kolmapäev, 8. veebruar 2017

Viiskümmend hullu varjundit

Loomingu Raamatukogu on sari, mis kipub teenimatult tähelepanuta jääma. Kas peljatakse, et tegu on liiga tõsise ja keeruka kirjandusega? Brasiilia klassik Machado de Assis tõestab oma teoses "Hulluarst", et see ei ole tingimata nii. Tegu on irooniliselt lõbusa looga, mille lugemiseks ei kulu kauem kui õhtupoolik.
Jutustus ulatub tagasi nendesse aegadesse, kus mõte kõik vaimuhaiged ühte majja koondada, et neid seal uurida ja ravida, oli rabavalt uudne. Kes on aga pädev otsustama, mis on vaimuhaigus ja mis mitte? Ühe väikese Brasiilia linnakese tohtrihärra arvab endal selle pädevuse olevat ja nii vallandub sündmusteahel, mis viib massirahutusteni ning lõpuks on doktor sunnitud küsima, kas mitte tema ise pole see, kes on tegelikult vaimuhaige.
Autor on koomilise efekti saavutanud lugu kõvasti üle võlli keerates. Küsimused aga, millega tegeletakse, on tõsised: kui kaugele tohib minna teaduse nimel? Mis juhtub, kui puudub kriitiline mõtlemine? Kuskohast jookseb normaalsuse ja hullumeelsuse piir? Kuidas mõjutab inimest ootamatult omandatud võim? Ja nii edasi.
Poolesaja lehekülje kohta päris palju mõtteainet, eks ole.


esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Veider perekond tšillikastmes

Peter Høeg armastab veidrikke. Näiteks on ta kirjutanud preili Smillast, kel on eksimatu oskus tajuda ette lumesadu, ja klounist, kelle kuulmine muudab ka tavalise linnamüra muusikateoseks. "Susani efekti" peategelasel, 43-aastasel andekal füüsikul Susan Svendsenil, on võime inimesi avada - nad räägivad talle ka asjadest, millest tavaliselt eelistavad vaikida. Seda efekti on  võimuorganid ülekuulamistel ära kasutanud ja sellest peab saama vahend, mille abil Susan päästab oma sekeldustesse sattunud perekonna.
"Sekeldused" on muidugi vähe öeldud - Susanit ja tema poega ootab Indias ees vangla, abikaasat aga ajab taga maffia. Perekond tuuakse tagasi Taani, kus Susanil tuleb enda kätte saada nn tulevikukomisjoni viimased raportid või vähemalt teada saada, millest selles juttu on. Tulevikukomisjon on grupp, kes suutis ühise mõttetöö tulemusel erakordselt täpseid tulevikuprognoose luua.
Esialgu lihtsaks peetud ülesande taga on aga ulatuslik vandenõu. Kui Susanit ja tema poega üritatakse tappa ning ükshaaval hakkavad surema tulevikukomisjoni liikmed, pakutakse Susani perele tunnistajakaitse programmi alusel uut tulevikku Itaalias. Vastu tavaloogikat aga ei kavatsegi Susan turvalisse kaugusesse põgeneda, vaid asub koos perekonnaga asja uurima.

Ehk meeldinuks mulle raamat ilma terava tšillikastme ehk tapmiste-tagaajamisteta rohkemgi. Susani pere on autoril toredasti loodud - jõuline, oma laste eest emalõvina võitlev ja maailma füüsikaliste nähtuste kaudu nägev ema, kel on tugev tõmme meeste poole (ja ka vastupidi, meestel tema poole); romantilisest heliloojast isa, keda elu ja inimesed on hellitanud; ning kaksikutest teismelised, tüdrukul samasugune tugev natuur nagu emal, poisil aga mälu kui kärbsepaber, kuhu kõik külge jääb. Pelgalt perest endast oleks saanud toreda romaani, kui selline seltskond aga mõrvu uurib ja vandenõusid paljastada püüab ning tagatipuks veel maailmalõpuga ähvardatakse, läheb raamat kuidagi liiga kirjuks. Vahest saaks sellest paeluva filmi, eriti kui õnnestuks siin-seal esinevad humoorikad kohad välja mängida (lõpustseen oli juba päris naljakas). Ameeriklased teeksid loo ilmselt ülearu märullikuks, taanlased ise jääksid aga võib-olla süngeks. Kui nad just soomlastega koostööd ei tee - põhjanaabrid juba oskavad mustavõitu huumorit teha.

