reede, 29. august 2008

Kumma ma enne räägin - kas hea uudise või halva?

Alustan halvemast. Mõne, ehk isegi paari kuu pärast pean jälle kolima hakkama. Nn tavainimene vist ei kujutagi ette raamatukogu kolimist. Ei, ega seal polegi midagi hullu. Hullem on pärast kolimist kõik jälle korda saada, vaat mis! Kui sul on seina ääres seitseteist tuhat raamatut virnas, siis on tükk pusimist, et need kenasti õige koha peale reastada. Aga korra ma olen sellega hakkama saanud ja saan seekord kah!
Sest põhjus ise on ju ääretult tore. Meie maja aluseks võttes on Veronika Valk valmis saanud hiiglavahva projekti. Üksus "raamatukogu-noortekeskus-saun" saab terve korruse juurde. Põhiosa sellest on noortekeskuse all, aga raamatukogugi saab avaramaks ja valgemaks.

Ja ma panen siia ühe kevadise pildi praegusest majast ka, võrdluseks.

teisipäev, 26. august 2008

Mõni lugu väärib raamatuks saamist

Kes seda enam mäletab, kuidas ma Manni blogi juurde jõudsin, aga mõneks ajaks muutus see parajaks nuhtluseks. Teate küll - nagu hea raamat, mis ei lase sind enda küljest lahti enne, kui see ükskord läbi on (ja mõni klammerdub mõtteisse veel pärast sedagi).

Mann on haruldane noor naine, hakkamist ja vist ka seiklusvaimu täis. Kas te ise tuleksite selle peale, et minna talveks tööle Teravmägedele, kus lund on rinnuni ja jääkarud müttavad polaaröös ringi? Aga Mann tuli. Nagu ta ise ütleb, kantseldas jaanuarist märtsini neljakümmet kelgukoera ning püüdis arktilisele elustiilile pihta saada. Ma arvan, et sai ka. Selles võite ise veenduda tema Teravmägede blogi lugedes. Njah, on küll tüütu algusesse kruttida, aga uskuge, asi on seda väärt. Sest Mann OSKAB kirjutada. Mitte sõnu ja fakte lihtsalt üksteise otsa lükkides vaid nii, et leiad end südasuvelgi pealetükkivate lumehangedega võitlemas.

Manni lood väärivad raamatuks saamist.

Loe ka tema Alaska blogisid: 2007 ja 2006

esmaspäev, 25. august 2008

Pole hiir, ei ole konn see...

Sabine Kuegler paistab pildi põhjal eurooplasele täiesti tavaline noor naisterahvas. Tegelikult on tema elu olnud kõike muud kui tavaline. Olles ise päritolult sakslanna, nägi Sabine oma kodumaad esmakordselt alles 17-aastaselt. Seni oli ta oma teadliku elu veetnud koos perekonnaga Lääne-Paapua džunglis fayu hõimu keskel. Oma lapsepõlvest ja kohanemisraskustest õhtumaade kultuuriga kirjutas Sabine raamatu, millest sai bestseller.

"Džunglilapse" eestikeelne variant näeb esmapilgul välja nagu "Mowgli" värskem versioon, aga välimusest ei tasuks end ära petta. Tegu on tõsise ja elulise raamatuga, mida aga võib võtta kui lihtsalt avastusretke džunglisse. Mis mulle meeldib - ka piltidega ei ole koonerdatud (nagu ikka ütleb üks pilt rohkem, kui mitugi sõna, eks).

Aga raamatus on ka üks teine tahk, autori jaoks vahest olulisemgi kui põliskultuuri tutvustamine. See on pärismaalaste hulgas kasvanud saksa neiu identiteedikriis. Kes ta õigupoolest on? Ta ei sobi tegelikult ju fayu hõimu, aga samavõrd on talle võõras ka lääne kultuur ja kombed. Tahes-tahtmata pidin mõtlema, kas Sabine vanemad kujutasid ette, millisesse olukorda nad oma lapsed seavad, kui otsustasid veeta elu keskkonnas, kus enne neid ei olnud nähtud ühtegi valget inimest. Kas nad oleksid teinud teistsuguseid valikuid tagajärgi teades?

Intervjuu Sabine Kuegleriga Daily Telegraphis

neljapäev, 21. august 2008

Esimene ehmatus

Kui Piret Audru raamatukogust mulle MSN-is tungivalt plingitas, ehmatasin täitsa ära. No et mis nüüd lahti. Ei olnudki midagi lahti, ta tahtis mulle lihtsalt oma blogi näidata. Ja teate, mulle see täitsa meeldis!
Varem ma ei kujutanud hästi ette, miks peaks üks raamatukogu(hoidja) blogi pidama või kes seda loeks. Aga nüüd mõtlen - miks ka mitte, ja ehk leidub mõni lugejagi. Kõik ju oleneb blogijast - kui huvitavalt ta suudab oma lugu(sid) rääkida. No näis, kas ka mina nakatun veebipäeviku ideest või jääbki see arglik katse pelgalt katseks.