teisipäev, 9. detsember 2008

Ja Manni lugu saigi raamatuks

Kui lahe, et on olemas Epp Petrone, kes arvas sama, mis minagi - et tüdruk, kes vabatahtlikult pärapõrgusse kelgukoeri taltsutama läheb, väärib raamatut (postitasin selle kohta siin). Nüüd ongi see saadaval:
http://www.apollo.ee/product.php/0593118
Eks tuleb jõuluvanale kiri kirjutada, selle raamatu pean mina saama!
Aga, Mann, jään ootama Sinu uut väljaannet "Minu Teravmäed" ;)

Kuula Manni Alaska-muljeid Raadio 2 Reisipalaviku saates

esmaspäev, 1. detsember 2008

Alla neelatud ehk Naistelt naistele

Ühel päeval sain hakkama sellise tembuga, et lugesin kaks raamatut läbi. Muidugi ei saa säärase tempo juures rääkida supersüüvimisest ega ülipaksudest telliskividest, aga kiirlugemine on ikkagi lugemine ja linnukesed said kirja.
Ketlin Priilinna "Liiseli võti" räägib noorest naisest, kes on võtnud nõuks koos oma väikeste kaksikutega vägivaldse mehe juurest jalga lasta ning ise hakkama saada. Lugu on ladusalt kirjutatud ja kaob käest nagu nagu kuiv liiv sõrmede vahelt. Kohustuslik koduvägivalla all kannatavatele naistele - sisendab julgust ja optimismi. Kangelanna võitleb vapralt raskustega ja võidab need. Vahest liigagi lihtsalt, näis mulle raamatut lugedes. Lihtsustatud nägemus ongi see, mis mind kõige rohkem häiris (peale selle, et kolmes kohas oli lugu edasikiirustatud lausega "ülejäänud osa päevast möödus sündmustevaeselt"), nii et võin öelda - pole minu raamat. Aga niipalju see lugu ikka huvitas, et tahtsin lõpuni lugeda.

Samal päeval sattus mulle kätte Inge Ojala "Prügikastinaine". Samuti väga tõsisel teemal ilusa lõpuga raamat. Räägib viletsusest, hädalise aitamisest, (ligimese)armastusest ja lootusest. Kuidas eluheidikule ulatatakse abikäsi ning ta võtab selle tänulikult vastu. Ja jällegi väga lihtne käsitlus, lugu käib enamasti vaid kahe peategelase ümber.

Rohkem sügavust oleks mõlemasse raamatusse tahtnud. Et kooriks neid kui sibulat kiht-kihilt, nutaks, kui vaja, naeraks, kui on lõbus, elaks sisse, elaks kaasa...
See kõik jäi minu poolt tegemata.

neljapäev, 27. november 2008

Mis siis, et kirjanikud - ikkagi inimesed!