teisipäev, 17. jaanuar 2017

Perekondlik pidu luukeredega*

Håkan Nesseri raamatu "Inimene ilma koerata" võtsin koju peamiselt kaanekujunduse pärast (Jan Garshnek). Autori nimigi oli Loomingu raamatukogu sarjast meelde jäänud, kuid teostega tutvumiseni polnud ma seni jõudnud.
Raamat on ehtne Nordic noir'i esindaja - Põhjamaade põnevik, kus peategelasteks ei ole detektiiv või mõrtsukas, vaid äng ja depressioon. Nesseri raamatus ei ole ühtki tegelast, kes oleks õnnelik või vähemalt eluga rahul. Perekondlik suursündmus vahetult enne jõule on pigem väljakutse ja tüütu kohustus kui rõõmus jällenägemine. Optimistid ütlevad, et asi pole kunagi nii hull, et ei võiks veel hullemaks minna - Nesseri raamatus lähebki, kui juubeli käigus kaovad jäljetult kaks pereliiget.
Kelle jaoks hea põnevik tähendab ennekõike ameerikalikku tempokat tapmist-tagaajamist, see võib raamatu rahumeeli lugemata jätta - tõenäoliselt ei jõua ta algusest kaugemale. Kriminaalseks kisub lugu alles 160. leheküljel, kõik eelnevad on autor pühendanud sissevaatele teose tegelastesse. Mis, muide, võib toimida ka teraapiana - kui pealtnäha tavalise Rootsi vanadaami esimene hommikune küsimus on, kas tappa ära iseenast või oma abikaasa, võib see siinpool raamatut asuva lugeja igapäevamured asetada hoopis teise perspektiivi. Aga see võib toimida ka risti vastupidi - äng sünnitab ängi.
Detektiiv, kes kadumisi uurima hakkab, on kõnealusest perekonnast siiski pisut helgem tüüp. Vähemalt on ta leidnud viisi elu ja iseenesega toime tulemiseks ilma lugematute viskijoomiste ja depressiooniravimiteta. Autor on loonud päris sümpaatse kuju, kes ehk edaspidigi tema raamatutes lahendamatuid juhtumeid lahendada püüab.

*Mõeldud ikka neidsamu, mis tavatsevad kapis redutada. Mõned kukuvad raamatu jooksul välja ka.


Pikemalt Jaan Martinsoni raamatublogis ja Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Mihkel Raua "ellujäämise õpetus"

Mihkel Rauda võib iseloomustada mitmeti, aga kindlasti mitte sõnaga "igav". Tavapärane ega igav pole ka tema raamat "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda". Selle lugemiseks on õige mitu viisi - sobib lihtsalt meelelahutuseks, kuid ka autorisse süüvimiseks ja tõepoolest isegi eneseabiraamatuks. Teoses jagatud nõuandeid on Mihkel elus ise kasutanud ja jagab kogetut talle omases mahlakas, kohati ropuvõitu keeles, mis raamatu skeletile toredasti liha ja pekki lisab. Muidugi ei pruugi kõik tema soovitatu kõikidele sobida, kuid mõne tera leiab siit kindlasti igaüks - kasvõi mõne hästi unustatud vana. Näiteks selle, et rööprähklemine ei ole kõige tõhusam viis tööd teha. Et kriitika on alati lahmiv ja sellest ei tasu üldse välja teha. Et midagi saavutada, peab esmalt selge olema, millised on eesmärgid. Et emakeele grammatika on tähtis.
Mihkel Raud võib olla oma sõnaseadmises irooniline ja isegi halastamatu, kuid seda samavõrd iseenda kui teiste suhtes. Enese üle nalja heitmine (olevat küpse inimese tunnus) on üks põhjus, miks mulle see raamat meeldis. Ka autori avameelsus ja julgus näidata maailmale oma pehmemat, haavatavat poolt. Seejuures ei kaota raamat oma usaldusväärsust nõuandeõpikuna, sest jagatud on hulgaliselt viiteid kirjandusele. Vürtsikas mihkelraualikus kastmes jõuavad "ellujäämise õpetused" ehk ka nendeni, kes muidu säärastest teostest kui katkust hoiduvad.


