teisipäev, 7. november 2017

Isver, milline reis!!

Kas mäletate kunagi väga levinud tsitaati: "Elu ei tohiks olla teekond hauda, eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha kasutatud ja kulunud ning karjuda: "Isver, milline reis!!"?"

Olgugi kui tobe tahes, iseloomustab see Patrick McCabe'i teose "Hommikusöök Pluutol" meeleolu minu arvates üpris hästi. Seda isegi hoolimata asjaolust, et peategelase Patricku elu on juba eostamisest peale üks ebaõnnestumiste jada. Vägivaldsest ühtest sündinud sohilaps sokutatakse kasuperesse, kus kasvades avastab poiss, et palju toredam oleks olla tüdruk. Tema kaks südamesõpra aktsepteerivad ja kohati isegi julgustavad ta veidrusi - vahest just seetõttu ei leia Pat oma transseksuaalsuses midagi häbenemisväärset olevat - ja seda katoliiklikul Iirimaal! Elu jooksul satub ta paljudesse seiklustesse ja sekeldustesse, ei puudu töötamine eskorttüdrukuna ega kokkupuuted IRA-ga. Kõige selle juures ei kaota ta lootust üles leida oma pärisema, kellest ta on loonud inglitaolise ideaalkuju.

Raamatu stiil on omapärane ja veidi raskelt haaratav - lugu on kirja pandud minategelase pilgu läbi, ülepakutult hoogsate žestide ja dramaatilisusega, nagu ühelt drag-queeni stereotüübilt oodata võib. Samas on teksti vähe ja lugeja peab nii mõndagi ridade vahelt või tagant otsima.

Raamatust on mõningate kohendamistega tehtud ka film, peaosas Cillian Murphy: https://youtu.be/2tjsrr8I5D0




Veidi pikemalt on kirjutatud selles blogis: http://vaikus-on.blogspot.com.ee/2014/09/patrick-mccabe-hommikusook-pluutol.html

reede, 3. november 2017

Julge unistada!

Mis oleks halli novembrikuu päikselisemaks muutmisel tõhusam toredast värvikast lasteraamatust? Näiteks Gemma Merino "Lehm, kes ronis puu otsa. Autor on õppinud arhitektiks ja sel alal ka töötanud, kuid avastas siis lasteraamatute põneva maailma. Ta on omandanud lasteraamatute illustreerimise erialal isegi magistrikraadi, õpingute ajal omistati tema esimesele raamatule "Krokodill, kellele ei meeldinud ujuda" Macmillani auhind (mõeldud uutele õppivatele talentidele abistamaks neil astuda esimesi samme professionaaliks saamise teel). 2016. aastal sai eelnimetet teos ka hea lasteraamatu tiitli (http://www.elk.ee/?p=24099). Raamat lausa hellitab nägemismeelt. Peale selle, et pildid on äärmiselt armsad, värvilised ja õhulised, tegelased ilmekad, meeldis mulle väga raamatu kandev idee. Nagu ehk olete taibanud, ei ole peategelane Tiina üks tavaline lehm, vaid tore ja uudishimulik hing, kes julgeb unistada ja mõelda suurelt - ka siis, kui tema õed neid unistusi naeruvääristavad. Autor on pühendanud raamatu oma vanematele, kes ei olevat iial tema unistusi mõttetuiks pidanud. Julge ka sina unistada!

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Kas ka teie armastate raamatuid?

Franziska Biermanni "Härra rebane sööb raamatuid" on üks väga vahva raamat lastele, lastemeelsetele, raamatu- ja raamatukogusõpradele.
Lühike spikker raamatu tagakaanelt:
Väike härra Rebane armastab raamatuid. Mis mõttes armastab? Ta armastab neid nii väga, et paneb need pärast lugemist näputäie soola ja pipraga nahka. Ta ei kohku tagasi isegi raamatukoguraamatute ees. Kuni tema teod tulevad päevavalgele ja ta satub salakavala raamaturöövi tõttu vanglasse …

Autori pildid on toredad, lugu ise on väga muhe, seikluslik, humoorikas ja ootamatu. Sõnaneelajate jaoks on sel kunsttükil küll paar puudust - esiteks saab liiga kiiresti läbi ja teiseks ei jõua pilte vaadata, sest tahaks kogu aeg teada, mis edasi saab! Pildid on erksad ja naljakad, hoogsa, julge, peaaegu marakratliku joonega.

Raamat sobib täiskasvanule itsitamiseks, aga ka lastele ja ettelugemiseks - selles on, mille üle arutleda.

neljapäev, 12. oktoober 2017

Oleme posijate usku rahvas?