Mul käis siin neli toredat meest. Kirjanikud-luuletajad, tegid oma iga-aastast dessanti. Saugasse tulevasse punti olid end seadnud Karl-Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, Andrei Hvostov ja Andreas Nestor. Pärast meie juures käimist pidid dessantnikud edasi Pärnu raamatukokku kiirustama. Alguses pelgasin, et kell 3 päeval algavale sündmusele on väga raske publikut leida. Ja ausalt öeldes ei jäänud mul võhma ega aega, et laialdast suusõnalist reklaami teha, oli parasjagu hullumeelne periood. Aga mu väike ruum sai nii täis, et kõik kohad võeti ära, tagatipuks tuli Pärnu Postimeeski kohale - Silja Joon pastaka ja Ants Liigus fotokaga. Olime end mõnusasti sisse seadnud, soovijail kohvitassid nina ees, kui tulijad helistasid ja kurtsid, et ei leia Sauga raamatukogu üles. No kuidas nad saanukski, kui tee neid valla piirile, hoopis Sauga kooli juurde viinud oli! Juhatasin õige suuna kätte ja peagi olid rändurid kohal, kaasas eesti kirjanduse referent Maire Liivamets.
Väga mõnus kohtumine oli. Jürgen Rooste oli oma sõiduvees nagu ikka, suuresti tänu temale sulas kohmetuvõitu õhkkond peagi. Tema ja Andreas Nestor olid ainsad, kes oma luulet lugesid. Eriti meeldis mulle, et Karl-Martin oli jututujus ja eelistas pigem oma muhedal moel rahvaga vestelda. Olen ühel kohtumisel olnud, kus ta - tavaliselt sõnaosav ja karismaatiline - vaid paar-kolm lauset ütles. Andrei Hvostov, keda teadsin rohkem kolumnistina, avas tõsisena enda loomingu telgitagust ja rääkis veidi ka tulevikuplaanidest. Hvostovi nimi kolumni juures on minu jaoks alati olnud põhjus see läbi lugeda, kahjuks on tema kirjutisi viimasel ajal väga vähe näha.
Teemad, millest sel päeval räägiti, olid tegelikult nukravõitu. Et kvaliteetse kirjanduse asemel eelistavad inimesed seebikaid - Rooste võrdluses hea värske söögi asemel õgitakse kiirtoitu ehk Cartlandi teosed = friikartulid. Puudub regulaarne kirjanduskriitika, toimetamise tase on drastiliselt langenud. Kirjanikud peavad enda äraelamiseks erinevalt mõne teise kunstivormi esindajaist põhitööna midagi muud tegema. Karl-Martin tõi näiteks balletitantsijad - ei ole ju mõeldav, et tantsija tuleb õhtul töölt, teeb perele söögi, potitab lapsed ja siis lidub teatrisse tantsuetendust andma. Samas kirjanikel see enamasti umbes nii käibki.
Hoolimata ebarõõmsast sisust oli ikkagi vahva, kuidagi hubane, nagu oleks sõpradega kokku saanud. Lõpetuseks mängis Andreas kitarri ja Jürgen laulis. Nii palju jäi küsimata ja rääkimata, sest aeg tiksus juba järgmist kohtumist. Ai, küll oleks tahtnud neid mehi veel natuke endale hoida! :D Veel ukse tagagi lobisesime, kuni suitsumehed mõne minuti enda jaoks aega võtsid. Ja äkki võttis Jürgen kotist oma otse ahjust tulnud luulekogu ja andis selle kingituseks. Aitäh!

esmaspäev, 17. november 2008

Asutus või inimene?

Kui vahepeal natuke norida, tekkis mul endalgi küsimus, mis see siin õigupoolest on - kas raamatukogu blogi või minu, st raamatukoguhoidja blogi? Õige vastus oleks: mõlemad. Sest eks ole ju väikesed raamatukogud eelkõige oma töötaja nägu - ja tegu. Iga asutus on just nii tore ja tubli, kui on tema inimesed. See on ka näha artiklist Pärnu Postimehes, kus Urgel asuvast valla teisest raamatukogust rääkiv jutt käib ikka juhataja Liivia, mitte raamatukogu kui sellise ümber. Mis see AJAlugu muud ongi, kui INIMESTE lugu. MEIE teemegi ajaloo.
Tore, Liivia, et Sa oled meil nüüd kuulus!


Siin oli enne Urmas Luige foto Liiviast, aga Pärnu Postimees uuendas oma veebilehte ja nüüd ma ei leia seda enam üles.

esmaspäev, 27. oktoober 2008

Kartulikooreaeg tulekul

Viimasel ajal on küllalt palju olnud lugeda selle kohta, et järgmisel, 2009. aastal vähendab riik raamatukogude raamatuostmiseks kuluvat raha enam kui veerandi võrra.
Mida peab tegema sellises olukorras raamatukogutöötaja? Otsustamine, millist teavikut tellida ja millist mitte muutub tunduvalt raskemaks. Esmalt tundub loogiline tellida põhiliselt püsiväärtusega raamatuid - klassikalist kirjandust, aimekirjandust, eesti lastekirjandust. Aga vaadakem tõele näkku - mida enim loetakse? New York Timesi bestsellereid, Varraku ajaviiteromaane jms. Kas saadame edaspidi kõik lugejad minema, kes ajaviitekirjandust eelistavad? Kogume raamatuid lihtsalt kogumise pärast riiulisse lootes, et ükskord keegi neid vajab? Pühime uhkes üksinduses tundide viisi tolmu, sest muud tööd lihtsalt ei ole?
Mina küll ei oska halva mängu juures head lahendust leida. Võib ju olla, et üldises majanduslanguses kirjastustegevus nii palju soikub, et uusi raamatuid nii massiliselt enam juurde ei tulegi? Või taaselustub 90te alguse koleraamatute tootmine ja näeme taas raamatulettidel pehmete kaante vahele halvasti köidetud karedal paberil teoseid? Huu, see oleks sama, kui äkki kaoksid toidupoest kõik need värviliselt pakendatud kaupa täis riiulid ja asemel laiutaks nõuka-aegsetesse ürpidesse topitud kraam. See oleks pärast kaubapillerkaari päris valus vaadata.
Raamatukogupäevade avamisel Rannus andsid kohale tulnud raamatukoguhoidjad allkirja kirjale, mille tauniti raamaturahade kärpimist. Mida teeb aga eesti rahvas? Kas me ikka oleme nõus kultuurikartulikoori sööma?

