Mees, kes pidas oma naist kübaraks

Neuroloog Oliver Sacks jutustab raamatus "Mees, kes pidas oma naist kübaraks" lugusid ebaharilikest patsientidest, tehes seda tuntava empaatia ja poolehoiuga ning tunnistades /tunnustades tõsiasja, et arstil võib olla patsiendilt märksa rohkem õppida kui patsiendil arstilt.

Käsitletud juhtumid on jagatud neljaks osaks. "Kaotused", nagu pealkiri ütleb, on pühendatud neuroloogiliste funktsioonide kahjustus(t)ele või kadudele, olgu tegu fantoomidega, erisuguste tajuhäiretega või muu sellelaadsega. Omamoodi lõbus lugu oli afaasiahaigetest, kes haiglaosakonnas presidendi kõnet kuulates naerust rõkkasid, sest sõnadest aru saamata tajusid nad pelgalt kõneleja ilmest ja toonist, et too ajab täielikku udu. Niisiis - ärge püüdkegi afaasiahaigele valetada!

Osa "Liiasused" näitab, mis juhtub funktsioonide liiasushäirete puhul - siia liigitab doktor nt Tourette'i sündroomi, tikid jms. Säärased liiasused võivad tekkida ka ravi tagajärjel - seda on autor käsitlenud oma varasemas raamatus "Awakenings", mille ainetel on tehtud ka suurepärane film Robert DeNiro ja Robin Williamsiga: https://youtu.be/JAz-prw_W2A

"Äraolekud" räägib mäluhäiretest ja hallutsinatsioonidest (keda huvitab, saab kuulata ka TedTalks loengut hallutsinatsioonidest. Loost "Mälestused", kus vanaproua hakkas oma peas kuulma pidevat muusikat: "Mälestuste erakordne ja eksimatu üksikasjalikkus, mis vallandus iga kord, kui ajukoort stimuleeriti, ning ületas kõik tavalise meenutamise võimaluste piirid, viis Penfieldi mõttele, et aju säilitab täiusliku salvestusena iga elu jooksul kogetud mulje, kogu teadvuse vool tervikuna püsib ajus tallel ning selle võib igal ajal äratada jaa taastada/.../". Põnev, kas pole?

Viies osa "Ullikese maailm" on kõige südamlikum. Nii kõneleb autor Rebeccast, noorest silmapaistmatust vaimupuudega tütarlapsest: "Vaatasin teda seal pingil, kuidas ta loodust mitte lihtsalt niisama, vaid lausa pühalikult nautis, ja mõtlesin, et kõik meie testid, uuringud ja evalvatsioonid on naeruväärselt küündimatud. Nad näitavad küll puudeid, aga mitte võimeid; nad näitavad ülesannete lahendamise ja loogika oskust, aga meie vajaksime hoopis muusikat, narratiivi, mängu, spontaanset ja loomulikku olendit. Mõistsin, et narratiivse olendina on Rebecca terviklik ja vigastamatu /.../."

Mis see inimese aju siis ikkagi on? Kas pelgalt ülipeen masinavärk, arvuti? "Kas need on üksnes skeemid, programmid ja algoritmid, millest lähtub meie kogemuse rikkalik visuaalne, tegevuslik ja muusikaline sisu - see elav personaalne sisu, mis muudab kogemuse kogetavaks? Vastus on selge ja kirglik ei. Representatsioonid arvuti põhimõttel, isegi kui need oleksid ülipeened ja keerulised /.../, ei suuda iseenesest mitte kunagi luua ikoonilisi representatsioone, mis moodustavadki elu sisu ja kulu."

Ja lõpetuseks veel üks üks mõte: "Kõigil meil on oma elulugu, oma sisemine narratiiv ja selle pidevus, tähendus, ongi meie elu. Võib öelda, et me kõik konstrueerime ja elame mingit narratiivi ning see narratiiv olemegi meie ise, selles seisnebki meie identiteet./.../ Bioloogiliselt ja füsioloogiliselt ei erine me üksteisest kuigivõrd, kuid ajalooliselt, narratiividena, on igaüks meist unikaalne."

Tulemas on mälumäng

Kõik huvilised on oodatud veebruarikuu mälumängule!

Teade

6.-8. veebruaril on raamatukogu suletud seoses töötaja koolitusega ning kohustustega Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingus.  Raamatud võib neil päevil tagastada tagastuskasti.

Palun vabandust võimalike ebamugavuste pärast!

Kohtumine kirjanikuga

1. veebruaril on raamatukogus võimalik kohtuda ja juttu vesta kirjaniku ja kirjastaja Heli Künnapasega.
Huvilised saavad ka raamatuid soetada!

Kui elu on paika loksumas

Kui oled teinud piisavalt jõupingutusi, et rabeleda lahti mineviku taagast, leppida olevikuga ja vaadata rahulikult tulevikku, hakkavad asjad elus paika loksuma ja on mahti elu nautida. Sellest kõneleb Anne B. Ragde oma raamatus "Elunautijad" (Eesti Raamat 2018, 319 lk), mis on nn Neshovi-saaga viies osa (eelnevad "Berliini paplid", "Rohelised aasad", "Erakvähid", "Andestada saab alati").

