teisipäev, 28. märts 2017

Vähem on rohkem

Daniel Glattaueri raamatuni "Hea põhjatuule vastu" jõudsin Facebooki Lugemise väljakutse grupi kaudu just siis, kui mul oli järjepanu sattunud ette nn sööklatoitu, aga hing ihkas gurmaanieinet. Seda Glattauer ka pakkus. Tegu on kiri-, õigemini e-kiriromaaniga, mis algab eksikombel valele adressaadile sattunud e-kirjast. Viisakale vastusele järgneb veelgi saadetisi ja peagi leiavad kirjutajad end teineteisest niivõrd niivõrd intrigeeritud olevat, et meilivahetuse lõpetamisele ei mõeldagi. Kirjad on väga saatjate nägu - kaunis, temperamentne, hoogne Emmi jalanumbriga 37 ühelt ja rahulik, tasakaalukas keelepsühholoog Leo teiselt poolt. Huvitav on jälgida nende iseloomude erinevust, väikesi naginaid, mõttepause ja komakohti, kuidas kirjad muutuvad järjest flirtivamaks jäädes seejuures siiski platooniliseks. Emmi, muide, on abielus, ja väidetavalt õnnelikus. Kogu raamatu kestel püsib õhus pinge ja küsimus, kas kirjasõbrad lõpuks kohtuvad või mitte.

Olen täiesti nõus ühes arvustuses kohatud väitega, et Glattaueri lähenemine on seksist tiinel ajastul väga värskendav. Lakooniliste vahenditega ja ilma kaadritaguse jutustajahääleta on ta maalinud kauni armastusloo, mida võib nautida natukesehaaval või lugeda läbi ühe hingetõmbega.

Katkend:
"Ahjaa, keegi Leo Keelepsühholoog ei taha niisiis teada, kuidas keegi Emmi kinganumbriga 37 välja näeb? Leo, seda ma teist ei usu! Iga mees tahab teada, kuidas näeb välja naine, kellega ta räägib, teadmata, kuidas naine välja näeb. Ta tahab isegi võimalikult kiiresti teada, kuidas naine välja näeb. Sest siis ta teab, kas ta tahab naisega veel edasi rääkida või mitte. Või äkki mitte?
Südamlikult, keegi 37ne Emmi

Kaheksa minutit hiljem:
Vs:
See oli nüüd küll rohkem hüperventileerimine kui kirjutamine, on nii? Ma ei pea sugugi teadma, kuidas te välja näete, kui te mulle selliseid vastuseid annate, Emmi. Nagunii olete mul silme ees. Ja selleks ei pea ma isegi mitte keelepsühholoogiaga tegelema.
Leo"



Lugejate tungival nõudmisel on autor kirjutanud ka järje "Kõik seitse lainet". Ma ise otsustasin küll seda mitte lugeda, sest leian kõne all oleva teose olevat täiusliku just sellisena, nagu ta on.

Kui nüüd veel Vanemuise etendust vaatama jõuaks...



Blogistaja blogis: https://blogistaja.wordpress.com/2013/04/28/daniel-glattauer-hea-pohjatuule-vastu-koik-seitse-lainet/

kolmapäev, 22. märts 2017

Raamat kui empaatiavõime proovilepanek

Louse O'Neilli raamatu "Sai mis tahtis" peategelasega ei ole lihtne samastuda. Emma O'Donovan on 18-aastane väikelinna kaunitar, kes võib - ja tahab - iga noormehe ümber sõrme keerata. Ta on kleptomaaniliste kalduvustega, enesekeskne ja üsna liiderlik peoloom. Saatuslikuks saaval peol joob ta liiga palju ja võtab lisaks mingit ainet, mis kustutab ta mälust terve öö ja pool päeva. Ta leitakse päikesest põlenuna ja marraskil kehaga oma kodumaja verandalt. See, mis järgneb, on kui õudusunenägu. Peol on mõned noormehed Emmaga rõvedusi teinud ja sellest fotod Facebooki riputanud. Peagi näeb fotosid terve linn ja juhtum saavutab  ka laiema kõlapinna. Senine imetlus asendub põlastusega ja Emmal tuleb hakkama saada tema jaoks täiesti uues ja ootamatus rollis.
Raamat ongi jaotatud kaheks: Emma elu enne ja pärast hirmsat sündmust. Huvitav oli jälgida oma mõtteid ja hinnanguid, mis loo edenemisega kaasnesid. Ei saa öelda, et Emma oleks raamatu teises pooles eriliselt sümpaatseks muutunud, aga võis taibata, miks ta oli just selliseks isiksuseks kujunenud. Mis tema olukorra eriti haletsusväärseks tegi, oli vanemate toetuse puudumine. Just seda aga vajab ja väärib iga laps.
Veidi ebausutav oli raamatus minu jaoks see, et Emma juhtumit arutati veel aasta hiljemgi meedias. Ei tundu tõenäoline - selleks ajaks on kord küntud vagu ammu rohtu kasvanud ja viisteist minutit kuulsust saab osaks kellelegi teisele.