Geoloogiadoktoril ja lugupeetud professoril Anto Raukasel oli raamatu "Ebateadusest ja imekividest" kirjutamiseks mõjuv põhjus - tema arvates on eestlaste usk kividesse, posijatesse jms hookuspookusesse läinud üle igasuguse mõistliku piiri (http://www.ohtuleht.ee/815536/anto-raukas-vaita-et-kivikestega-saab-vahki-ravida-on-kuritegu). Raamatus tutvustab ta mitmesuguseid "nn imekividest mineraale" lähemalt, loetledes üles ka nende väidetavad raviomadused. Teaduslikult pole enamik neist tõestust leidnud, kuigi inimesed on mitmesuguste hädade vastu kividelt abi otsinud juba aastatuhandeid. Autor aga ei eita nn imekivide psühholoogilist toimet.
Saame teada, mis vahe on kivimil ja mineraalil, missuguseid erinevaid kristallilihve kasutatakse ja - oh üllatust, leiame ka tabeli õnnekividest kalendripäevade kaupa.
Veidi tuleb raamatus juttu ka selgeltnägijaist ja nende õpetustest, samuti on lehekülgi pühendatud 80.-tel aset leidnud nn Merivälja UFO-juhtumile, mis autori hinnangul oli rahva lollitamine.

Isiklikult oodanuks selliselt teoselt rohkem viiteid allikmaterjalidele, kasvõi selleks, et võimaluse korral nendega tutvuda. Raamatust jäi aga pigem mulje, et autor püüab isiklikult nn posijatele ja esoteerikutele "ära teha" - niivõrd kumab ridadest tema suhtumine, mis kahjuks vähendab teose tõsiseltvõetavust. Samas ei eita professor Raukas ebatavaliste loodusnähtuste ja ekstrasensoorsete võimetega inimeste olemasolu ja leiab, et teadus ei tohiks sellistele uuringutele selga keerata.



Arvustus Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/826427/arvustus-ebateadusest-ja-imekividest-kristallimaagia-muutide-purustamine-vale-meetodiga
Lugeja muljed: http://elavfantaasia.blogspot.com.ee/2017/07/ebateadusest-ja-imekividest.html

reede, 29. september 2017

Surm Shetlandil

Kui sulle meeldivad põnevuslood, mis on karged ja külmad, meenutades lumekorraga kaetud hämarat maastikku, kus pead iga sammu kobamisi astuma, kuni lõpuks kaame talvine valgus hämarusest läbi murdma hakkab, on Ann Cleevesi "Ronkmust" just sinu jaoks.
Sündmuspaigaks valitud Shetlandi saarestik keset kalki Põhjamerd on troostitu, kuid samas hubane paik, kus elanikud üksteist tunnevad. Seda enam vapustab kohalikke teismelise tütarlapse mõrv. Peamised kahtlusenooled lastakse lendu  veidra vanamehe Magnuse suunas.

Lugu ei ole midagi erakordset, sündmuste areng on aeglane ja algusest peale on selge, et olulisim kahtlusalune mõrva tegelikult ei sooritanud. Vahest ootasin pisut lähemat vaadet inimese kalduvusele süüdistada seda, kes on "teistsugune", kuid sellele ei olnud üldse rõhku pandud. Küll oli aga toredaid kirjeldusi Shetlandist ja sealsest eluolust. Kas teadsid näiteks Up Helly Aa pidustustest?

Uurija Jimmy Perez on muserdunud joodikdetektiividele päris hea vaheldus. Sooja südamega (vahest liigagi!), aga samas nutikas kuju. Kel huvi, võib tema tegemistele kaasa elada ka BBC telesarjas "Shetland":





Kriitiline pilk raamatule: http://rabarberibulvar.com/raamaturabandus/ann-cleeves-ronkmust/

teisipäev, 26. september 2017

Mis juhtub, kui minna üle piiri?

Natsuo Kirino "Välja" on vististi üks sellistest raamatutest, mis ei jäta ükskõikseks - see kas meeldib või on täiesti vastukarva. Küllap tõukab paljusid eemale juba tutvustus:
Tokio äärelinna valmiseinete vabriku kurnavas öövahetuses töötavad neli naist. Koormatud kohustuste ja ränkade võlgadega, võõrdunud abikaasast ja lastest, unistavad nad kõik salaja võimalusest välja pääseda oma ummikussejooksnud elust.