Pikemalt Eveliisi blogis: https://estonianwithabackpack.com/2016/10/30/kas-mihkel-raud-teeb-mind-kumme-korda-kuulsamaks/

neljapäev, 15. detsember 2016

Kättemaks on magus?

Shannon Kirk'i "Meetod 15/33" paelus mind esmalt sisututvustuse pärast:
"Kujutlege abitut, rasedat 16aastast tüdrukut, kes on välja kistud oma rahulikust kodust ja topitud räpasesse kaubikusse. Röövitud. Üksi. Hirmul.
Nüüd unustage ta…
Kujutlege tema asemel rasedat, 16aastast manipuleerivat tütarlast. Ta on topitud räpasesse kaubikusse, kuid röövimise esimesest hetkest alates on tüdruk vankumatult kindel kahes asjas: päästa oma sündimata poeg ja maksta halastamatult kätte.
Ta on metoodiline, kalkuleeriv, järjekindel oma sepitsustes. Kliiniline sotsiopaat? Midagi juhuse hoolde jätmata, kindel oma ajastuses ja tegudes, ootab ta täiuslikku hetke, et vastu rünnata. „Meetod 15/33” jutustab sellest, mis juhtub, kui ohver on sama külmavereline kui tema vangistajad."
Ehk - lugu ise ei ole midagi enneolematut (kahjuks) - säärastest röövimistest oleme kõik lugenud, kui mitte raamatuist, siis lehepealkirjadest. Eriliseks teeb selle aga peategelase, ohvri isik. Tütarlaps, kes vajadusel suudab kõik oma emotsioonid välja lülitada, keskenduda iga mõtteraasuga oma eesmärgile ja tegutseda vastavalt. Ma pole uurinud, kas selliste võimetega inimesed ka reaalselt eksisteerivad, kuid esmapilgul tundub, et need võiksid väga kasulikud olla. Teisalt aga - missugune oleks siis maailm? Ilma empaatia, kaastunde, hoolivuseta, kõik me rühkimas omaenda teed käia, suud kriipsuks tõmmatud? 
Enam ei näigi nii ahvatlev, ega? Küllap on inimkonnale emotsioonid - ilma lülitita! - antud põhjusega.
Kippusin teose tutvustusest mõtisklustesse kalduma. Mis iseenesest on hea märk - näitab, et raamat andis mõtteainet. Seetõttu oli üpris huvitav lugeda, kuid neile, kes eelistavad kärts-mürts-põnevikke, võib igavaks jääda. Peategelane mus sümpaatiat ei äratanud, ilmselt oma kustumatu kättemaksujanu tõttu (kättemaksust, muide, on päris pikalt juttu). Ka ei mõistnud ma, kuidas ratsionaalne mõtlemine ja kättemaks kokku sobivad. Kättemaks pidavat ju magus olema, mis viitab aga - emotsioonile.

kolmapäev, 30. november 2016

Raamat nagu sibul*

Siia blogisse jõuab vaid osa loetud raamatutest. Karen Fowleri "Me oleme kõik täiesti endast väljas" on üks neist, mis kahtlemata tutvustamist väärib. Raamatu originaalpealkiri "We Are All Completely Beside Ourselves" on märksa laiema tõlgendusvõimalusega kui eestikeelsele väljaandele valitu, kuid viimane on siiski õnnestunud. Endast väljas olemine, süütunne, enda tajumine mitte terviklikuna ja püüe sobituda ühiskonnaga on teost läbiv teema. Ärge aga arvake, et see on üks lihtne ja hale lugu, oh ei - autoril on varuks õige huvitav vaatenurk.
Tutvustusest raamatu sisekaanel:
Kuidas te end tunneksite, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? Rosemary ei ole kuigi jutukas ja on asju, mida ta on otsustanud üldse saladuses hoida. Kunagi oli tal õde Fern, tema tuulepeast teine pool. Fern kadus ta elust asjaoludel, mida Rosemary on püüdnud pingsalt unustada. /.../
Kõlab veidi nagu põnevik, kuid sellega siiski tegu ei ole. Kui paotaksin siin sisu pisut rohkem, rikuksin aga võimaliku üllatusmomendi. Nii panen kirja ainult mõned tekkinud mõtted.
Kui vanemad valivad, millises keskkonnas hakkab nende laps elama, kui palju nad tegelikult selle valiku mõju üle järele mõtlevad? Kas nad kaaluvad hoolega, millise jälje jätavad need valikud lapse isiksusele ja psüühikale? Kas nad ketravad mõttes läbi võimalikud stsenaariumid, et olla valmis ka selleks, kui kõik ei lähe nii, nagu plaanitud?
Fowleri keel on lihtne lugeda, samas leiab teosest nii mõnegi tabava mõttetera. Ka sisu on huvitavalt mitmekihiline, siin on mõtteainet mitme valdkonna - psühholoogia, pedagoogika, raamatu peateema kohta. Ma ei ütle ikka veel, mis see on, lugege parem ise.