Soovitan raamatut lugeda teismelistel ja nende vanematel, uskuge - siin on, mida pärast arutada.

teisipäev, 7. märts 2017

Kaua tehtud, kaunikene

Minu-sarja raamatuid valin lugemiseks üldjuhul selle järgi, kui palju kõnealune riik mind huvitab. Et Norra hõivas mu südame juba esimesest külaskäigust, oli Tanel Saimre "Minu Norra: polaarutoopia ja naftaplatvormid" käsilevõtmine peaaegu möödapääsmatu.
Petrone Prindi kirjastusel on väga selge pilt, missugune üks minu-sarja raamat peab olema. Taneli vaade Norrale on vähemalt kolmanda vaatepunkti katsetus - Jaanus Kaljusto andis oma Norra-raamatu pärast läbirääkimiste nurjumist ise välja (veebiversiooni jaoks on ta üles seadnud ka blogi http://jaanuskaljusto.blogspot.com.ee/2013/04/norra-ausalt-ja-avameelselt.html), Diip kunstiinimene piirdus aga blogis avaldatud killukestega (vt http://diipkunstiinimene.blogspot.com.ee/2014/03/minu-norra.html).
Mis lõpuks paberile sai, on minu arvates väga vahva, olgugi Norrat ennast selles veidi vähevõitu. Viimane tuleneb ilmselt suuresti sellest, et autor viibis suure osa oma ajast rahvusvahelises seltskonnas - esmalt Tromsø ülikoolis ja hiljem Bergeni lähistel naftaplatvormidel. Viilakad Norra maa ja rahva kohta on väga osavalt - eluliste näidete, mitte kuivade faktidena - igapäevaelu tegemiste ja muljete vahele põimitud.

Mulle meeldisid Tanel Saimre mõtteuiud, fantaasiarikkad võrdlused ja huumor, aga eks see kõik ole maitse asi. Üli- (või ka üle-, kuidas kellelegi) haritud inimese sõnaseadmine on ühes minu-sarja raamatus ehk mõnevõrra harjumatu, kuid otsustage ise:
"NSD puhul on tegemist sellise asutusega, mis on ammu minetanud kontakti reaalsusega ning elab punktidest ja pügalatest koosnevas virtuaalmaailmas. Ma usun, et igaüks, kes sinna tööle võetakse, peab läbima põhjaliku ajupesu, nii-öelda uue töötaja orientatsiooni. Tõenäoliselt käib see umbes nii, et uuele töötajale näidatakse õuna ning küsitakse, mis see on. 
"See on õun," vastab algaja roheline NSD töötaja. Ta saab selle peale väikese elektrilöögi, kõlab sireen ning talt küsitakse uuesti, mis see on.
"See on...  eee... puuvili." Jällegi elektrišokk ja sireen, ja nii jätkub, kuni töötaja jõuab õige vastuseni: 
"See on orgaaniline hortikultuur-toitlustuslik ühik number 1a."

Tsitaat illustreerib Norra bürokraatiamasinat - kas pole tabav?
Minu arvates võiks Tanel Saimre õppimise ja filmide tegemise vahelt mõne raamatu veel kirjutada.

