esmaspäev, 27. oktoober 2008

Kartulikooreaeg tulekul

Viimasel ajal on küllalt palju olnud lugeda selle kohta, et järgmisel, 2009. aastal vähendab riik raamatukogude raamatuostmiseks kuluvat raha enam kui veerandi võrra.
Mida peab tegema sellises olukorras raamatukogutöötaja? Otsustamine, millist teavikut tellida ja millist mitte muutub tunduvalt raskemaks. Esmalt tundub loogiline tellida põhiliselt püsiväärtusega raamatuid - klassikalist kirjandust, aimekirjandust, eesti lastekirjandust. Aga vaadakem tõele näkku - mida enim loetakse? New York Timesi bestsellereid, Varraku ajaviiteromaane jms. Kas saadame edaspidi kõik lugejad minema, kes ajaviitekirjandust eelistavad? Kogume raamatuid lihtsalt kogumise pärast riiulisse lootes, et ükskord keegi neid vajab? Pühime uhkes üksinduses tundide viisi tolmu, sest muud tööd lihtsalt ei ole?
Mina küll ei oska halva mängu juures head lahendust leida. Võib ju olla, et üldises majanduslanguses kirjastustegevus nii palju soikub, et uusi raamatuid nii massiliselt enam juurde ei tulegi? Või taaselustub 90te alguse koleraamatute tootmine ja näeme taas raamatulettidel pehmete kaante vahele halvasti köidetud karedal paberil teoseid? Huu, see oleks sama, kui äkki kaoksid toidupoest kõik need värviliselt pakendatud kaupa täis riiulid ja asemel laiutaks nõuka-aegsetesse ürpidesse topitud kraam. See oleks pärast kaubapillerkaari päris valus vaadata.
Raamatukogupäevade avamisel Rannus andsid kohale tulnud raamatukoguhoidjad allkirja kirjale, mille tauniti raamaturahade kärpimist. Mida teeb aga eesti rahvas? Kas me ikka oleme nõus kultuurikartulikoori sööma?

Riik lükkab raamatuostu valdade kaela