Riik lükkab raamatuostu valdade kaela

reede, 26. september 2008

Kratt ja haldjas

Täiesti uskumatul kombel sain ühe ja sama nädala jooksul kaks vastandlikku vapustust. Kõigepealt härra Simm, just seesama, riigisaladuste reetur. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas inimene üldse tuleb selle peale, et oma kodumaa maha müüa. Või mis inimene, pigem kratt, kel pole au ega häbi, kui ta oma peremehe jaoks varastab. Ei osanud ma näha Simmi teo motiive ega ausalt öeldes tahtnudki. Aga häbi on. Kõikide eestlaste pärast, sest eks saanud ju sellega ka meie maine määritud.
Just siis, kui mu usk inimestesse nii habras oli, tuli teine vapustus. Väikese haldjaliku naise näol, kellel on nii tasane hääl nagu magaval tuulel. Vaat sellise:




















(Foto: Margus Ott)

Nägin Piret Pääri esmakordselt 2007. aasta raamatukogupäevade avamisel. Ta rääkis suurele saalile, kuulajad olid hiirvait ning püüdsid iga tema sõna. Küllap tahaks nii mõnigi kõva kõnemees teada, mis on Pireti saladus - millega ta kuulajad pihku saab. See on lihtne - Piret usub sellesse, mida räägib, usub sõna väesse ja lugude mõjujõudu. Tema töö on pühendatud lugudele - et inimesed ei unustaks meediakeskses maailmas üksteisega suhtlemist, et vanemad jutustaksid lapsele lugusid, et me ei kardaks alustada juttu sõnadega: " Minuga juhtus üks lugu..."
Leidsin, et tahan seda kogemust, mis Piret tookord mulle andis, teistelegi jagada.

Ma arvan, et teatud määral see õnnestuski. Ta oli lahkelt nõus mu küllakutsega ning pabistamine, et me ei saa piisavalt rahvast teda kuulama, oli olnud asjata.Piret ütles, et head lood on kuulajale kingituseks. Need võetakse eluteele kaasa ning mõnikord teelt eksides ja sohu sattudes võib lugudest abi olla nagu pika säärega kummikutest. Seekord kinkis Piret loo ämblikust, kes leidis üles kadunud tuule ning poisist, kes arvas, et Surm on tema parim sõber (minu lemmiklugu!). Kindlasti ei jõudnud ta kõikide kohaletulnuteni, kuid tean, et osa seemnest leidis viljaka pinnase. Ah et mismoodi? Järgmisel päeval tuli Piret koos muusik Cätlin Jaagoga uuesti, sedapuhku lastele rääkima ja rahvapille tutvustama. Kui Piret lasteaia mudilastele tuult otsiva ämbliku lugu jutustas, hüüdis üks poisike rõõmsalt: "Minul on see lugu, mu emme rääkis seda mulle eile!" Selgus, et nii mõnigi lapsevanem oli eelmisel õhtul kuuldud loo kodus edasi andnud!
Selliseid inimesi nagu Piret võiks palju rohkem olla, siis oleks maailm märksa parem. Nagu üks lasteaiaõpetaja ütles: "Ma pole mitte kunagi näinud NII ilusat inimest!"

Muinasjutukool
Artikleid:
Jutud aitavad mägesid ületada
Igaüks vajab muinasjuttu
Sõnavägi hoiab
Ja taevast kukkus alla kolm õuna




kolmapäev, 17. september 2008

Kingsepal ei ole kingi...

