kogemuse rikkalik visuaalne, tegevuslik ja muusikaline sisu - see elav personaalne sisu, mis muudab kogemuse kogetavaks? Vastus on selge ja kirglik ei. Representatsioonid arvuti põhimõttel, isegi kui need oleksid ülipeened ja keerulised /.../, ei suuda iseenesest mitte kunagi luua ikoonilisi representatsioone, mis moodustavadki elu sisu ja kulu."
Ja lõpetuseks veel üks üks mõte: "Kõigil meil on oma elulugu, oma sisemine narratiiv ja selle pidevus, tähendus, ongi meie elu. Võib öelda, et me kõik konstrueerime ja elame mingit narratiivi ning see narratiiv olemegi meie ise, selles seisnebki meie identiteet./.../ Bioloogiliselt ja füsioloogiliselt ei erine me üksteisest kuigivõrd, kuid ajalooliselt, narratiividena, on igaüks meist unikaalne."