Mae Lender arvab: http://maemaailm.blogspot.com.ee/2017/01/minu-norra-polaarutoopia-ja.html

kolmapäev, 1. märts 2017

Lugemiseks ühe hingetõmbega

Lucy Clarke'i Nüüdisromaani sarjas avaldatud teos "Üksainus hingetõmme" osutus üllatavaks. Tagakaanel olevast tutvustusest saame teada, et sündmused hakkavad arenema siis, kui peategelase Eva abikaasa kalastamisel hukkub. Lohutamatu naine otsib seejärel kontakti mehe sugulastega, kes elavad kaugel Tasmaania saarel. Tasapisi hakkab aga selguma, et kadunud abikaasa ei olnud oma mineviku suhtes aus olnud.
Üllatav oli raamat seetõttu, et osutus üpris kergeks lugemiseks, mida sellelt sarjalt ei oodanud (meenus sarnane juhtum Punase raamatu sarjaga). Ladusalt ja lihtsalt ritta laotud laused, dialoogid, veidi etteaimatavalt romantiline asjade kulg hakkas lugemise käigus üha rohkem meenutama paberile pandud "Inga Lindströmi armastuslugu". Samas hoidis siiski parajalt konksu otsas - juba seetõttu tuli raamat lõpuni lugeda, et teada saada, kas aimdused sisu suhtes tõeks osutuvad.
Autor on lugejale valmis meisterdanud ka üllatuse, aga oh häda - ka see oli liiga etteaimatav. Ka ei õnnestunud mul ühegi tegelasega suhestuda ega neile südamest kaasa elada. Oli nagu oli - korralik laupäevane meelelahutus.

Raamatut soovitab aga Kultuuritarbija 60+: http://kultuuritarbija60.blogspot.com.ee/2015/07/lucy-clarke-uksainus-hingetomme.html

kolmapäev, 8. veebruar 2017

Viiskümmend hullu varjundit

Loomingu Raamatukogu on sari, mis kipub teenimatult tähelepanuta jääma. Kas peljatakse, et tegu on liiga tõsise ja keeruka kirjandusega? Brasiilia klassik Machado de Assis tõestab oma teoses "Hulluarst", et see ei ole tingimata nii. Tegu on irooniliselt lõbusa looga, mille lugemiseks ei kulu kauem kui õhtupoolik.
Jutustus ulatub tagasi nendesse aegadesse, kus mõte kõik vaimuhaiged ühte majja koondada, et neid seal uurida ja ravida, oli rabavalt uudne. Kes on aga pädev otsustama, mis on vaimuhaigus ja mis mitte? Ühe väikese Brasiilia linnakese tohtrihärra arvab endal selle pädevuse olevat ja nii vallandub sündmusteahel, mis viib massirahutusteni ning lõpuks on doktor sunnitud küsima, kas mitte tema ise pole see, kes on tegelikult vaimuhaige.
Autor on koomilise efekti saavutanud lugu kõvasti üle võlli keerates. Küsimused aga, millega tegeletakse, on tõsised: kui kaugele tohib minna teaduse nimel? Mis juhtub, kui puudub kriitiline mõtlemine? Kuskohast jookseb normaalsuse ja hullumeelsuse piir? Kuidas mõjutab inimest ootamatult omandatud võim? Ja nii edasi.
Poolesaja lehekülje kohta päris palju mõtteainet, eks ole.


esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Veider perekond tšillikastmes

Peter Høeg armastab veidrikke. Näiteks on ta kirjutanud preili Smillast, kel on eksimatu oskus tajuda ette lumesadu, ja klounist, kelle kuulmine muudab ka tavalise linnamüra muusikateoseks. "Susani efekti" peategelasel, 43-aastasel andekal füüsikul Susan Svendsenil, on võime inimesi avada - nad räägivad talle ka asjadest, millest tavaliselt eelistavad vaikida. Seda efekti on  võimuorganid ülekuulamistel ära kasutanud ja sellest peab saama vahend, mille abil Susan päästab oma sekeldustesse sattunud perekonna.
"Sekeldused" on muidugi vähe öeldud - Susanit ja tema poega ootab Indias ees vangla, abikaasat aga ajab taga maffia. Perekond tuuakse tagasi Taani, kus Susanil tuleb enda kätte saada nn tulevikukomisjoni viimased raportid või vähemalt teada saada, millest selles juttu on. Tulevikukomisjon on grupp, kes suutis ühise mõttetöö tulemusel erakordselt täpseid tulevikuprognoose luua.
Esialgu lihtsaks peetud ülesande taga on aga ulatuslik vandenõu. Kui Susanit ja tema poega üritatakse tappa ning ükshaaval hakkavad surema tulevikukomisjoni liikmed, pakutakse Susani perele tunnistajakaitse programmi alusel uut tulevikku Itaalias. Vastu tavaloogikat aga ei kavatsegi Susan turvalisse kaugusesse põgeneda, vaid asub koos perekonnaga asja uurima.