... ja raamatukoguhoidja ei loe raamatuid?
Kohati näib, et see vana ütlus kipub minu puhul küll paika pidama. Mitte, et ma nüüd üldse midagi ei loeks, aga kindlasti on mu klientide seas neid, kes on selles minust märksa usinamad. Ja mine võta kinni, milles asi on. Praegu on pooleli Iris Murdochi "Võrgu all", mis mulle to-hu-tult meeldib, aga edeneb teine sellegipoolest visalt. Kõige tavalisem stsenaarium on see, et jään õhtul raamatu taha lihtsalt magama. Kuhu on kadunud need ajad, mil võisin huvitavat raamatut lugeda kasvõi öö otsa? Võib-olla on asi hoopis muutunud raamatueelistuses. Seikluste ja kriminaalsete lugude aeg on ümber saanud, tahaks midagi tõsisemat, mõtlemapanevat. Kuid mõtlemine, teadagi, on väsitav...
Aga Murdoch on tõesti hea. Esimesena lugesin tema "Itaallannat", mis tookord erilist muljet ei jätnud. Suvel haaratud gootilik "Ükssarvik" aga oli hoopis teisest puust. Kohati veidratest karakteritest enam (Oates oma kirjutises leiab, et Murdochil on kombeks teatud karaktereid läbi teoste korrata) paelusid mind õhustik ja kirjeldused. Pärast seda võin rahumeeli öelda, et olen oma elus ka rappa eksinud, kuigi füüsiliselt kohal olemata.

"Pinnas oli natuke õõtsuv ja pehme. Seal ei paistnud enam kive olevat. TA tundis puudust nende kivide järele. Need olid vähemalt tahked asjad nagu ta isegi. Ta tõusis ja nuusutas õhku. Oli tunda niisket hapukat turbalõhna. Hea küll, kui ta oligi raba servas, siis karta pole midagi. Üsna varsti läheb valgeks ja ta saab oma orienteerumisvõime tagasi. Aga tegelikult on parem, kui ta seisma jääb. Ta otsib ainult lähedusest mingi natuke kuivema koha, istub maha ja ootab koitu. Ta läks veel kümme jardi edasi.
Effingham peatus. Pinnas oli muutunud väga pehmeks, vesi hakkas üle kingade tulema. Ta tõmbas jalad mulksuva heliga välja ja astus kaks sammu edasi. Iga sammuga vajusid jalad kleepuvasse ainesse ning nad tuli välja tõmmata august, mille nad kerge vaevaga olid teinud. Ta otsustas, et läheb parem tagasi sinna, kus ta mõne hetke eest oli olnud, ning keeras ringi; kuid viie sammu järel polnud olukord üldse parem. Pinnas tundus äkki kõikuvat ning oli püdel rohkest veest. rabas sumamisest põlvini märjad ja porised püksid kleepusid säärte külge. Öö tundus pimedam ja külmem ning tema peatuste ajal agressiivselt vaikne olevat. Ta jäi seisma ja avastas, et vajub."

I. Murdoch "Ükssarvik", tõlkinud Vilma Jürisalu

Panen siia ühe pildi ka, et oleks ettekujutus, millised näevad välja mustad rannakaljud, millest samuti "Ükssarvikus" omajagu kirjeldusi:










Vilma Jürisalu oli Murdochi teksti tõlkinud nii, et kohati olid inglise keelele omased konstruktsioonid ja väljendid eesti keele "alt" näha. Arvatavasti on see mõneti taotluslik ja rõhutab konteksti.

Ah jaa, raamatust "Võrgu all" leidsin ma hoopis väga põneva dialoogi. Aga enne, kui selle siin ära toon, loen raamatu läbi ;)


Iris Murdochi kohta Wikipedias
Iris Murdoch avab hullust nimega armastus (Grete Noorte)
Iris Murdoch "Liivaloss" (arvustus)
Iris Murdoch "Itaallanna" (arvustus)
Sacred and Profane Iris Murdoch
by Joyce Carol Oates

reede, 29. august 2008

Kumma ma enne räägin - kas hea uudise või halva?

Alustan halvemast. Mõne, ehk isegi paari kuu pärast pean jälle kolima hakkama. Nn tavainimene vist ei kujutagi ette raamatukogu kolimist. Ei, ega seal polegi midagi hullu. Hullem on pärast kolimist kõik jälle korda saada, vaat mis! Kui sul on seina ääres seitseteist tuhat raamatut virnas, siis on tükk pusimist, et need kenasti õige koha peale reastada. Aga korra ma olen sellega hakkama saanud ja saan seekord kah!
Sest põhjus ise on ju ääretult tore. Meie maja aluseks võttes on Veronika Valk valmis saanud hiiglavahva projekti. Üksus "raamatukogu-noortekeskus-saun" saab terve korruse juurde. Põhiosa sellest on noortekeskuse all, aga raamatukogugi saab avaramaks ja valgemaks.

