Selgusid hooaja parimad mälumängurid

Eile õhtul selgusid Sauga mälumängu parimad - võistkond MAP koosseisus Piret Valkma, Astri Mäeste, Andra Huusi, Marju Tomberg ja Külli Haltsonen. Stabiilselt hästi on võistkond osalenud mälumängu algusaegadest peale - ehk juba 2006. aastast.  Aitäh teile, tublid ajusportlased, ja eelkõige palju õnne auga väljateenitud võidu puhul!

Kõik pole kuld, mis trükitud

Viimasel ajal on taas teravalt päevakorda tõusnud kollase ajakirjanduse väljaütlemised ja spekulatsioonid. Inimesena on muidugi mõisteav soov sind lahanud või laimanud väljaanne kohtusse kaevata, kuid arvan, et kasu sellest saab ainult meedia ise. Eks hoia ju sellised kohtuasjad teemat (ja sellega ka kohtussekaebaja isikut ennast) pidevalt orbiidil ja taas on väljaannetel kõneainet. Oleks naiivne arvata, et mõned kohtuasjad peatavadki kollase meedia veskirattad. Paksunahaliselt õlgu kehitades ja asjat üle olles võib aga loota, et peagi on jahvatamisel juba uued teemad ja isikud. (Huvitav oleks lähemalt uurida, kuivõrd kollane meedia üldse räägib isikutest ja isiksustest ja kuivõrd tegelaskujust, kelle on ise kõnealusest isikust loonud).
Möödnud nädala Kolmeraudsesse (3. mai 2012) oli teemat kommenteerima kutsutud Linnar Priimägi, kes leidis, et paksu nahka meedia suhtes tuleks hakata kasvatama juba koolilastes. Põhjusena, miks meedia sõnu kiputakse meil kullana võtma, tõi ta välja talupoja-aegse suhtumise, et kirjasõna on püha. "Ei ole ta midagi, ma tunnen enamikku neist kirjutajatest!" põrutas ta.

Kuidas me kultuuriministriga kohtusime

Muidugi oleks saanud terve tunni, mille kultuuriminister oli planeerinud meie valla "vaprate ja ilusatega" kohtumiseks, edukalt tervenisti raamatukoguteemaga sisustada ja küllap oleks aega puudugi tulnud. Paraku pidi sellesse tundi mahtuma palju muidki teemasid, muuhulgas tehti ära ka haldusreform ja tõdeti, et majanduse tulevik on Hiina. Kui aga "pehmete" elualade esindajailt sõna sekka oodati, lasin kultuuriministri suunas lendu keelel ja meelel kipitanud küsimuse:

"Mida te tahate selle uue raamatukogupoliitikaga saavutada?"

"Teate, mina olen otsekohene inimene. Minu arvates on raamatukogud kohalike omavalitsuste rida."

Ehk siis - nii nagu mina aru sain - näeb minister, et tulevikus oleks rahvale raamatukogunduslike teenuste osutamine ja rahastamine puhtalt kohalike omavalitsuste asi. Kas omavalitsus peab selleks erinevaid raamatukogusid ülal või paneb tööle näiteks raamatukogubussi, on sel puhul vaid omavalitsuse enda pädevus. Ja seega vabaneks 1,6 miljonit riigi raha, mis praegu kulub raamatukogudele paberraamatute soetamiseks. Ministrikabinetist vaadatuna on tegu väikese summaga, mis kokkuvõttes midagi oluliselt ei parendavat (kuigi tõime vastupidise näite ühest vallast, mille raamatukogud saavad uut kirjandust vaid tänu riigi toetusele hankida, kuna omavalitsus selleks sentigi ei eralda). "Üle jäänud" raha saaks kasutada hoopis e-raamatute litsentside ostmiseks ja teha seega e-raamatud paremini rahvale kättesaadavaks.

E-raamatukogus küünarnukkideni sees olles ei saa ma viimase ideega kuidagi mitte nõustuda. Tulevik kuulub kahtlemata e-raamatutele ja seda peab raamatukogunduse arendamisel arvestama - iseasi, kas seda peab tegema paberraamatute arvelt. Mis puutub raamatukogude rahastamise üleandmisesse omavalitsustele, olen aga üpriski pessimistlik. Sest - nagu minister isegi möönas, on kultuur esimene valdkond, mille eelarve kallale tullakse, kui rahakott õblukeseks kipub jääma.

Ja veel on mulle üks asi segaseks jäänud - kuidas edaspidi raamatukogu tegevuse tulemuslikkust mõõdetakse? Aruannetes on ju tähtis lugejate ja külastajate arv, iga langust (milline sõnademäng, eks ole!) tuleb analüüsida ja põhjendada. Just seetõttu on rahvaraamatukogude kogusid komplekteeritud ennekõike kohalike lugejate soovide põhjal. Niisiis, mille põhjal me edaspidi hindame raamatukogude tegevuse tulemuslikkust hindame? Kas võrdleme, kes on aasta jooksul rohkem väärtkirjandust ja kultuuriperioodikat hankinud?

Ahjaa, midagi positiivset ka - õhus on plaan hakata rahastama kirjanike kohtumisi lugejatega!

Fotol kolleeg Liivia kultuuriministrilt küsimas, kuidas ta saab tädi Maali panna väärtkirjandust lugema.

Imet võib ka igavalt teha

Helen Keller on kahtlemata üks imetlusväärsemaid naisi, kes kunagi elanud. Jäänud 19-kuuselt pimedaks ja kurdiks, nautis ta ometi täisväärtuslikku elu omandades kõrghariduse ja mitu keelt, lisaks rännates läbi pool maailma. See oli võimalik tänu ühele teisele, mitte vähem imetlusväärsele naisele Anne Sullivanile, kellest sai Heleni õpetaja ja sõber 49 aastaks.

Endla teatri lavastus "Imetegija" keskendub just ajale, mil Anne Sullivan Kellerite peresse tööle tuli. Liis Laigna Helenina teeb supertöö ja Triin Lepik Anne'ina ei jää talle sugugi alla. Lavastus ise on huvitavalt kontrastne - kohe jäi kõrva tegelaste vanaaegne väljapeetud keelekasutus, samas kasutati ka kaasaegse kino võimalusi. Aga ma pole päris kindel, et see on suure saali etendus - rõdult vaadates läheb päris palju emotsiooni ja miimikat kaotsi (nüüd ootavad sahtlis piletid "tiba" lähemale, lausa esiritta).

Helen Kelleri raamat "Minu elu lugu" nii palju emotsioone ei tekita. Vast enim paneb imestama Heleni lihvitud keelekasutus, aga sellelegi antakse seletus - enamus trükitust on kokku pandud tema õpingute tarvis tehtud kirjatöödest juba siis, kui Helen käis veel kolledžis. Raamatus leiabki käsitlemist vaid noorusaeg, Heleni edasise elusaatuse tundmaõppimiseks on vaja kasutada teisi allikaid. Heleni keel on ilus ja väga väljendusrikas, muuhulgas kasutab maailma kirjeldamiseks sõnu "nägin", "kuulsin" - avades raamatu suvalise looduskirjelduse koha pealt, ei saaks arvatavasti arugi, et tegu on pimekurdi kirjeldajaga. Pigem jäi mulje, et tema maailm on rikkamgi kui mõnel tervel inimesel.

Üle poole raamatust on aga kirjeldatud, kuidas Helen keele selgeks õppis. On Anne Sullivani märkmeid ja tema (hilisema) abikaasa John Albert Macy kirjeldusi. Anne Sullivani lähenemine Heleni õpetamisele on kahtlemata geniaalne, kui see aga niiviisi pulkadeks on lahti võetud, arutletud ja analüüsitud, lahustub selles analüüsis peamine - lähenemine ise. Kes pimekurtidega on kokku puutunud, hindavad seda teost kindlasti rohkem, tavalugejale aga jääb "pauerit" väheks. Seega võin soovitada niipalju - kes tahab matemaatikat, võtku raamat, kes tahab emotsiooni, mingu teatrisse.

Helen Kellerist Vikipeedias: http://en.wikipedia.org/wiki/Helen_Keller

Üks õõvastavalt kirjutatud muljetus etendusest: http://kultfriik.blogspot.com/2012/02/imetegija.html

Raamatu tutvustus: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?30088

Töötan paradiisis!

Lasteaia Mõmmiku ja Lepatriinu rühma rüblikud kuulasid raamatukogus lugu, kuidas kinnas Eesti Vabariigi presidendiks sai, lahendasid ristsõna, otsisid vale koha peale "sattunud" raamatuid ja muidugi tutvusid pakutava "kaubaga". Üks mehine lepatriinu küsis kapi otsas karikat nähes, kes selle Kolvikarika võitis. :D

Mõmmikute suust aga jäi kõlama imestust ja aukartust täis lause: "Ohsaa, see on ju raamatute paradiis!"

Internet on muutnud lugemist

Sattusin täna veebis peale intervjuule João Lopes Marquesiga ja tabasin kusagil poole lugemise peal end hiirega allapoole kerivat - kui pikk see lugu õigupoolest on?

See seik pani mind jälle mõtlema, et internetiajastul on lugemise eesmärk oluliselt muutunud. Peamine näib olevat mitte süveneda, vaid info kiiresti kätte saada ja seejärel uue teemaga edasi minna. Kahjuks olen märganud, et selline suhtumine kipub mõjutama ka lugemist paberilt - tihti loen ajalehest ära vaid pealkirjad, pikemad arvamus- ja uudislood vaid siis, kui need kuidagi eriliselt haaravad - kas autori isiksuse või teemakäsitluse kaudu. Sotsiaalvõrgustikud, kus hetkeolukorra või -mõtte kirjeldamiseks tohib kasutada tähemärke vaid piiratul arvul, ehk "säutsuda", süvendavad sellist suhtumist veelgi. Usun, et see nähtus - lugemine eesmärgiga võtta loetust minimaalse ajakuluga maksimum, on laiem ega piirdu üksnes minu isikuga. Kas võime seega arvata, et tulevikus muutuvad tekstid järjest lühemaks, et olla lugejaile meelepärased, vastuvõetavad? Võib-olla koosneb tuleviku ajaleht ainult nupukestest ja paksud romaanid ilmuvad mõneleheküljeliste novellidena? Ühest küljest hirmutav väljavaade, teisalt aga, minu kui sõna austaja seisukohalt, ehk isegi mitte. Kui tekstid kahandatakse minimaalseks, väheneb sõnamullitamine ja tühjus sõnade taga. Ehk jäävad siis järele vaid kõige olulisemad sõnad. Need, mis tõesti midagi tähendavad.

Foto: http://toefl-book.com/toefl-reading-tips/

Kui sa ei loe Harglat, siis sind pole olemaski

Palju õnne Indrek Harglale Kultuurkapitali aastapreemia puhul! Hargla Melchiori-lugusid on nii palju kiidetud, et olen võtnud kindlalt plaani neist vähemalt üht lugeda. On harv juhus, kui kõik kolm raamatut riiulil laenutajat ootavad.

Jupike aega tagasi olen e-kujul lugenud Hargla teost "Vabaduse kõrgeim määr", on väga mehine ja, mis seal salata, ka verine raamat inimkarakterite keerukusest, võimuihast ja armastusest. Mäletan, et mõtisklesin, kuidas ta küll oskab lahingustseene nii veenvalt kirjeldada. See pisike müsteerium lahenes, kui sain teada tema ajaloolase-taustast. Kui ajalooõpikute koostajad oleksid nii hea kirjeldamis- ja sisselamisoskusega kui Hargla, oleks ajalugu tõenäoliselt üks populaarsemaid õppeaineid.

Ah et miks ma pole siis ikka veel Melchioriga lähemalt tutvunud? Sest olen otsustanud korrastada oma lugemisharjumusi. See tähendab, et enne uut raamatut kätte ei võta, kui pooleliolev läbi saab.

Hargla "Vabaduse kõrgeim määr" on online-lugemiseks saadaval ka e-raamatukogus http://e-raamatukogu.com Samuti on saadaval tema teos "Püha Graal".