neljapäev, 27. november 2008

Mis siis, et kirjanikud - ikkagi inimesed!

Mul käis siin neli toredat meest. Kirjanikud-luuletajad, tegid oma iga-aastast dessanti. Saugasse tulevasse punti olid end seadnud Karl-Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, Andrei Hvostov ja Andreas Nestor. Pärast meie juures käimist pidid dessantnikud edasi Pärnu raamatukokku kiirustama. Alguses pelgasin, et kell 3 päeval algavale sündmusele on väga raske publikut leida. Ja ausalt öeldes ei jäänud mul võhma ega aega, et laialdast suusõnalist reklaami teha, oli parasjagu hullumeelne periood. Aga mu väike ruum sai nii täis, et kõik kohad võeti ära, tagatipuks tuli Pärnu Postimeeski kohale - Silja Joon pastaka ja Ants Liigus fotokaga. Olime end mõnusasti sisse seadnud, soovijail kohvitassid nina ees, kui tulijad helistasid ja kurtsid, et ei leia Sauga raamatukogu üles. No kuidas nad saanukski, kui tee neid valla piirile, hoopis Sauga kooli juurde viinud oli! Juhatasin õige suuna kätte ja peagi olid rändurid kohal, kaasas eesti kirjanduse referent Maire Liivamets.
Väga mõnus kohtumine oli. Jürgen Rooste oli oma sõiduvees nagu ikka, suuresti tänu temale sulas kohmetuvõitu õhkkond peagi. Tema ja Andreas Nestor olid ainsad, kes oma luulet lugesid. Eriti meeldis mulle, et Karl-Martin oli jututujus ja eelistas pigem oma muhedal moel rahvaga vestelda. Olen ühel kohtumisel olnud, kus ta - tavaliselt sõnaosav ja karismaatiline - vaid paar-kolm lauset ütles. Andrei Hvostov, keda teadsin rohkem kolumnistina, avas tõsisena enda loomingu telgitagust ja rääkis veidi ka tulevikuplaanidest. Hvostovi nimi kolumni juures on minu jaoks alati olnud põhjus see läbi lugeda, kahjuks on tema kirjutisi viimasel ajal väga vähe näha.
Teemad, millest sel päeval räägiti, olid tegelikult nukravõitu. Et kvaliteetse kirjanduse asemel eelistavad inimesed seebikaid - Rooste võrdluses hea värske söögi asemel õgitakse kiirtoitu ehk Cartlandi teosed = friikartulid. Puudub regulaarne kirjanduskriitika, toimetamise tase on drastiliselt langenud. Kirjanikud peavad enda äraelamiseks erinevalt mõne teise kunstivormi esindajaist põhitööna midagi muud tegema. Karl-Martin tõi näiteks balletitantsijad - ei ole ju mõeldav, et tantsija tuleb õhtul töölt, teeb perele söögi, potitab lapsed ja siis lidub teatrisse tantsuetendust andma. Samas kirjanikel see enamasti umbes nii käibki.
Hoolimata ebarõõmsast sisust oli ikkagi vahva, kuidagi hubane, nagu oleks sõpradega kokku saanud. Lõpetuseks mängis Andreas kitarri ja Jürgen laulis. Nii palju jäi küsimata ja rääkimata, sest aeg tiksus juba järgmist kohtumist. Ai, küll oleks tahtnud neid mehi veel natuke endale hoida! :D Veel ukse tagagi lobisesime, kuni suitsumehed mõne minuti enda jaoks aega võtsid. Ja äkki võttis Jürgen kotist oma otse ahjust tulnud luulekogu ja andis selle kingituseks. Aitäh!

esmaspäev, 17. november 2008

Asutus või inimene?

Kui vahepeal natuke norida, tekkis mul endalgi küsimus, mis see siin õigupoolest on - kas raamatukogu blogi või minu, st raamatukoguhoidja blogi? Õige vastus oleks: mõlemad. Sest eks ole ju väikesed raamatukogud eelkõige oma töötaja nägu - ja tegu. Iga asutus on just nii tore ja tubli, kui on tema inimesed. See on ka näha artiklist Pärnu Postimehes, kus Urgel asuvast valla teisest raamatukogust rääkiv jutt käib ikka juhataja Liivia, mitte raamatukogu kui sellise ümber. Mis see AJAlugu muud ongi, kui INIMESTE lugu. MEIE teemegi ajaloo.
Tore, Liivia, et Sa oled meil nüüd kuulus!


Siin oli enne Urmas Luige foto Liiviast, aga Pärnu Postimees uuendas oma veebilehte ja nüüd ma ei leia seda enam üles.