Ja ma panen siia ühe kevadise pildi praegusest majast ka, võrdluseks.

teisipäev, 26. august 2008

Mõni lugu väärib raamatuks saamist

Kes seda enam mäletab, kuidas ma Manni blogi juurde jõudsin, aga mõneks ajaks muutus see parajaks nuhtluseks. Teate küll - nagu hea raamat, mis ei lase sind enda küljest lahti enne, kui see ükskord läbi on (ja mõni klammerdub mõtteisse veel pärast sedagi).

Mann on haruldane noor naine, hakkamist ja vist ka seiklusvaimu täis. Kas te ise tuleksite selle peale, et minna talveks tööle Teravmägedele, kus lund on rinnuni ja jääkarud müttavad polaaröös ringi? Aga Mann tuli. Nagu ta ise ütleb, kantseldas jaanuarist märtsini neljakümmet kelgukoera ning püüdis arktilisele elustiilile pihta saada. Ma arvan, et sai ka. Selles võite ise veenduda tema Teravmägede blogi lugedes. Njah, on küll tüütu algusesse kruttida, aga uskuge, asi on seda väärt. Sest Mann OSKAB kirjutada. Mitte sõnu ja fakte lihtsalt üksteise otsa lükkides vaid nii, et leiad end südasuvelgi pealetükkivate lumehangedega võitlemas.

Manni lood väärivad raamatuks saamist.

Loe ka tema Alaska blogisid: 2007 ja 2006

esmaspäev, 25. august 2008

Pole hiir, ei ole konn see...

Sabine Kuegler paistab pildi põhjal eurooplasele täiesti tavaline noor naisterahvas. Tegelikult on tema elu olnud kõike muud kui tavaline. Olles ise päritolult sakslanna, nägi Sabine oma kodumaad esmakordselt alles 17-aastaselt. Seni oli ta oma teadliku elu veetnud koos perekonnaga Lääne-Paapua džunglis fayu hõimu keskel. Oma lapsepõlvest ja kohanemisraskustest õhtumaade kultuuriga kirjutas Sabine raamatu, millest sai bestseller.

"Džunglilapse" eestikeelne variant näeb esmapilgul välja nagu "Mowgli" värskem versioon, aga välimusest ei tasuks end ära petta. Tegu on tõsise ja elulise raamatuga, mida aga võib võtta kui lihtsalt avastusretke džunglisse. Mis mulle meeldib - ka piltidega ei ole koonerdatud (nagu ikka ütleb üks pilt rohkem, kui mitugi sõna, eks).

Aga raamatus on ka üks teine tahk, autori jaoks vahest olulisemgi kui põliskultuuri tutvustamine. See on pärismaalaste hulgas kasvanud saksa neiu identiteedikriis. Kes ta õigupoolest on? Ta ei sobi tegelikult ju fayu hõimu, aga samavõrd on talle võõras ka lääne kultuur ja kombed. Tahes-tahtmata pidin mõtlema, kas Sabine vanemad kujutasid ette, millisesse olukorda nad oma lapsed seavad, kui otsustasid veeta elu keskkonnas, kus enne neid ei olnud nähtud ühtegi valget inimest. Kas nad oleksid teinud teistsuguseid valikuid tagajärgi teades?

Intervjuu Sabine Kuegleriga Daily Telegraphis

neljapäev, 21. august 2008

Esimene ehmatus

Kui Piret Audru raamatukogust mulle MSN-is tungivalt plingitas, ehmatasin täitsa ära. No et mis nüüd lahti. Ei olnudki midagi lahti, ta tahtis mulle lihtsalt oma blogi näidata. Ja teate, mulle see täitsa meeldis!
Varem ma ei kujutanud hästi ette, miks peaks üks raamatukogu(hoidja) blogi pidama või kes seda loeks. Aga nüüd mõtlen - miks ka mitte, ja ehk leidub mõni lugejagi. Kõik ju oleneb blogijast - kui huvitavalt ta suudab oma lugu(sid) rääkida. No näis, kas ka mina nakatun veebipäeviku ideest või jääbki see arglik katse pelgalt katseks.