reede, 26. september 2008

Kratt ja haldjas

Täiesti uskumatul kombel sain ühe ja sama nädala jooksul kaks vastandlikku vapustust. Kõigepealt härra Simm, just seesama, riigisaladuste reetur. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas inimene üldse tuleb selle peale, et oma kodumaa maha müüa. Või mis inimene, pigem kratt, kel pole au ega häbi, kui ta oma peremehe jaoks varastab. Ei osanud ma näha Simmi teo motiive ega ausalt öeldes tahtnudki. Aga häbi on. Kõikide eestlaste pärast, sest eks saanud ju sellega ka meie maine määritud.
Just siis, kui mu usk inimestesse nii habras oli, tuli teine vapustus. Väikese haldjaliku naise näol, kellel on nii tasane hääl nagu magaval tuulel. Vaat sellise:




















(Foto: Margus Ott)

Nägin Piret Pääri esmakordselt 2007. aasta raamatukogupäevade avamisel. Ta rääkis suurele saalile, kuulajad olid hiirvait ning püüdsid iga tema sõna. Küllap tahaks nii mõnigi kõva kõnemees teada, mis on Pireti saladus - millega ta kuulajad pihku saab. See on lihtne - Piret usub sellesse, mida räägib, usub sõna väesse ja lugude mõjujõudu. Tema töö on pühendatud lugudele - et inimesed ei unustaks meediakeskses maailmas üksteisega suhtlemist, et vanemad jutustaksid lapsele lugusid, et me ei kardaks alustada juttu sõnadega: " Minuga juhtus üks lugu..."
Leidsin, et tahan seda kogemust, mis Piret tookord mulle andis, teistelegi jagada.

Ma arvan, et teatud määral see õnnestuski. Ta oli lahkelt nõus mu küllakutsega ning pabistamine, et me ei saa piisavalt rahvast teda kuulama, oli olnud asjata.Piret ütles, et head lood on kuulajale kingituseks. Need võetakse eluteele kaasa ning mõnikord teelt eksides ja sohu sattudes võib lugudest abi olla nagu pika säärega kummikutest. Seekord kinkis Piret loo ämblikust, kes leidis üles kadunud tuule ning poisist, kes arvas, et Surm on tema parim sõber (minu lemmiklugu!). Kindlasti ei jõudnud ta kõikide kohaletulnuteni, kuid tean, et osa seemnest leidis viljaka pinnase. Ah et mismoodi? Järgmisel päeval tuli Piret koos muusik Cätlin Jaagoga uuesti, sedapuhku lastele rääkima ja rahvapille tutvustama. Kui Piret lasteaia mudilastele tuult otsiva ämbliku lugu jutustas, hüüdis üks poisike rõõmsalt: "Minul on see lugu, mu emme rääkis seda mulle eile!" Selgus, et nii mõnigi lapsevanem oli eelmisel õhtul kuuldud loo kodus edasi andnud!
Selliseid inimesi nagu Piret võiks palju rohkem olla, siis oleks maailm märksa parem. Nagu üks lasteaiaõpetaja ütles: "Ma pole mitte kunagi näinud NII ilusat inimest!"

Muinasjutukool
Artikleid:
Jutud aitavad mägesid ületada
Igaüks vajab muinasjuttu
Sõnavägi hoiab
Ja taevast kukkus alla kolm õuna




kolmapäev, 17. september 2008

Kingsepal ei ole kingi...

... ja raamatukoguhoidja ei loe raamatuid?
Kohati näib, et see vana ütlus kipub minu puhul küll paika pidama. Mitte, et ma nüüd üldse midagi ei loeks, aga kindlasti on mu klientide seas neid, kes on selles minust märksa usinamad. Ja mine võta kinni, milles asi on. Praegu on pooleli Iris Murdochi "Võrgu all", mis mulle to-hu-tult meeldib, aga edeneb teine sellegipoolest visalt. Kõige tavalisem stsenaarium on see, et jään õhtul raamatu taha lihtsalt magama. Kuhu on kadunud need ajad, mil võisin huvitavat raamatut lugeda kasvõi öö otsa? Võib-olla on asi hoopis muutunud raamatueelistuses. Seikluste ja kriminaalsete lugude aeg on ümber saanud, tahaks midagi tõsisemat, mõtlemapanevat. Kuid mõtlemine, teadagi, on väsitav...
Aga Murdoch on tõesti hea. Esimesena lugesin tema "Itaallannat", mis tookord erilist muljet ei jätnud. Suvel haaratud gootilik "Ükssarvik" aga oli hoopis teisest puust. Kohati veidratest karakteritest enam (Oates oma kirjutises leiab, et Murdochil on kombeks teatud karaktereid läbi teoste korrata) paelusid mind õhustik ja kirjeldused. Pärast seda võin rahumeeli öelda, et olen oma elus ka rappa eksinud, kuigi füüsiliselt kohal olemata.

"Pinnas oli natuke õõtsuv ja pehme. Seal ei paistnud enam kive olevat. TA tundis puudust nende kivide järele. Need olid vähemalt tahked asjad nagu ta isegi. Ta tõusis ja nuusutas õhku. Oli tunda niisket hapukat turbalõhna. Hea küll, kui ta oligi raba servas, siis karta pole midagi. Üsna varsti läheb valgeks ja ta saab oma orienteerumisvõime tagasi. Aga tegelikult on parem, kui ta seisma jääb. Ta otsib ainult lähedusest mingi natuke kuivema koha, istub maha ja ootab koitu. Ta läks veel kümme jardi edasi.
Effingham peatus. Pinnas oli muutunud väga pehmeks, vesi hakkas üle kingade tulema. Ta tõmbas jalad mulksuva heliga välja ja astus kaks sammu edasi. Iga sammuga vajusid jalad kleepuvasse ainesse ning nad tuli välja tõmmata august, mille nad kerge vaevaga olid teinud. Ta otsustas, et läheb parem tagasi sinna, kus ta mõne hetke eest oli olnud, ning keeras ringi; kuid viie sammu järel polnud olukord üldse parem. Pinnas tundus äkki kõikuvat ning oli püdel rohkest veest. rabas sumamisest põlvini märjad ja porised püksid kleepusid säärte külge. Öö tundus pimedam ja külmem ning tema peatuste ajal agressiivselt vaikne olevat. Ta jäi seisma ja avastas, et vajub."

I. Murdoch "Ükssarvik", tõlkinud Vilma Jürisalu

Panen siia ühe pildi ka, et oleks ettekujutus, millised näevad välja mustad rannakaljud, millest samuti "Ükssarvikus" omajagu kirjeldusi:










Vilma Jürisalu oli Murdochi teksti tõlkinud nii, et kohati olid inglise keelele omased konstruktsioonid ja väljendid eesti keele "alt" näha. Arvatavasti on see mõneti taotluslik ja rõhutab konteksti.

Ah jaa, raamatust "Võrgu all" leidsin ma hoopis väga põneva dialoogi. Aga enne, kui selle siin ära toon, loen raamatu läbi ;)


Iris Murdochi kohta Wikipedias
Iris Murdoch avab hullust nimega armastus (Grete Noorte)
Iris Murdoch "Liivaloss" (arvustus)
Iris Murdoch "Itaallanna" (arvustus)
Sacred and Profane Iris Murdoch
by Joyce Carol Oates