Katkend raamatust ERR-i lehel


*Kel silmad märja koha peal, saab nutta ka.

teisipäev, 15. november 2016

Kui su poeg on tapja

Lionel Shriver'i raamat "Me peame rääkima Kevinist" ilmus eesti keeles kaheksa aastat tagasi. Kuigi teos hakkas juba siis silma, jõudis see mu öökapile alles tänavu - vahest ongi paras aeg seda lugeda, kui lastest on teismelised saanud.
Raamat on muidugi õõvastav. Tutvustus sisekaanel: "Kiiva kiskunud emadusest jutustavas romaanis läheneb autor tragöödiale - tapatalgutele keskkoolis - tapja ema vaatevinklist. Eva juurdleb oma poja isale kirjutatud kirjades selle enam kui raske iseloomuga lapse kasvatamise üle ning tunnistab, et niisuguse poja emaks olemine tekitas temas vastumeelsust."
Esialgu mõtlesin, kui kohutav võib olla kasvada ilma emaarmastuseta, ja loomulikult tekkis minategelase suhtes teatav eelarvamus. See kadus aga üsna ruttu, sest mulle näis, et Eva tõesti püüdis oma poega armastada. Too ei teinud seda aga lihtsaks, kurnates juba titeeas oma kisaga ära ema ja järjepanu kõik hoidjatädid. Vaid isa koju tulles muutus väsinud laps kukununnuks. Polnud siis imestada, et isa suhtus oodatud pojakesse ahviarmastusega, ema aga tundis vaid meeleheidet. Kui perre sündis tütar, sai Eva lõpuks lahti oma küsimusest, kas ta on üldse võimeline oma last armastama - Celia oli Kevini täielik vastand.

Kas laps võib olla juba sündides halb? Enamasti arvatakse, et mitte. Teisalt - laps võib olla sündinud südametunnistuseta (aitäh harimast, Martha Stout). Just selline laps tundus mulle autori loodud Kevin. Tema pahateod olid aga alati liiga peenelt korraldatud, et vahele jääda. Kui ema poega kahtlustas, õigustas isa teda tulihingeliselt.
Tõlkija järelsõnast selgub, et autori käest küsitakse alatasa, kas Kevini kurjus oli kaasa sündinud või ema süü. Minu meelest veider küsimuse püstitus - nagu isa ei olekski lapse kasvatamises asjaosaline. Liigse hellitamisega võib samamoodi liiale minna kui liigse külmuse või karmusega. Minu meelest näitas Kevin raamatu  lõpus, kummast vanemast ta tegelikult lugu pidas. Muide, lõpp toob üllatusi.

See raamat sõi ennast üsna tükiks ajaks mu sisse, tõstis mingeid klotse ümber, püstitas küsimusi. Sääraseid teoseid ei saa järjest lugeda, vahepeal peab midagi kergemat haukama. Ka keeleliselt on tegu üsna nõudliku materjaliga (õnneks sellega harjub, kuigi ma kahtlen siiani, kas on vaja kasutada nii "peeneid" sõnu nagu "parvenüü"). Teose põhjal on vändatud ka film, kus Evat mängib Tilda Swinton.




Veel teosest:
http://lugemine.blogspot.com.ee/2008/12/lionel-shriver-me-peame-rkima-kevinist.html
http://yksainus.blogspot.com.ee/2011/12/kas-me-peame-raakima-kevinist.html
https://sehkendaja.wordpress.com/2011/08/12/49-lionel-shriver-me-peame-raakima-kevinist/