Kuigi tõlge kohati häiris, mulle raamat tegelikult meeldis. Kolmest esimesest olin vaimustuses ja need oleks mul ka kodusel riiulil, kui "Berliini paplid" poleks läbi müüdud. Toona nautisin autori võimet erinevate elualade pisiasjadesse süüvida ja see lugejaini tuua nii, et ühtmoodi lähedaseks muutusid sigade kasvatamine ja peenutsevate vaateakende disainimine (viimane muidugi suure raha eest!). Matusebüroo tegemised nii ehtsalt meelde ei jäänud, aga sellevõrra rohkem on neid Neshovi-saaga (seni) viimases osas. Tõsi küll - surmad, millest jutt, on enamasti äärmuslikud, kuid vahest see panebki mõtlema, kui habras on tegelikult elu ja kuidas me peaksime hindama iga hetke, mis meile antud on. Matusebüroo omanik Margido muutus esimeste raamatute hallist kujust sümpaatseks ja tugevaks meheks, kelle toele ja tasakaalukusele ülejäänud pereliikmed alati loota võisid. Tore oli Margidole kaasa elada teadmises, et lõpuks leidis ta elus rahulolu. Ka perekonna suurim kannataja, vanaisa Tormod, veetis oma päevi harmoonilises õhkkonnas ja oli hooldekodus elades täiesti õnnelik. Perekonna talu pärija Torunn oli maja remontides ilmselgelt oma sõiduvees, kuid tema tegelaskuju jäi meeste kõrval kuidagi varju. Hästi vahva oli taanlaste sega(ne)perekond, kuhu kuulus ka Torunni teine onu Erlend. Veidi sära ja glamuuri võib ühes pimedas Põhjamaa raamatus ometi olla! Seega sobis pealkiri raamatule väga kenasti. Et liiga läilaks ei läheks, kiskus autor aeg-ajalt esile tonte minevikust. Õigem oleks vist öelda tonti, sest enamasti oli sellel tondil üks nimi: Anna. Margido ja Erlendi ema ning Tormodi abikaasa. Õelus ise, kes ajas pojanaise (Torunni ema) oma talust minema, kuna too määris leivale liiga paksult pasteeti! Ma tahaks seda Annat veidi lähemalt tundma õppida, oleks põnev.

Jaanuarikuu mälumäng

"Tõde ja õigus" Rootsi moodi

Wilhelm Mobergi väljarändajate tetraloogiasse kuuluvad raamatud  "Väljarändajad" (2002), "Sisserändajad" (2005), "Asunikud"(2007) ja "Viimane kiri Rootsi" (2009).

On see vast reis! Läbi kahe maailmajao ja terve inimpõlve, üle ookeani ja läbi peadpööritava ajajärgu! Tegu on Wilhelm Mobergi suurteosega Rootsi väljarändajatest Põhja-Ameerikasse 19. sajandil. 80 aasta jooksul olla Rootsi neljast miljonist elanikust välja rännanud koguni 1,2 miljonit, autor on enda tetraloogiasse kirjutanud esimesed julged, kes selle retke ette võtsid. Peategelane Karl Oskar Nilsson on meie Vargamäe Andrese moodi mees, kelle elu sisuks on võimalikult palju põldu teha ja seejuures lugematute raskustega võidelda. Kui tema töö ja vaev isatalu kivistel põldudel sugugi ära ei tasu ja pere ühel karmil talvel koguni nälga jääb, saab peremehel mõõt täis ja igatsus viljakate maade järele kombineerituna ettevõtlikkuse ja otsustavusega viib Karl Oskari koos perekonnaga vaevarikkale teele üle ookeani. Toonased tingimused olid muidugi kohutavad ja panid mõtlema selle üle, kui kergesti on tänapäeval võimalik vahemaid läbida. Mobergi kirjeldused on nii tõepärased, et võis lausa füüsiliselt tunda seda haisu, mis laeva vahetekil valitses - segu läppunud mereõhust, oksest ja uriinist.

Esimesed aastad Ameerikas on sisserännanutele karmid - viletsas ulualuses tuleb taluda nii enneolematut pakast kui lämmatavat suvekuumust, hirmu teevad läheduses laagripaiga leidnud indiaanlased ja tundmatud metsloomad. Asunikke kimbutavad koduigatsus ja üksindus, ollakse kimpus kohaliku keelega. Kuid maa on vägagi viljakas ja tasub tubli töö eest heldelt. Erinevalt tolleaegsest Rootsist puuduvad Ameerikas erinevad seisused ja lihtsal talupojal on niisama palju õigusi kui mõnel aadlivõsul. Kuid õigustega kaasneb ka vastutus ja see viib nii mõnegi mehe oma uue kodumaa eest sõtta.

Tegelased said nende paljude lehekülgede jooksul päris omaseks ja armsaks. Karl Oskar oma pealehakkamise, jonni ja töötahtega, tema naine Kristina, kelle areng isiksusena oli kõige märkimisväärsem, Karl Oskari rahutu luuletajahingega vend Robert ja isegi endine kihelkonnahoor Ulrika, kes lähemal tundmaõppimisel osutus elurõõmsaks teekaaslaseks ja truuks sõbraks. Tolleaegsest Põhja-Ameerikast saab põneva ja värvika pildi ja nii jääb mõnigi ajaloosündmus paremini meelde kui lihtsalt kiretuid fakte lugedes.

Muide, Minnesotas hoitakse veel tänapäevalgi Rootsi kultuuri au sees - tähistatakse näiteks jaanipäeva Rootsi moodi ja Lindströmis peetakse lausa iga-aastast Karl Oskari festivali.

Rootsi väljarändajatele pühendatud ausammas Karlshamnis. Karl Oskar kindlameelselt tulevikku ja Kristina kõhklevalt tagasi vaatamas. 

Foto: David Nagy, Wikimedia