Üks nende hulgast, noor ema, murdub lõpuks ning kägistab oma liiderdava ja hasartmängusõltuvuses abikaasa, seejärel tunnistab ta kuriteo üles kolleegidest kõige lähedasemale, Masakole. Isiklikel põhjustel nõustub Masako sõpra hädast välja päästma ning palub kahe ülejäänud kaastöötaja abi, et surnukeha tükeldada ja kõrvaldada. Laibatükid avastatakse ja politsei hakkab küsimusi esitama, kuid naistel on veel ohtlikumaid vaenlasi /.../.

Neljast naisest saab kõige lähema pilgu heita just Masakole, kelle iseloom on kummaline segu ratsionaalsusest ja süngusest. Tema kõrval on mehetapja Yayoj, teiste jaoks elav Yoshie ja edev Kuniko lihtsavõitu tegelased.

Esialgu küsisin endalt mitu korda, mida ma õige loen. Kas tegu on mingi kummalise musta huumoriga? Loo edenedes sai selgeks, et pigem siiski mitte. Veider ja küllaltki verine lugu kiskus endasse nagu pisut unenäolisena üles võetud film, mille lõppedes ehmud reaalsusse tagasi ja juurdled hämmeldunult, kus küll vahepeal viibinud oled. Jaapan on sellisena, nagu Kirino seda esitleb, küllaltki eemaletõukav paik: kivinenud tõekspidamised, ülim meestekesksus, valmistoidulehalised öövahetused tehases, rutiin ja depressioon. Nii ei olegi ime, kui mõni säärase ühiskonna liikmetest murdub ja sooritab tegusid, milleks ei uskunud end iial võimeline olevat.

Kes valib raamatuid kaane järgi ja ootab roosast üllitisest naistekat, peab küll pettuma. Ingliskeelse versiooni kaas on mu meeli tabavam välja kukkunud: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/9/99/Outnovel.jpg

Lõpetuseks viited kahele vastandlikule arvamusele:
Kultuuritarbija 60+: http://kultuuritarbija60.blogspot.com.ee/2017/06/natsuo-kirimo-valja.html
Sehkendaja (ettevaatust, sisupaljastav postitus!): https://sehkendaja.wordpress.com/2017/07/15/17-natsuo-kirino-valja/

kolmapäev, 6. september 2017

Kes tantsib tema pilli järgi?

Norraka Geir Tangeni põnevikku "Maestro" ehib kleeps "Postimees soovitab". Asja eest soovitab, raamat on haaravalt üles ehitatud ja erinevalt mõnest teisest värskelt loetud põnevikust läksin seekord üsna kergesti autori üles seatud lõksudesse ega arvanud kurjategijat kuni lõpuni ära. Kahtlustusi veeretasin teose vältel küll ühe, küll teise ja kolmanda kaela.
Norra rannikulinnas Haugesundis saadetakse kohalikule ajakirjanikule kiri, milles teatakse peatselt aset leidvast mõrvast. Või kohtuotsusest, nagu kirjutaja ise seda nimetab, andes mõista, et sääraseid "otsuseid" tuleb veel. Kui esimesele mõrvale järgneb ruttu teine ja kolmaski, on politsei tagajalgadele aetud. Pealinnast saadetakse kohale kripo esindaja, kes abistamise asemel satub konflikti uurimisrühma juhiga. Asja lahendamist ei tee lihtsamaks ka ajakirjaniku seotus sündmustega. Tema postkasti saabuvad üha uued kirjad, milles kuulutatakse kellegi surma...

Raamatu lõpetanud, jäi kuidagi ninapidiveetu tunne. Heas mõttes. Tangen väntsutab lugejat läbi teose siia-sinna, ka oma tegelastega käitub autor nii, nagu heaks arvab, pannes neid veidi juhmilt ringi sebima - eriti jäi see silma politseinike puhul. On vaid üks erand ja see on mõrvar - ainus, kes näib täpselt teadvat, mida teeb ja saavutada tahab. Mis mõrvari kuju eriti ebameeldivaks teeb, on see, et  kõikide tema jubedate tegude taga on vaid soov saada surematuks ja upitada oma niigi hiiglaslikku ego.

Erilist loogikat teoses pole, see on justkui lapitekk, kokku õmmeldud teiste Põhjamaade kirjanike lugude küljest rebitud lappidest. Tangen, näib, on seejuures kuninglikult lõbutsenud. Kõige rohkem meeldis mulle vahva vimka käsikirja ja selle autoriga. Aga lugege ise, tõesti, kes veel pole seda teinud!