Ehk meeldinuks mulle raamat ilma terava tšillikastme ehk tapmiste-tagaajamisteta rohkemgi. Susani pere on autoril toredasti loodud - jõuline, oma laste eest emalõvina võitlev ja maailma füüsikaliste nähtuste kaudu nägev ema, kel on tugev tõmme meeste poole (ja ka vastupidi, meestel tema poole); romantilisest heliloojast isa, keda elu ja inimesed on hellitanud; ning kaksikutest teismelised, tüdrukul samasugune tugev natuur nagu emal, poisil aga mälu kui kärbsepaber, kuhu kõik külge jääb. Pelgalt perest endast oleks saanud toreda romaani, kui selline seltskond aga mõrvu uurib ja vandenõusid paljastada püüab ning tagatipuks veel maailmalõpuga ähvardatakse, läheb raamat kuidagi liiga kirjuks. Vahest saaks sellest paeluva filmi, eriti kui õnnestuks siin-seal esinevad humoorikad kohad välja mängida (lõpustseen oli juba päris naljakas). Ameeriklased teeksid loo ilmselt ülearu märullikuks, taanlased ise jääksid aga võib-olla süngeks. Kui nad just soomlastega koostööd ei tee - põhjanaabrid juba oskavad mustavõitu huumorit teha.

teisipäev, 17. jaanuar 2017

Perekondlik pidu luukeredega*

Håkan Nesseri raamatu "Inimene ilma koerata" võtsin koju peamiselt kaanekujunduse pärast (Jan Garshnek). Autori nimigi oli Loomingu raamatukogu sarjast meelde jäänud, kuid teostega tutvumiseni polnud ma seni jõudnud.
Raamat on ehtne Nordic noir'i esindaja - Põhjamaade põnevik, kus peategelasteks ei ole detektiiv või mõrtsukas, vaid äng ja depressioon. Nesseri raamatus ei ole ühtki tegelast, kes oleks õnnelik või vähemalt eluga rahul. Perekondlik suursündmus vahetult enne jõule on pigem väljakutse ja tüütu kohustus kui rõõmus jällenägemine. Optimistid ütlevad, et asi pole kunagi nii hull, et ei võiks veel hullemaks minna - Nesseri raamatus lähebki, kui juubeli käigus kaovad jäljetult kaks pereliiget.
Kelle jaoks hea põnevik tähendab ennekõike ameerikalikku tempokat tapmist-tagaajamist, see võib raamatu rahumeeli lugemata jätta - tõenäoliselt ei jõua ta algusest kaugemale. Kriminaalseks kisub lugu alles 160. leheküljel, kõik eelnevad on autor pühendanud sissevaatele teose tegelastesse. Mis, muide, võib toimida ka teraapiana - kui pealtnäha tavalise Rootsi vanadaami esimene hommikune küsimus on, kas tappa ära iseenast või oma abikaasa, võib see siinpool raamatut asuva lugeja igapäevamured asetada hoopis teise perspektiivi. Aga see võib toimida ka risti vastupidi - äng sünnitab ängi.
Detektiiv, kes kadumisi uurima hakkab, on kõnealusest perekonnast siiski pisut helgem tüüp. Vähemalt on ta leidnud viisi elu ja iseenesega toime tulemiseks ilma lugematute viskijoomiste ja depressiooniravimiteta. Autor on loonud päris sümpaatse kuju, kes ehk edaspidigi tema raamatutes lahendamatuid juhtumeid lahendada püüab.

*Mõeldud ikka neidsamu, mis tavatsevad kapis redutada. Mõned kukuvad raamatu jooksul välja ka.


Pikemalt Jaan Martinsoni raamatublogis ja Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis