neljapäev, 24. detsember 2009

Kallis sõber!














aja kiires voolus korraks peatu
heida hetkeks selja taha pilk
päevadest sai aasta kokku seatud
nagu jõgi tilga järel tilk

suured teod ja mõtted saavad alguse
just siinsamas meie endi sees
ise loome enda ümber valguse
aasta ainukordses pärlikees

Ilusaid pühi ja soovide täitumist uuel aastal!


Foto: Jef Maion

esmaspäev, 14. detsember 2009

Täiesti truudusetu tüüp

See olen mina! Avastasin eile, et mul on jälle kord liiga palju raamatuid korraga pooleli. No miks ma ei saa lugeda nagu normaalsed inimesed - truult üks raamat lõpuni, siis järgmine, ülejärgmine jne? No mis meil siin siis on: Arundhati Roy Väikeste Asjade Jumal (väga hea, aga pisut keeruline nende kummaliste india nimede tõttu), Herta Laipaiga Hauakaevaja lood (esimene lugu sobiks meeleolult imehästi kogumikku Õudne Eesti), Justin Petrone Minu Eesti... (ah, õigus, see on juba läbi loetud), muidugi Leelo Tungla Samet ja Saepuru (selle võtsid usinad lugejad mul vahepeal käest, nuuks!), ikka veel on pooleli Theodore Zeldini Inimsuhete ajalugu Hubert Matve Ehitus läbi aegade, Põhjala müüdid ja legendid, kas veel midagi? Pluss need, mis kõrguvad öökapil, aga mida pole seni lahtigi teha jõudnud. Oeh. Kohati tundub, et mul on masohhistile sobiv töö - kogu aeg näed, kui palju on häid raamatuid ja tead, kui väheseid neist lugeda jõuad. Ühes jutus päästis poiss rannal kuivale uhutud merikarpe neid vette tagasi visates. Karpe oli tuhandeid, poisilt küsiti, miks ta näeb vaeva, kui ta ei suuda niikuinii kõiki päästa. Poiss vastas, jah, aga selle merikarbi suudan. Ja siit tuleb minu uusaastalubadus - olgu sõbrad mulle tunnistajaks, ma pole elusees uusaastalubadusi andnud - ma lõpetan järgmise aasta jooksul KÕIK pooleliolevad ja öökapil virnas kõrguvad raamatud. Vähemalt niipalju ma suudan, nendest tuhandetest :D

reede, 11. detsember 2009

Olen ka nüüd kuulus ja kummaline :D


Kes koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise, eksju. Meie raskelt sündinud titeke - e-raamatukogu projekt hakkab tasapisi hoogu sisse saama. Veidi on sellest juttu tänases Postimehes: http://www.postimees.ee/?id=199429
Pikk tee on veel käia, kõige raskem on veenda kirjanikke oma loomingut tasuta jagama. Ja miks peakski, kui nemad on sellega nii palju vaeva näinud, eksole! Seda enam väärivad tänu need, kes on lahkelt meile oma teoseid jaganud - Indrek Hargla, Enn ja Helga Nõu, Enn Vetemaa, Peeter Sauter, Kati Murutar, Ketlin Priilinn jt. Suur aitäh!

esmaspäev, 7. detsember 2009

Valik - olla rongaema või rongatöötaja

Tundub, et juba terve igaviku pole tööle saanud. Päevad lähevad, raamatukogule saabunud ajalehevirn kasvab meeletu kiirusega, aga lapse haigus ei paista kuidagi taanduvat. Möödunud kolmapäeval läksin veel tõbise lapse kõrvalt tööle, aga kui ta helistas, et palavik on üle 39, panin sildi aknale, et vabandage... Raske südamega, mulle ei meeldi, kui minu äraoleku pärast peavad inimesed kinnise raamatukoguukse ees ringi keerama ja koju tagasi minema. Aga seekord tõesti valisin rongatöötaja positsiooni, lootes, et paari-kolme päevaga hullem möödas on. Aga see vastik viirus on pagana õel, kergitab ja langetab palavikku nagu sinusoidi - ükspäev 39, teine päev 37, siis jälle 39, järgmine päev 36... Enam ei julge rõõmustadagi, kui lapsel palavik läinud, sest peagi võib see hullemal kujul tagasi olla. Vähemalt saab homme arstile ja ehk natuke selgust ja abi.

kolmapäev, 18. november 2009

Ropendada või mitte ropendada?

Lugesin Lääne-Virumaa keskraamatukogu blogi ja vihastusin. Päris hea, et ma Avinurmes Maaraamatukoguhoidja päeval kohal ei käinud, silmast silma sellist kitsarinnalisust, ülbust ja rumalust kuuldes, nagu Malle Pärn oma sõnavõtus üles näitas, oleks mul vererõhk veelgi enam tõusnud ja kes teab, kui mitu närvirakku hävinud. Tema võtab endale õiguse raamatukogust laenutatud raamatutes ropud sõnad korrektorlindiga ära kustutada! Tule taevas appi!
Mul ei olegi rohkem sõnu, lugege lähemalt siit ja kirjutage, mida teie arvate.

teisipäev, 17. november 2009

Olen orduliikmeks vastu võetud

Teatan pidulikult, et sain just Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingust e-kirja, mis tervitab mind "ordusse" vastuvõtmise puhul. No ja vähem pidulikus osas küsiti muidugi liikmemaksu.
Loodan, et hüüdlause "koos suudame rohkem" ei jää pelgalt lauseks, vaid kajastub ka reaalsuses.

reede, 13. november 2009

Tegelikult on klaas pooltäis

Kuigi ma olen üks vana vinguviiul ja hädaldan, et mul on siin nii väikesed ruumid ja seetõttu pole inimestele raamatuid anda, mida nad küsivad, olen ikkagi rahul, et Jänesselja lasteaed mulle ehituse ajaks nö katust pakkus. Ruumid on uued ja soojad, peamised töövahendid olemas, ja mis kõige tähtsam - ma pesitsen toredate inimeste hulgas! Küll oleks praegu kurb kuskil ajutistes ruumides üksinda kuu poole uluda! Ma arvan, et siit tagasi kolinuna hakkan oma väikesest pesast ja naabrinnadest päris puudust tundma.
Aitäh, Tiia, et ulualla võtsid!








esmaspäev, 9. november 2009

Lehitsesin Lehistet

Reekviem

Kes teaks minu tunnet oktoobriöös,
kui maru on möödas,
taevas kõrge, tähetäpsusid täis,
kohmetab rohi
ja tuul on murdnud mu õuepuu?

Õuepuu, marju täis,
linnuparvede tuttav,
kummardab ukse ees.
Punavad kobarad.
Sinule, möödaruttav. *

Meie kirjandushuvilistel käis oktoobri viimasel nädalal külas talunik Tiiu Lehiste, kes maja- ja loomapidamise ning aiatööde kõrval jõuab tegeleda kaunite kunstidegagi. Tal on välja antud kaks luulekogu: "Silmapilgupüüdja" ja "Haavaraha". Nüüd, viiekümnendates, on ta enese jaoks taasavastanud ka kujutava kunsti ja teeb kauneid pastellmaale. Inimesena on Tiiu ääretult sümpaatne, lahke ja - oma. Ta leiab, et luule kui kunst ei pea tingimata olema nii "kõrge", et tavainimene sellest aru ei saa.

Esivanemate põlistalus elavast Tiiust lausa õhkub loodusarmastust. Eluaegse rohenäpluse ja verbaalse andekuse summana rääkis ta oma koduaiast nii haaravalt, et igaüks meist võis seda silme ees ette kujutada. Lubasime talle kevadel külla minna. Aitäh tulemast, Tiiu!

Panen siia veel ühe luuletuse "Haavarahast".

Vastasseis.

Vajutan õigele klahvile.
CANCEL. Kõik. Läbi.
Aga haavast ei immitsegi
veri. Vaid häbi.


* Tiiu Lehiste "Haavaraha"

reede, 6. november 2009

Mu jalad on vaiad maa sees*

Mul on üks vana võlg veel klaarimata. Juba tükk aega tagasi lubasin rääkida H. Wassmo "Dina raamatust", aga olen seda ikka edasi lükanud. Raamat on mul kaks korda läbi loetud ja vahepeal veel teiselegi lugeda sokutatud. Aga nüüd on see minu ees laual, juba pisut kapsastunud välimusega, ja ma ei taha teha temaga muud, kui oma koju viia. Päriselt! Ma lihtsalt PEAN selle raamatu endale saama, nii et kui kellelgi on ülearu või teab ta, kedagi, kes teab kedagi, kes müüks mulle Dina raamatu, siis andke palun teada!
Nüüd aga see võlg... Kas teile meenub mõni asi, mis on nii hea, et seda ei oskagi kirjeldada? Mõni teos, hetk või emotsioon? Mis on kirjeldamiseks LIIGA hea. Sest ükskõik, mida selle kohta tahaks öelda, tunduvad sõnad tühjad ja mannetud. Selle raamatuga on minu puhul nii, seega peate kahjuks leppima mu verbaalse piiratusega.
Mis tegi selle teose minu jaoks nii haaravaks? Kõigepealt sündmuspaik. Jah, ma olen Norrasse lootusetult armunud! Kuigi Wassmo raamatus pole säärast põhjamaist romantikat nagu Trygve Gulbransseni teostes, elustus mul lugedes kujutlus pooleteise aastasaja tagusest talust karmi Põhja-Norra fjordi kaldal. Maal, mis näitab oma pehmemat palet alles siis, kui käes on "keskööpäikese" võimutsemise aeg.
Siis peategelase Dina kuju, suur, tume, salapärane ja süngevõitu (see tuleb ehk asjaolust, et vastandid tõmbuvad?). Julge, isepäine ja metsik tüdruk, kellest saab teose arenedes naine. Tüdruk, keda tema isa näeb süüdlasena oma ema Hjertrudi surmas.
Ja lõpuks Wassmo keel ning kujundirikas kirjutamisviis, millele ma juba varemgi olen kiidulaulnud. Kohati ehmatas see nagu kõrvakiil, kohati vulises mõnusalt meeltes nagu oja.

Raamat algab ja lõppeb surmaga. Surmateema on kogu teosest tihedalt läbi põimunud ja on loomulik, et surnud end aeg-ajalt elavaile meelde tuletavad.

Mina olen Dina. Kui Hjertrud ära läheb, muutun ma esialgu leheks, mis hulbib ojaveel. Siis seisab mu keha üksi ja külmetab. Aga see kestab vaid hetke. Siis loendan ma palke ja aknaruute ja pragusid põrandalaudade vahel. Ja veri jookseb kordamööda kõikidesse soontesse. Mul hakkab soe.
Hjertrud on olemas.


Panen siia lõppu ühe Andreas Stridsbergi foto, mis haakub koha ja teose meeleoluga.
http://www.mystic-pic.com/Portfolio/Norway/album/slides/Norway_090615-005.html



* H. Wassmo "Dina raamat"

neljapäev, 5. november 2009

Palju õnne, Liivia!

Minu armas kolleeg Urge raamatukogust sai Pärnumaa aasta maaraamatukoguhoidja tiitli. Mul on väga hea meel, sest veerandsada aastat truud teenimist maaraamatukoguhoidja ehk Hunt Kriimsilma ametis on ka seda väärt! Palju õnne, Liivia ja kallistused!













Liiviast rohkem Pärnu Keskraamatukogu kodulehel: http://www.pkr.ee/130.0.html
Urge raamatukogu blogi

kolmapäev, 28. oktoober 2009

Luksuslik Luksemburg

Eelmisel nädalal võtsin osa Pärnu Lahe Parnterluskogu õppereisist Luksemburgi. See tähendas kaht pikka päeva tulekut ja minekut ning kolme veelgi pikemat kohapeal täis tihedat programmi. Hommikul hiljemalt kella poole üheksaks pidime söönud ja minekuvalmis olema, et Mercedes-buss saaks meid õhtul 9-10ni ringi logistada. Või mis logistada! Pigem oli see sujuv sahistamine ühest punktist teise. Kohalikud bussijuhid olid niivõrd osavad, et ma ei liigutanud kulmugi, kui pidime mingisse meetrilaiusesse tänavasse pöörama või mööda Moseli oru serpentiine kõrguste poole trügisime.
Vaatamisväärsuste ja poodlemise asemel tutvustati meile erinevaid asutusi, tootmisi ja projekte, söödeti rikkalikult (isegi liiga, tagasisõiduks kaotasin täiesti isu), võeti kõikjal vastu kui väga tähtsaid külalisi. Luksemburgi vanimas linnas Echternachtis käisime linnapea vastuvõtul ja tõlgiks oli meile otsitud vahva patsiline Ants, kes vaheldumisi Eestis ja Luksemburgis elanud on.
Riik ise on väga väike, väga roheline (meie sealviibimise ajal hakkas just sügistoone lisanduma), eestlase jaoks peaaegu mägine. Hämmastava osavusega on kokku põimitud pealtnäha sobimatu - lehmad külas majade vahel jalutamas, itaalia restoran ja hobumaneež, puuetega inimeste instituut ja tigudefarm...
Mõtteid ja muljeid sai palju, aga pilt teatavasti ütleb rohkem kui tuhat sõna (foto suurendamiseks kliki pildil).

Kitsefarmis. Juust oli üsna lehkav, aga maitsev! Ei tea, millise juuksuri juures see tukaga sell käib?












Naturaalne õunamahl. Soovite-õuna astelpaju, õuna-porgandi, õuna-kirsi, õuna-pirni?












Beaufort'i loss. Omanik on väga krapsakas vanadaam, kes ise elab kõrval renesanssvillas.












Ants taastatud vanas veskis usinalt tõlketööd tegemas.












Luksemburgi vanim linn Echternach. Ilus!












Viinamarjaistandused. Saak on värskelt ära korjatud ja veiniks tehtud.












Pealinna jaoks oli aega alles pimedas.












Hüdroelektrijaama veehoidla, 17 m sügav.
All orus on teine bassein, elektri tootmiseks lastakse ülalt vesi pahinal alla ja siis elekter mööda traate Saksamaale. Lihtne ju :D












Moseli jõe orus. Vasakul paistab Saksamaa.

pühapäev, 18. oktoober 2009

Euroveskid jahvatavad aeglaselt

Mis on ehituseks kõige sobivam aeg? Loomulikult talv! Nii on vähemalt välja tulnud Sauga noortekeskuse ja raamatukogu hoone ehituskulgu jälgides. Juba juulis koliti meid kibekiiresti välja, nii et mu vaesed raamatud on siuh-säuh kuskile lattu hunnikusse loobitud (armas taevas, tee nii, et seal ei läheks nad hallitama ja ei langeks rottide närida). Ja millal läks lahti ehitus? Õige vastus on oktoobris! Kui mõelda, et kaks kuud oleks aega olnud veel atra seada, korralikult pakkida ja asjad läbi mõelda, kohalikel inimestel oleks võinud kogu see aeg saun töötada ja noortele jäänud nende keskus... Aga mis sest enam heietada, nüüd on asi igatahes lahti läinud ja lammutamine käib täie hooga. Ega ma täpselt teagi, kui palju olemasolevast tuleb maha tõmmata, enne kui juurde saab ehitama hakata. Nii et põnev on!

kolmapäev, 14. oktoober 2009

Sügismelanhoolia

ära usu neid kullaseid kuubesid puil
rünkpilvede aluseid kiiri
piiskade sillerdust pragunend suil
sügis tõmmanud suvele piiri

pea kaanetub taevas ja pisaraid valab
mustub maa ja mustub me meel
külmas pimedas haardes kuid vaikselt ja sala
uus kevad me poole on teel

























kolmapäev, 30. september 2009

Miks ootan sind, ei tea, kuid see on nii

Herbjørg Wassmo "Seitsmes kohtumine" on nagu Ruitlase "Naise" vastand. Kui "Naine" räägib kooselust, mis tipneb lahkuminekuga, siis "Seitsmes kohtumine" hoopis lahuselust, mis viib lõpuks kokku. Kui üks on läbini mehelik, siis teine pigem naiselik. Ja mõlemad on head!
"Seitsmendas kohtumises" vaatleb Wassmo kahe inimese elu hetkest, kui nad lapsepõlves kohtusid kuni 40-te eluaastateni. Nad on pärit erinevatest maailmadest - Gorm jõukast äriperekonnast ja kunstnikuhingega Rut väikese Põhja-Norra saare maakolkast. Millegipärast jäävad nad üksteise mõtteisse kummitama juba esimese kohtumise järel. Elu viib neid kokku veel mõnelgi korral, kuid olud ei soosi ühist teejätkamist. Või ei ole äratundmine, et just teine on See Õige, veel meeltes kinnistunud.
Raamat on üles ehitatud nii, et lugeja jälgib Ruti ja Gormi elukäike vaheldumisi. Pean ütlema, et Ruti osa tundus mulle huvitavam ja dramaatilisem - küllap pidigi olema, kunstnikud ongi ju erilised või nii me vähemalt eeldame. Ja ma sain aru, mis paelus Gormi Ruti juures, aga vastupidi mitte just eriti. Need korrad, kui need kaks aeg-ajalt kokku põrkavad, on ebalevat särinat täis.
Lõppu ma ära ei räägi, siis pole huvitav lugeda. Eks võtke raamat ette ja saate teada, kuidas lugu läks.
Wassmo istub mulle niivõrd, et plaanin kogu tema eestikeelse loomingu läbi lugeda. Aitäh tõlkija Elvi Lumetile!

kolmapäev, 16. september 2009

Ruik-ruik-Ruitlane



Hoolimata naiste seas levinud arvamusest, et mehed on sead ja sead ju tavaliselt ei räägi, on Ruitlane kirjutanud terve raamatu "sea" (või pigem "notsu") suu läbi.
Ja mis välja tuleb - naised on ussid! Või vähemalt see Naine, kes on Ruitlase raamatu peategelane. "Ussid" on pisut eksitav termin, "madu-uss" oleks kohasem. Raamatu kestel võib lugeja tunnistada, kuidas suur Madu-Uss järjest enam väikese Notsu ümber keerdub (kelles ei ole piisavalt Kulti, et ennast maksma panna). Kägistava haarde unustamiseks käitub Notsu kohati nagu tõeline Sigamees - käib teiste naiste juures, joob... Hoolimata sellest on Sigamees üsna sümpaatne (negatiivsuse rasket krooni kannab kogu teose jooksul Naine ehk Madu-Uss) ja südametunnistuspiinad ei näikse ka teda ennast vaevavat. Sellepärast oli mul hea meel, kui Sigamees leidis lõpuks võimaluse Madu-Ussist vabanemiseks.

Rutilane on luuletaja ja minu arvates paistab see ka tema proosatekstist välja. Doris Kareva on ilusti öelnud: "Luule on keele ekstrakt." Mulle näib, et Ruitlase proosa kohta võib öelda, et see on elu enda ekstrakt. Siin ei ole mitte midagi ülearust, iga sõna on omal kohal just seal, kus ta peab olema, omades just nii kõige suuremat mõju. Peatükid on kõik lühikesed ja löövad, võttes kokku seitse aastat abielu pluss veel enne seda pagan teab, mitu kooseluaastat kogu selle traagilises koomikas. Teravmeelsed metafoorid, sekka paar luulerida ja Veiko Tammjärve illustratsioonid... ma arvan, et sellest raamatust saab klassika.

"Veretööd Mehe ja Naise vahel ei tehtagi enamasti noa või kirvega. Inimest on palju lihtsam hukata teda endaga lämmatades. "

"Naise arvates oli Orgasm teenus. Nagu mobiililevi või internetiühendus. Et kui vajalikud komponendid on olemas ja kui Orgasm sellest hoolimata ikkagi ei tule, siis on vaja kontakteeruda teenusepakkujaga.
Et mina olin teenusepakkujaks, selles ei olnud Naisel vähimatki kahtlust. "

Teate, ma ütlesin oma mehele, et ta peaks seda raamatut lugema. Siis ta saab aru, et tal ei ole sugugi kõige halvemini läinud! :D


Veel: Olavi Ruitlase "Naist" on meile kõigile väga vaja
Eesti Päevalehes

neljapäev, 10. september 2009

Kuidas raamatukogutädi puhkab

Ei, ta ei loe riiulitäite kaupa raamatuid. Mitte siis, kui ilusad ilmad omast käest võtta on.

Kui vähegi võimalik, tuleb puhkuse ajal koduõuest kaugemale rännata. Näeb natuke rohkem kui vaid enda nina ette ja ühtlasi aitab see pimeda talve jooksul tühjenenud akusid täita. Tänavu sõitsime sõpradega Ahvenamaale. See saarestik ei paku suurlinna tulesid ja võimsaid vaateid, vaid puhkust närvidele, punaseid kaljusid, romantilisi praamisõite, omapäraseid kirikuid, erinevaid matkamisvõimalusi... Kumlinge saare surnuaial tundsin aga sellist rahu, milletaolist pole ma siiani üheski paigas tajunud. Üle kõige oli aga süstasõit Vardö rannikul - terve päev siledat vett, palavat päikest ja pisikesi kaljusaarekesi.



Aga Eestimaa on ka väga ilus! Selles võib igaüks veenduda, kui kutsuda oma sõber kaasa ja minna näiteks rattamatkale.

Tegelikult ma ei tea, kas kahepäevast retke saabki niimoodi nimetada. Samas 145 kilomeetrit teekulgu annab justkui matkamõõdu välja küll? Kahtlemata olid need ühed huvitavamad kilomeetrid mu elus. Rattaga sõites näed, kuuled ja tajud palju, meeled ja emotsioonid on erksusest pingul. Tunned metsavahel järsku maasikalõhna, peatud ja maiustad. Põikad sisse teele jäävasse kirikusse, kus lahke tädi sulle kogu ajaloo peo peale asetab. Sööd tee ääres võileiba, et oleks jaksu edasi rühkida. Tuled ratta seljast maha, et haarata fotoaparaat, kui rünkpilved ja päike võrratut valgusemängu etendavad. Ammutad energiat igivanalt kortsus tammepuult. Püstitad laagri rannikumännikusse, teed sõbraga sooja õhtusöögi ja, kõht täis, vajud laintemüha saatel magama kui nott. Värskendad end hommikutuule käes mäslevas meres. Tõmbad külapoes ninaga värskete saiakeste lõhna ja tõded, et midagi nii head pole tükk aega tundnud. Pildistad teelejäävat kordatehtud mõisahoonet. Sügad mööda kruusateed kodu poole ja kirud hoolimatuid autojuhte. Rõõmustad, kui rataste all jälle asfalti tunned. Sööd sõbraga viimast matkarooga ja keerutad veel korra mere äärest läbi.
Järgmisel aastal läheme jälle!

reede, 28. august 2009

Mis pagana Ameerika unelm???

Maire Aunaste pole suu peale kukkunud ja tema kirjasõna on täpselt sama vahe kui ta keelgi. Pealtnäha elegantse kergusega kirjeldab ta oma viie illegaali-aasta läbielamisi Ameerika Ühendriikides.
Kui sissejuhatusest üle saada, libiseb raamat kiiresti nagu lennusõit reisijal, kes on tukkuma jäänud. Unenägu, mida ta seejuures näeb, haarab teda täiesti oma pöördeliste ja pööraste sündmustega. Need ei ole kaugeltki mitte ilusad kujutluspildid tõotatud maast, kohati pigem rõhuvad, nii et on tahtmine sellest unest ärgata.

Imetlusväärne on see, kuidas Maire on viie aasta muljed ja meenutused õhukeseks kokku rullinud ja kaante vahele surunud nii, et järele jäi vaid kontsentraat - need kõige teravamad, magusamad ja pentsikumad maitsed. (Mulle tuli kohe meelde, kuidas nupukas naine leidis, et nende järjekordne elamispind mööblist täiesti tühi ning madratsi aseaineks rullis ta kogu riidevaru vorstikesteks ja toppis tekikotti). Nende meenutuste hulgas on ruumi kaksiktornide kokkuvarisemisele, veidratele vanainimestele, kellest üks ei tahtnud kusagil riideid kanda, ning sellele, mis juhtub, kui suurlinna tabab ööpäevaringne elektrikatkestus. Oma abielu ning selle lõhkiminekut on Maire suutnud käsitleda ilma liigse kibestumuseta, muide. Peaaegu peenetundeliselt.

Kohustuslik peaks raamat olema aga inimestele, kes arvavad, et Ameerikas (või ükskõik, kus) ootavad neid pudrujõed ja piimamäed.

kolmapäev, 19. august 2009

Naistekas versus meestekas

Väga lühikese aja jooksul lugesin läbi kaks täiesti erinevat raamatut - Mai Loogi "Minu Tai" ja Mihkel Raua "Musta pori näkku".




Ütleme nii, et teosed on väga nende autorite nägu, üks pakatamas naiselikust sensuaalsusest ja teine vulgaarsest matšolikkusest. Mai Tai raamatu võtsin kätte, kuna mind huvitas tema isiksus. Esimene mulje Maist oli vastandlik - filosoofiadoktor, kelle arvates naine on seks-subjekt. Pärast ühe temaga tehtud intervjuu lugemist hakkasin temast peaaegu juba aru saama ja otsustasin raamatu läbi lugeda lootuses sealt veelgi tema isiksuse põnevaid tahke avastada. Ja tuleb tõdeda, et pärast lugemist ma olen temast ikka sama kaugel kui Barack Obamast. Kuidagi pealiskaudne tundus kogu see ligi 300-leheküljeline virrvarr pidudest ja kostüümidest, bikiinidest ja basseiniäärsetest fotosessioonidest.

Mihkel Raud jõudis oma robustse rokkeeposega mulle märksa lähemale. Kogu oma rämeduses tundus ta olevat aus. (Olgugi, et tema kirjeldatud tegelaskujud võivad mõned seigad ehk kahtluse alla seada - inimese mälu on selektiivne ja subjektiivne ning erinevad inimesed mäletavad ühtsama sündmust niiehknaa erinevalt.) Raamatust ridu haarates tundsin neis ära sellesama Mihkli, kelle mõningat ülbet üleolekut telepildi vahendusel tundma olin õppinud. Irooniat ja sarkastilist huumorit jagus Mihklil terve raamatu vältel nii teiste kui ka enese kohta. Teisalt polnud raamat minu jaoks nii šokeeriv, nagu meediakõmust kiirelt olin järeldanud. Pigem vastupidi - usun, et nii mõnedki elus ette tulnud krõbedad seigad oli Mihkel raamatust välja arvanud. Võib-olla sattus see raamat minu kätte lihtsalt õigel ajahetkel (loe: kõik raamatut himustanud kliendid olid selle juba läbi lugenud), aga mulle meeldis! See raamat oli nagu heavy metal ise - kõik nõustuvad, et see pole ilus, aga on teatud seltskond, kes seda täiel rinnal naudib.

Üks:null meestekate kasuks!


P.S. Erinevalt Mai raamatust meeldivad mulle temaga tehtud intervjuud ja tema arvamuslood. Vt: http://buduaar.ee/Article/article/5916
http://www.ekspress.ee/2009/01/22/areen/6346-mai-loog--tai-filosoofiline-janku
http://www.epl.ee/artikkel/466520

esmaspäev, 17. august 2009

Kaos ja kakofoonia

Tahate, ma annan teile nõu, mida te pole küsinud? Ärge kolige oma töökohta minema vahetult enne puhkust. Ma olen nüüd teist nädalat tööpostil ja, ausõna, minu tööuniversumis valitseb täielik kaos. Siiski, ma näen, kus mul asub arvuti ja inimeste lugejakaardid, seinakell on ka vapralt laual aega näitamas. Enamvähem kõik ülejäänud asjad on aga Kadunud Asjade Maal, ootamas, et ma nad üles leiaksin. Täna üks vanem naisterahvas küsis oma prille, mis ta siia oli unustanud. Mis te arvate, et ma mäletasin, kuhu need pistnud olin? Õnneks on ajutises pesas ruumi nii vähe, et otsimiseks väga palju aega ei kulunud - tõmmanud lahti kõik sahtlid ja veendunud, et seal prille ei ole, vaatasin dokumendikappi (mis olude sunnil peidab ka teed, kohvi ja vahel pisikest snäkki) ja tõmbasin otsitavad endalegi üllatuseks kuskilt tagumisest nurgast välja. Nüüd ootab mind uus missioon - naisseltsing tahab homme majas koguneda, aga mul ei ole õrna aimugi, kus võib asuda kohvimasin. Seega ma pikalt siin ei lobise ja asun aktiivselt otsingutele!

pühapäev, 5. juuli 2009

Üksindusse

Mulle meeldib, kui inimesed julgevad ette võtta seiklusi, mida enamik meist uneski ei näe. Noh, sellised natuke hullud tüübid, nagu meie Uhhuduuri-mehed näiteks. Seepärast lugesingi Jon Krakaueri raamatut "Üksindusse".

Raamatu lühitutvustus Apollo lehel on selline: 1992. aasta aprillis läks Chris McCandless, USA idaranniku jõukast perest pärit noormees, Alaskasse, et elada seal ihuüksi ja kooskõlas loodusega. Ta oli andnud ära oma säästud, jätnud maha auto ja isiklikud asjad ning põletanud napi sularaha. Nelja kuu pärast leiti tema maised jäänused bussivrakist, mis oli talle peavarju pakkunud. Ses rabavas loos saab ilme põlisloodus, mille peibutav karmus pakub küll võimaluse seista silmitsi iseendaga, kuid juhib ka äratundmisse, et inimloomuses on mõndagi veidrat ja hirmutavat.

See tutvustus on küll põnev, aga mõneti eksitav. Justkui oleks Chris oma senise elu paugupealt hüljanud ja Alaskale põrutanud. Tegelikult hulkus ta juba pikemat aega juhutöid tehes mööda Ameerikat ja nautis seda eluviisi täiel määral. Raamatu autor on ajakirjanik, kes otsustas pärast Chrisi surnukeha leidmist temalt tellitud artikli kirjutamist, et lugu väärib pikemat uurimist. Ta käis mööda Chrisi jälgi ja üritas leida inimloomuse neid tahke, mis panevad meid sääraseid otsuseid tegema. Seetõttu valgustab ta ka teisi sarnaseid juhtumeid ning räägib enda heitlustest Alaska mäetipu McKinley alistamiseks. Ta võtab luubi alla põhjused, mis võisid Chrisi sundida mässama väikekodanliku elukorralduse vastu - eelkõige suhted tema isaga. Samuti arutleb ta, mis ikkagi võis põhjustada noormehe surma, kui ta ometi neli kuud oli Alaska metsas üsna hästi hakkama saanud. Täit selgust selles raamatu ilmumise ajaks tal veel ei olnud. Samas on autor hästi välja toonud selle, kuidas väikesed eksimused võivad viia ahelani, mille tagajärg on saatuslik.

Raamatus ei puudu omamoodi romantika - muidugi, kui oled loodusesõber. Ma ei peaks seda isegi traagiliseks, kuna Chris jättis oma viimastel päevadel teate, et on olnud õnnelik ning elanud sellist elu, nagu ta on tahtnud. Olgu see tema perekonnale lohutuseks. Lõppude lõpuks teeme oma valikud ise ja meil on selleks õigus.


Loo põhjal on tehtud ka film "Into the Wild".


Rohkem loost: http://lancastria.net/blog/?p=3http://lancastria.net/blog/?p=190
Raamatust Raamatunarkarilt
EPL-is

Kes ei saa aru, miks tasub Alaskale minna, vaadaku neid imekauneid fotosid

esmaspäev, 22. juuni 2009

Kas jõulud? Ei, hoopis kolimine!

Raamatukogu on täis paelaga kinniseotud kirjusid pakke. Kas jõulud tulemas? Oh ei, hoopis kolimine!
Tänasest panin ukse kinni (no tegelikkuses on see ikkagi pärani) ja alustasin oma Kolgata teekonda - suure varandusehulga kokkupakkimist, et järgmise nädala alguses ajutisse pesapaika kolida. Seisan seega erinevalt eelmisest kolimisest (mis oli alles 4 aastat tagasi) ka valikute ees - mida kaasa võtta, mis kinnisesse fondi jätta. Sest uus pesa on armas küll, aga kaks korda väiksem kui praegune. Praegu jooksiski juhe kokku ja tulin korraks arvutisse vaimu värskendama. Vaat kui hea, saan ka sujuvalt siinkohal oma rasket saatust kurta :D

esmaspäev, 15. juuni 2009

Reisimine – see on imeodav!

Teate, kuidas on kõige odavam reisida? Lähed raamatukokku, laenutad raamatu mõnest põnevast maast, tõmbad ennast kodus mõnusasti tugitooli kerra ja hakkad lugema. Kui on selline oktoobrit meenutav Eestimaa suvi (nagu hetkel näiteks), võtad kohvi- või teetassi ka ligi ja võid niimoodi veeta mitmeid tunde järjest.

Näiteks mina käisin pühapäeval Hispaanias. Anna-Maria Penu raamat „Minu Hispaania“ ei haaranud mind mitte niivõrd reisi sihtpunkti, vaid kirjutamisstiili pärast. Hispaania on mulle ikka tundunud liiga palava ja liiga lärmakana, see mulje sai raamatust kinnitust. Õppisin aga selle maa kohta veel nii mõndagi – kui võimatu on Hispaania bürokraatia (uskuge, meil Eestis käivad asjad veel vägagi libedalt!), kui palju oliiviõli suudavad hispaanlased toiduga tükkis pintslisse pista, et hispaanlaste kinnisvarahinnad ja laenuorjus võivad olla karmimadki kui meil, et naised on seal alles suhteliselt hiljuti koduseinte vahelt välja saanud jne jne. Raamatu tekstidest enamik on meedias varem ilmunud ning kaante vahele ei ole nad paigutatud kronoloogiliselt, vaid mingi teise loogika järgi. Seetõttu jäi teos minu silmis pisut auklikuks. Näiteks tahtnuks ma teada, millega päädisid peategelase ponnistused ametivõimude asjatundmatuse kiuste hispaanlasega abielluda – kumb siis lõppeks peale jäi? Ja mõned fotodki ei oleks paha teinud, kasvõi üldvaated kirjaniku kodulinnast Valenciast vms. Siiski meeldis see üllitis mulle väga, nautisin Anna-Maria lennukat teksti ja tema humoorikaid arvamusi Hispaania veidrustest.




Veidi varem käisin sipsti ära Islandil. Tarvo Nõmme „Minu Islandi“ võtsin kätte seetõttu, et tahan sinna kunagi ka päriselt sõita – tundub nii põnev koht olevat! Ja küllap ongi, kui 9 aastat kohapeal elanud mees sellest raamatu kirjutab – järelikult pole veel ära tüüdanud. Algus polnud teosel just paljutõotav, kuid peagi sai tekst hoo sisse ja siis oli lausa lust lugeda. Islandlaste veidrusi (näiteks mädandatud hailiha ja lambasõnniku tuhas küpsetet viljastatud pardimunade söömist) kirjeldatakse mõnusa ehtmeheliku huumoriga. Saab aimu ka eestlaste elust selles saareriigis, talvistest raskustest (kui juhtud autoga lumme kinni jääma, pead olema valvas, et lumesahk su masinat teelt ei pühiks) ja eraldatusest (200 kilomeetrit sõbra juurde õlut jooma minna ei ole Islandil eriline vahemaa), riigi muutumisest edukuse etalonist majanduskrahhi võrdkujuks ja paljust muust. Minu arvates oleks võinud raamat vähemalt poole paksem olla! Igatahes on nüüd selge, et sinna mina lähen ja mitte viiepäevasele turistikale. Ikka terve ring tuleb saarele peale teha!


teisipäev, 2. juuni 2009

100 kilomeetrit nädalas

Vahemaa minu kodust tööle on veidi enam kui 11 km pikk, teist suve mõõdan seda peamiselt jalgrattaga. Eks ma olen rattasõitu alati armastanud, aga igapäevaseks liiklusvahendiks sai ratas peamiselt eelmise suve röögatute bensiinihindade tõttu. Harjusin nii ära, et tänavugi hüppasin varakult sadulasse, jättes auto maja ette "paremaid aegu" ootama. Teate, kui mõnus on! Näha iga päev, kuidas puud järjest rohkem lehte lähevad, kuidas põõsad järgemööda õitsevad, kuulda lindude siristamist ja... nuusutada! Sirel lõhnab magusmõrkjalt, Cibuses on jälle leiba küpsetatud, keegi niidab muru, jõe kohal toob tuul juba merehõngu... Jah, vahel ajavad bussid ka diislihaisu, jalakäijad paistavad hoopis oma mullis olevat ja enamik autojuhte näikse olevat poolpimedad... Eks ratturil endal pea silmad kukla taga olema ja pea keerama 180 kraadi nagu mõnel kakul. Kogemustega tuleb ka sõidutarkust juurde ja on aega tunda rõõmu liikumisest, värvidest, helidest, lõhnadest. Erinevalt autos kulgemisest tajud kõike vahetult, tunned, kuidas iga rakk su kehas on ELUS. Tõded, et 100 kilomeetrit rattasõitu nädalas mõjub kontorilaua taga kössitajale nagu elustav aur läkiläkile :)

neljapäev, 14. mai 2009

Jälle Afganistanis käidud!

Nii, lõpuks jõudsin Pärnu muuseumi Õnne Pärli Afganistani-näitust vaatama. Mulle meeldis, et Õnne oli viitsinud iga foto juurde selgituse kirjutada - just parajalt pika, et viitsiks lugeda, aga sisaldamas rohkem, kui pildilt näha. Kuigi paljud fotod olid raamatust nähtud, tõmbasid need ikkagi kaasa. Täiusliku meeleolu loomiseks oleks veel vaikselt afgaani muusikat mängimas kuulda tahtnud :D Õnne soe ja samas aupaklik suhtumine sellesse maasse paistab minu arvates ka fotodelt välja ja see on minu senise kujutluse Afganistanist täielikult uppi löönud. Ma peaaegu tahaksin sinna minna! Selles mõttes on Õnne teinud ära uskumatu töö - ega ma pole ju ainus, kelle peas pusletükid ümber paigutusid!
Muuseumipileti müüs mulle vanapagana näoga mees, kes pärast küsis, kas mulle meeldis. "Muidugi!" ütlesin. Ta ei saanud aru, mis seal meeldida võis. Tema arvates oleks Afganistani fotodel pidanud olema ikka tankid, põlenud inimesed... Ma ütlesin talle, et Õnne tahtiski näidata midagi muud. "Seal ei ole midagi muud," vastas mees. "Aga on ju, nagu näha!!!" jonnisin mina vastu.
Ma ei hakanud temalt uurima, kas ta on kunagi Afganistanis sõdinud, et niimoodi suhtub. Või kas ta on lugenud Õnne raamatut. Oleks võinud, tegelikult. Eks Afganistani traagiline saatus oli Õnne fotodeltki aimatav, tegelikult. Ja sedagi, milline oleks võinud Afganistan olla, kui inimesed poleks nii verejanulised. Kahju on.

P. S. Kui ma kunagi Afganistani satun, tahan sealt kindlasti ehteid osta! Vau!

teisipäev, 5. mai 2009

Eelistada loojat või vahendajat?

Täna käis meediast läbi uudis, et raamatukogu laenutuste põhjal hakatakse hüvitiste maksmisel edaspidi eelistama eestikeelsete autorite originaalloomingut. Tõlkijates tekitas see loomulikult pahameelt - kellele ikka meeldiks, kui tema rahakoti kallale kiputakse. Aga praegune olukord ei ole ju ka hoopiski normaalne - enim tasustatud autorite top 10-s on vaid kaks eesti originaalkirjanikku ja mitte ühtki originaalillustratsioonide autorit. Muidugi oleks parem variant, kui raha makstaks JUURDE, mitte ei tõstetaks ringi, kuid praegune majandusolukord seda ei võimalda. Ja piskut jagades on minu arvates selline otsus põhjendatud.

esmaspäev, 4. mai 2009

Valitsus, kes tõstab õlle hinda...

... ei pidanud kaua püsima, nagu ütles Švejk. Aga kuidas suhtuda valitsusse, kes kulude kärpimise ajal meie vaimutoidu kallale kipub? Nimelt avastas Pärnu linnavalitsus, et üldisest kitsikusest päästab linna Ülejõe linnaosa raamatukogu sulgemine (ma ei hakka kokku arvutama, kui mitu uut katust oleks saanud raamatukogule selle raha eest, mis on kulunud linnapea mainetõstmisega tegelevale firmale, eksole).
Hea meel on aga selle üle, et eestlane pole alati see lammas, kes vaikselt alistudes tapale sammub. Kiitus neile noortele, kes algatasid raamatukogu päästmiseks allkirjade kogumise! Käisin seal minagi ja võtsin mitmed teised raamatuhuvilised kaasa. Oli heameel Postimehest lugeda, et noorte aktsioon muutis natuke maailma!


Foto: Mihkel Maripuu
http://f.postimees.ee/f/2009/04/29/170854t41h0786.jpg

esmaspäev, 27. aprill 2009

Kas me oleme ahned ja saanud selle eest karistada?

Foto: Silja Kaigu
http://f.postimees.ee/f/2009/04/21/166948t41h2251.jpg


Lugesin mõnuga Postimehest Jaan Kaplinski, Mihhail Lotmani ja Rein Raua arutlemist sellest, "mis on valesti ja kuhu me peaks edasi liikuma". Kui sel artiklil mingi viga on, siis lühidus, aga nagu Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre ütles, on suund ajakirjanduses visuaalsuse poole, ehk loba vähem, pilte rohkem. Ausalt öeldes oleks ma kolme (oma vanuse kohta küll igati apetiitse) härrasmehe hiigelfoto asemel pigem enam mõtteid tahtnud lugeda. Praegu tuli nii välja, et sain just mõnusalt kohvitassi kõrvale võtta ja juttu nautima hakata, kui juba oligi lugu läbi. Nii, et mul ei ole vaja siin pikalt refereerida, sest siis jääb teil lugemismõnu veelgi väiksemaks. Mõned mõtted aja ja raha teemadel tahaks siiski välja tuua, nii-öelda suhkruks kärbeste meelitamisel :D
Rein Raua arvates on meie ajastu suurim probleem see, et me anname vabatahtlikult ära järjest rohkem aega, selleks, et järjest vähem aega oleks meie oma, selline, nagu me tahame. Teine probleem on see, et kõike tuleb teha võimalikult kiiresti. Süvenemine on ebaefektiivne.
Jaan Kaplinski jõuab oma arutluses aja ja raha teemal küsimuseni, kas me ei ole endale loonud tsivilisatsiooni, mis ei sobi enam kokku sellega, millega me oleme eetiliselt või bioloogiliselt kohanenud. Suur osa tsivilisatsioonist toimib tohutu masinavärgina, mis rahuldab meie vajadusi, samas neid vajadusi stimuleerides. Kuidas leida sellisele käitumisele pidurid?
Mihhail Lotman arvab, et palju raha ja palju aega ei ole ideaal. Kriisi põhjus pole tema arust see, et raha on liiga vähe, vaid see, et raha on liiga palju. Defitsiit annab stiimulid arenguks, profitsiit aga on katastroofi eelkäija.
Kaplinski mõte võtab artikli kenasti kokku - me peame leidma inimese elule mingi muu sisu, kui tsivilisatsiooni leitud rakendused inimese ajale - tootmine ja tarbimine.

Täiesti nõus Kaplinskiga, et tsivilisatsioon loob kunstlikult uusi vajadusi. Ja mis veel hullem - sageli need vajadused võetakse omaks hetkeks peatumata ja küsimata, MIKS ma seda või toda vajan. Miks mul on vaja kallimat autot, suuremat maja, LCD-ekraaniga televiisorit... Väga lihtne oli vahepeal summutada kõik need küsimused vastusega: sest ma võin seda endale lubada.
Kas raha ikka oli palju, nagu ütles Lotman? Kui palju eraisikute suurematest investeeringutest on tehtud päris oma rahaga? See oleks päris huvitav teada. Millegipärast kipun arvama, et paljude hüvede taga on ikka laenuraha peidus. Vahepeal pritsiti rahapakkumisi uksest ja aknast, pangad saatsid lausa kirju stiilis "kliki siia ja su kontol on kohe nii- ja niisuur summa". Ja nüüd tuleb välja, et seda raha, mis pangad lahkelt välja pakkusid, tegelikult nagu polnudki, sest pangad ise kipuvad uppi minema. Ah, mis ma siin targutan, majandusharidust pole mul tundigi!
Püüan enda elu elades vahepeal ette kujutada, mis mõtted mind surivoodil valdavad. "Oh, kui vahva elu mul oli, sõitsin ringi jube kalli autoga" ei tundu kuigi tõepärasena. :D


Muide, mis on veel huvitav - sellel artiklil onlainis on üllatavalt palju kommentaare. Neidki tasub lugeda, sest siin ei ole sõna võtnud delfis sülge ja sappi pritsivad anonüümikud, vaid arutlemisvõimelised inimesed.

kolmapäev, 18. märts 2009

Afganistan avaneb pärnakatele

Eile avati Pärnu muuseumis Õnne Pärli fotonäitus "Armastatud Afganistan". Sel ajal istusin korraliku ühiskonnaliikmena tööl, kuid kavatsen kindlasti näitusel ära käia! Helistasin muuseumisse, näitus pidavat üleval olema koguni 30. maini, soodustuseta pilet maksab 20 krooni. Muuseum on avatud teisipäevast laupäevani 10.00-18.00. Telefonipartner ütles veel, et oli isegi üllatunud, kui vägev see näitus on - ja tema peaks juba teadma, on ta ju neid igasuguseid näinud. Eks ole mu ootused kõrged juba raamatu põhjalgi. Ahjaa, Õnne raamat oli ka üks aasta parima reisiraamatu (žüriis Karl Martin Sinijärv, Asko Künnap, Tiit Pruuli) nominante.
Muuseumis toimub tegelikult igasuguseid põnevaid asju. Mulle näib, et mõneti on rahva ettekujutus muuseumidest ja raamatukogudest üsna sarnane - sellised pisut sumbunud õhuga majad, kus sussides tädikesed tasakesi sahistades eksponaatidelt (või siis raamatutelt) tolmu pühivad. Oleks aeg see arvamus ümber lükata, või mis?
Õnne Pärli foto (http://qnne.blogspot.com/2007_02_01_archive.html)




Õnne Eesti parima reisiraamatu valimisest
Ja veel selle valimisest Varraku lehel
Pärnu muuseumi koduleht

neljapäev, 12. märts 2009

E...eee.. e-etteütlus

Lugesin hommikul lehest, et Vikerraadio korradab reedel emakeelepäeva puhul e-etteütluse. Päris põnev idee. Ei tea, kas peaks ennastki proovile panema?
Mine tea, kas julgen. Võtan siin tähtsalt sõna eesti keele asjus ja äkki selgub, et ise seda ei oskagi? Kus siis selle häbi ots... :D

kolmapäev, 4. märts 2009

Kaob kord eestlaste keele kõla...

Viimasel ajal meedias sageli kajastatud eesti keele teema meenutas mulle, et polegi siin ühe kavandatava rumaluse suhtes arvamust avaldanud. Nagu te aimasite, on tegu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõuga. Ma uurisin natuke seda eelnõu ning selle ümber käivat tralli. ERR-i väitel on nimetatud eelnõus kirjas eesti keele ja kirjanduse õppemahu vähendamine gümnaasiumis praeguselt 12 kursuselt üheksale. Klassikuid(?) tsiteerides: "Tule taevas appi!" Kuidas saab sellisele mõttele ÜLEÜLDSE tulla??? Kas lugupeetud haridusminister on kursis praeguste noorte kirjaoskusega? Mis saab sellest veel siis, kui tunde veelgi vähendatakse? Ja pange tähele, tegu on eesti keele JA kirjanduse tundidega. Seda ajal, kui noorte lugemus on drastiliselt vähenenud ning loetud tekstist arusaamine samuti.
Eelnõus on vähemalt üks karjuv vastuolu. Paragrahvis 6 "Põhikoolis ja gümnaasiumis toimuva õppe põhimõtted" on ESIMESENA ära toodud: "üldharidus peab toetama Eesti keele ja kultuuri kestmist ja jätkusuutlikku arengut". Kuidas toetab haridus keele kestmist, mida räägib maailmas vähem kui miljon inimest, vähendades selle õpetamise mahtu? Kas teie leiate selles mingi loogika?
Nagu suurtähtedest taipate, keerasin end selle teemaga parasjagu üles. Aga arvan, et asja eest. Toon siia mõned näited kaasaegsete noorte eesti keelest:
"mull täpselt sama ja olen 14 pean nõusi pesema ja koristama
olen meest soost ja teen naiste töid"

"MInul on nii et minul pm. koguaeg vingutakse kellega ma läbi saan, et ma saan mingi pättidega läbi. Kuid asi pole ütlse nii , nad et saa midagi ütleda sest nad et tunne neid niii nagu mina."
"Dynami:ti & Red bulli ei joo selle pärast et need on purgis, vahetvahel kui rattaga sõita siis ei ole seda purki kuhugi panna ja häirib."
Eks neid näited ole palju hullemaid ette sattunud (ma arvan, et teilegi), kahjuks aga fikseerimata jäänud.


Hiljem lisatud: kuna postitus jäi paariks päevaks laagerduma, jõudis haridusminister teemal uuesti sõna võtta ja lubas, teha ettepaneku, et eesti keele tunde vähendataks vähem (:D) Loodetavasti võib pärast seaduse vastuvõtmist rõõmsalt ohata: "Hea, et niigi läits!"


Keda raamatukogutädi jutt ei veena, lugegu teemat kirjanik ja eesti keele õpetaja Aidi Valliku blogist. Ta on otsinud välja ka natuke statistikat.

esmaspäev, 2. märts 2009

Kingsepp on hoopis Kingpool (ehk Kingsepal pole kingi, 2. osa)

Mind on tabanud ootamatu unetus, magamamineku asemel tuuseldan netis ringi ja mõtted siblivad peas, nagu keegi oleks kepi sipelgapessa torganud. Nüüd tuli mul idee oma öökapipealset raamatuhunnikut revideerida.
Nii, mis meil siin siis on?
P. Ardagh "Põhjala müüdid ja legendid". Õhuke värviliste piltidega muinasjuturaamatu näoga teos. Üritasin lugeda pärast Norras-käiku 2007. aasta suvel, jõudsin kindlasti vähemalt 7. leheküljeni, kus lõppes sissejuhatus ja hakkasid lood ise. Ajapikku loen ehk läbi, ootan õiget meeleolu.
J. G. Frazer "Kuldne oks". Uurimus maagiast ja religioonist, mäletan, et olen sirvinud. Lugemiseni pole jõudnudki. Võtsin pärast üht Janek Kraavi loengut (vast paar aastat tagasi?), tundus huvitav. Teadagi - kooliskäimise kõrvalt lugeda ei jõua ja nii ta seisab siiamaani. Telliskivivälimus hirmutab ka natuke - kas ma olen valmis 1000-leheküljeliseks uurimuseks??
T. Zeldin "Inimsuhete ajalugu". Nii-nii, siin on isegi järg vahele pandud, vaatame. 108 lehekülge loetud. Aga edasi? Küllap jälle kooliajast seisma jäänud. Ja millest need loetud leheküljed kõnelesid? Hmmm....
I. Murdoch "Punane ja roheline", üsna hiljuti siginenud, pärast tema "Ükssarviku" ja "Võrgu all" lugemist. Järg 25. leheküljel, aga ei hakanud tol hetkel minema. Võib-olla sain Murdochi üledoosi. Lugesin hiljuti kiitvaid sõnu tõlke kohta (tõlkija Riina Jesmin), tekitas natuke huvi härjal ikkagi sarvist haarata.
Ulmeantoloogia "Aphra", võetud enne jõulupühi. Jutu- ja novellikogumikud on head, võtad, loed ühe-kaks või kümme lugu - nii, kuidas aega ja viitsimist on - ja paned tagasi. Nii mõnigi tükk siit on ka loetud, aga ühtki meeldejäävat lugu veel leidnud pole, meenutan nukra heldimusega vanasti Nooruses ilmunud ulmejutte. Kas tõesti oli rohi ulmemaastikul rohelisem? Küllap olen lihtsalt nostalgik.
H. Matve "Ehitus läbi aegade". Tema "Sillad läbi aegade" lugesin paar aastat tagasi läbi ja sain kõvasti targemaks. Minu humanitaarajule oli raamat pisut üksikasjalik, aga põhilistele kuidas-küsimustele leidsin vastused kenasti. Ja kõrvale vaatasin pilte Internetist, sest raamatus on need ajakohaselt (70-dad) mustvalged ja kehva kvaliteeediga, või puuduvad sootuks. "Ehitusega" pole õnneks läinud, jõudsin omadega etruskideni ja betooni kasutuselevõtuni (lk 70), siis sai jaks otsa. Praegu sirvin ja päris huvitav on, peab kord jälle kätte võtma.
"Ehh, uhhuduur!", sain hommikul läbi. Lõppes kuidagi järsult. Kui järelsõna kirjutamisega juba vaeva nähti, tahtnuks ka teada, kuidas kuus reisiselli ikkagi koju said. Raamatu viimases peatükis jäid nad Teherani, mis oli nende reisi ametlik sihtpunkt. Ja kes on järelsõna autor? Viisakas oleks alla kirjutada. Väikesest vingumisest hoolimata - lahe raamat oli!
H. Wassmo "Dina raamat". Jaa, see on ikka veel siin. Järjed ("Õnne poeg" ja "Dina pärandus") on tagasi raamatukogusse viidud, aga esimese ma tahan veel ühe korra üle lugeda. Siis olen võib-olla valmis sellest midagi ka rääkima. Ostaks endale, kui keegi tahab oma eksemplari maha müüa, andke märku!
E. Roesdahl "Viikingite maailm", ostetud millalgi pärast sedasama Norras-käiku. Põhjalik uurimus, mitte mingi tilu-lilu pildiraamat. Järg on 241. leheküljel, ehk jäänud on veel koera saba. Selle lugemisega olin usin, aga ühel hetkel tundsin, et kõik need leiud ja nimed ja aastaarvud loksuvad mul juba silmade taga ja oleks vaja natuke ilukirjandust vahele võtta. Noh, see "natuke" meenutab praeguseks hetkeks juba punnis Selveri (või misiganeskile-)kotti, kus mõni pakk endale juba jõuga ruumi teeb. Ausõna, loen selle varsti läbi!

Pole tarvis vist öelda, et enamus raamatutest on toodud mu enda raamatukogust. Laenuks, nii-öelda. Õnneks pole neid raamatuid keegi vahepeal laenutada tahtnud, aga see ei muuda tõsiasja - pean keset sügavat pühapäevaööd häbiga tõdema, et olen ise oma raamatukogu suurim võlglane!

pühapäev, 1. märts 2009

Kuninganna, kelle üks silm naerab ja teine nutab

Sorisin täna raamatublogides ringi ja leidsin Bukahooliku mõtted Leelo Tungla raamatu "Seltsimees laps ja suured inimesed" kohta. Ja avastasin, et kahetsusväärselt olen jätnud siiani selle teose kommenteerimata. Aga mis siin ikka pikalt kahetseda, eks tuleb tegu tagantjärele teha!

Mu raamatukogutädi karjäär ei ole olnud kuigi pikk, aga mulle näib, et mälestuste ilmutamine on viimase paari aasta mood. Neid antakse välja nii palju, et seo või kimpu ja mine turule müüma! Ja loetakse seda kraami samuti palju. Ma ise ei kipu neid riiulist võtma, selles suhtes oli "Seltsimees laps" erand. Juba eelreklaami põhjal otsustasin, et tahan seda lugeda ja ei pidanud pettuma.

Omal ajal koolilapsena neelasin õhinal Nõukogude Naisest Leelo Tungla Kristiina-lugusid, raamatu stiil tuli kohe tuttav ette. Lugesin, et Leelo on üritanud oma mälestusi päevist, mil ta ema vangi võeti, mitu korda erinevas võtmes kirjutada, eelmised on - ma ütlen õnneks! - avaldamata jäänud. See, kuidas Leelo kirjeldab 50-te kakskeelsust ja -meelsust läbi lapse silmade, on meisterlik. Juba Kristiina-lugudest teadsin, et Leelo mäletab ebatäiskavanulikult hästi, mis tunne on olla laps. Uskusin ju minagi (ja eks väga paljud lapsed veel läbi aastakümnete) tõsimeeli punaonukeste lõputusese headusesse ja muusse sellisesse värki. Meie peres ei räägitud aga eesti rahva ohvritest "õnneliku nõukogude korra" nimel. Ema küsis, miks mul Okase joonistatud pilt Leninist ja rahutuvidest seinal on, aga ära võtta ei käskinud. Eks tagantjärele ole mul oma naiivsuse pärast ikka veidi häbi olnud. Seepärast olen Leelo Tunglale väga tänulik, et ta näitas, kuidas lapsed võtsid ja uskusid kõike otse, mida suured inimesed rääkisid. Sellest häbist olen ma pärast raamatu lugemist lõplikult prii, aitäh, kallis kirjanik! Raamatu toon on tõeliselt siiras ka siis, kui Leelo kirjeldab, kui uhke tunne tal oli, kui konduktor teda seltsimees lapseks nimetas. Te katsuge kirjeldada midagi nii siiralt, et lugeja jääb te siirusesse uskuma, samas olles kirjeldatava suhtes irooniline nii, et sedagi on võimalik välja lugeda, ja saate aru, mida ma pidasin silmas "meisterliku" all. Kogu iroonia, millele viitab raamatu alapealkiri "Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest", on ridade vahel. Sellepärast ei sobi see teos minu arvates väga lapseohtu lugejale, nood ei pruugi nii peeneid nüansse tabada. Aga teismelisele juba küll! Tema saab juba aru, et võim, mis kasvatas rõõmsaid ja ustavaid "seltsimees lapsi", oli seesama, mis viis pere juurest aastakümneteks ära ema, kes polnud tegelikult milleski süüdi.

Veel üks joon, mis raamatule iseloomulik, on traagilise sisuga päevade kirjeldamine läbi huumori. Muidugi ma nutsin seda raamatut lugedes! Aga järgmisel hetkel võisin juba naerda.
Vot nii võimas raamat on see.


Raamatust on palju arvustusi ja ülevaateid, panen siia kõige enam meeldinud lugude lingid:
Doris Kareva arvustus Sirbis
Leelo Tungla artikkel raamatu sünnist

Danzumehe nägemus on ka vahva, aga seda ärge enne raamatu läbisaamist ehk ette võtke, üllatusmomente võib kaduma minna. Ja muidugi eespool viidatud Bukahoolikut tasub ka lugeda. Mitte ainult seda teksti, teisi ka ;)

reede, 27. veebruar 2009

Uhuu, olen diivanireisija!

Juhtusin ühel õhtul mõtisklema, miks ma õppimise unarusse olen jätnud. Kui veel koolis käisin (aastake tagasi), mõtlesin küll, et saab see vaev läbi, hakkan usinalt õppima just neid asju, milleks kohustusliku õppimise kõrval aega ega jaksu pole. Hispaania keel, fotograafia...
Võite ise arvata, kui kaugel ma nendega nüüd olen. Fotokas seisab kapi otsas, vahel harva leiab kasutust ka. Hispaania keelega on nii, et õpik sai suure hurraaga ostetud, aga... ma ei teagi, kus see nüüd seisab. Küllap ma ta kuhugi pistsin. Nii et ilusad mõtted ei taha kuidagi reaalsuseks saada. Ja äkki taipasin, milles asi. Ma loen! Just, igal õhtul istun krussis diivaninurgas, teetass käes ja raamat nina all. Sest seegi on asi, millest kooli ajal puudust tundsin - lugeda midagi, mida ise tahan, mitte mida pean. Ja raamatud on sattunud sellised, mida käest ei raatsi panna, pole siis ime, et muu jaoks aega ei jää!
Praegu naudin peatükki hullude elust. Sest kuidas teisiti nimetada pealtnäha normaalseid eesti mehi, kes võtavad ratastega üle Himaalaja sõita. Kohati 40-kraadises kuumuses, huu! (No ei mõista mina seda eesti inimese palavusehullust, ausõna!) Jah, see on tõesti Ehh, uhhuduur paberile panduna. Ja väga lõbus on! Kirjutatud on muhedalt ja ehtmeestekalikult, mis tähendab, et selliseid märgikooslusi: s**t ja p***e raamatust ei leia, sõnad on kirjutatud nii, nagu ÕSis kirjas. Aga oleks ka imelik, kui mehed, kes sõtkuvad päevad otsa pedaale, silmamunadki higistamas, on karvakasvanud ja klopivad kuivanud riietelt hommikul kerest väljahigistatud mineraalsoolad välja ning panevad särgi uuesti selga, hakkaks kirjutades äkki peenutsema!


Mulle meeldib see karune ja (ka enese-)irooniline stiil, mida Kristjan ja Wend kui kõige usinamad kirjutajad viljelevad. Mart on oma väljendustes tagasihoidlikum. Alguses oli veidi ootamatu raamatu ülesehitus - ühest ja samast päevast kirjutab tavaliselt vähemalt kaks inimest. Inimene on ikka harjunud ajas edasi liikuma, aga siin tuleb siksakitada. Aga sellega harjub kiiresti.
Peale uute kohtadega tutvumise annab raamat ainet mõtisklustest inimese psüühika teemadel - kuidas mõjutavad katsumused omavahelisi suhteid, kui erinevalt inimesed ühte ja sama kohta tunnetavad jne.
Praegu olen poolel teel. Just teel, sest näib, nagu sõidaks isegi nendega kaasa, jõudsime just Manali linnast välja mägedesse. Vahva on!

Uhhuduuri reisiblogi
Pilte ETV lehelt

kolmapäev, 18. veebruar 2009

Raamatukogus töötamine ja liikumisvaegus

Mis me salgame, raamatukogutöös pole just palju seda, mida võiks liikumiseks pidada - enamiku tööajast istume ikkagi mugavasti toolil ja ei rabele ringi. Kuidas aga sellise töö puhul liikumisvaegust ennetada? Kes viitsib, pangu palun kommentaari, mismoodi tema end vormis hoiab, kes tahab lihtsamalt läbi saada - vastake palun küsitlusele paremas leheservas.
Omalt poolt meenutan hea sõnaga läinud reedet, mis erines tavapärasest päevast tooli küljes tublisti.
Tulin tööle, midagi oli valesti. Kuigi mul oli jope seljas, tundsin läbi sellegi, et majas on külm. Tegin kiiresti paar telefonikõnet, energiafirma lubas, et varsti hakkab soe tulema - parasjagu parandatakse trassileket. Soe ei tulnud. Ühel hetkel avastasin, et tagumise ruumi radiaatorid on viisakalt soojaks läinud, eestoas olevad seda aga ei kavatsenudki. Selleks hetkeks võis ruumi temperatuur olla 16 kraadi ringis. Et seda oli ennegi juhtunud, tuletasin meelde, mida sellistel puhkudel varem on tehtud. Ahhaa, radiaatorist tuleb vett välja lasta! Sattusin karussellile - ämbriga radika juurde, ämber täis, pauhh! vesi vetsupotist alla. Uuesti ämbriga radika juurde, ämber täis, pauhh! vesi vetsupotist alla. Uuesti ämbriga ra... Kätepesuvalamus hakkas kahtlaselt mulistama ja kohe valgus ka vesi potitihendi vahelt põrandale. Pagan, umbe kiskus! Ega muud kui tuli ämbriga kõrvalasuva noortekeskuse vetsu joosta. Ja karussell jätkus, ühe erinevusega: ämbriga radika juurde, ämber täis, silk-solk läbi kolme ruumi, pauhh! vesi vetsupotist alla, ämbriga radika juurde...
Niikaua, kuni radiaatorisse jõudis soe vesi. Et kõrval olid noortekeskuse radiaatorid samuti külmad, mängisin head samariitlast ja lasin sealtki külma välja ja sooja asemele.

Sain paar tunnikest tavapärast tööd tehtud, sõrmed tõmbusid siniseks. No ei lähe soojemaks! Katsusin radiaatorit - see jälle maha jahtunud! Ega muud kui otsast peale: ämbriga radika juurde, ämber täis, silk-solk läbi kolme ruumi... Kuni radiaatoris uuesti veri käima läks ja põsed veidi õhetama hakkasid.
Noh, tegelikult ei läinud ruum ka sellest korrast soojaks, varsti jahtus radiaator uuesti. Aga vähemalt sain oma minimaalse päevase sammude arvu täis ja natuke biitsepsitrenni ka, ning kohati hakkas isegi päris soe!

P.S. Tegu on radikaalse radiaatorimeetodiga, ärge proovige seda kodus! Energiafirma pärast ütles, et vett ei tohi keskkütteradiaatorist välja lastagi.

neljapäev, 5. veebruar 2009

Kurb päev raamatukogutädile

See oli siis eile. Ma pidin pikali kukkuma, kui nägin summat, mis on riik eraldanud selleks aastaks raamatute ostmiseks. No oli jah teada, et sel aastal on see väiksem, aga ikkagi tabas mind paras šokk, kui nägin, KUI palju väiksem. Helistasin kohe Liiviale Urgele ja ohkisime kahekesi telefoni otsas. Tegime kiire arvutuse: kui keskmiseks raamatu hinnaks arvestada 250 krooni, saan riigi rahade eest hankida 15 raamatut kuus. Valla teine raamatukogu saab 9. Ja meil on küllaltki suur teeninduspiirkond, mida teevad need raamatukogud, kus piirkond on väike???
On ülimalt tõenäoline, et ka omavalitsuse poolt eraldatakse sel aastal väiksem summa (keel ja näpud tõrguvad kasutamast sõna "kärped", ma lähen sellest juba kärna!), kokkuhoid on ju praegu sundseis.
Seega, kallid lugejad, ei mingit ajaviitekirjandust enam! Pöörduge aga klassikute ja eesti kirjanike poole, kui isu tasuta lugemisvara järele, sest muud tellida ei ole lihtsalt raha.

teisipäev, 27. jaanuar 2009

Puhkepäev koeravõitlusega ja teisi lugusid

Kui ma ühele põlislugejale soovitasin, et loe raamatut Afganistanist, mis te arvate, mida ta vastas? "Ma ei taha sõjast lugeda!"
Aga SÕDA on just see, mida selles Õnne Pärli raamatus "Armastatud Afganistan" EI OLE. Aga on kõike muud, ja palju. Oma raamatuga tahabki Õnne näidata, et on olemas ka teistsugune Afganistan, kui seda meile serveerivad igapäevased uudised. Ehe näide stereotüüpsest suhtumisest on ta enda kogemus, kui nad abikaasaga väljasõidul olles ei leidnud muud sobivat öömaja kui telk. Mille peale öelnud kõrvalolevas majutusasutuses viibinud National Geographicu ajakirjanik, et sama hästi võiks telgi ühele küljele suurelt kirjutada "tapa mind" ja teisele "vägista mind".
Õnne Pärli Afganistan ei ole selline. On väga põnev, uudne, mitmekesine ja ilus. Just ilus, sellest annab aimu raamatu ohter pildimaterjal, Õnne enda üles võetud. Ta elas koos abikaasaga kaks aastat Afganistanis ja teenis muuhulgas leiba fotograafiaga. Hoidus kõigest sõjaväega seonduvast, suhtles ja reisis ringi kohalikega, õppis igapäevaseid asju ajama dari keeles.
Alguses oli mul sellele teosele veidi raske pihta saada. Raamatul on küll Jean MacKenzie kirjutatud eessõna, aga ikkagi oli lugema hakates tunne, nagu visataks mind pläuhti vette. Sest Õnne viib meid kohe Afganistani, ei mingit sissejuhatust, kuidas ta sinna sattus ja miks ta seal on. Raskelt mõjusid ka paljud faktid ja joonealused märkused (nendega on esmatrükis kohati ka segadust). Aga kui algusest üle sain, hakkas meeldima ja lugesin vaat et ühe ropsuga lõpuni.
Raamatule on veel iseloomulik, et autor hakkab peatüki alguses rääkima kindlast kohast või sündmusest, aga jutt jõuab peatüki jooksul sellest hoopis kaugemale. Väga palju saab maa kohta teada, nii mõndagi üllatavat seejuures. Et Afganistani talv on lumine ja võib olla väga külm. Et mehed näitavad avalikkuse ees üles vastastikust õrnust olemata sealjuures homoseksualistid. Et... Aga ei, rohkem ma ei räägi, muidu pole huvitav, lugege ise. Ja vaadake pilte. Kas inimkäsi on midagi kaunimat loonud kui erksinistes toonides glasuurplaatidega kaetud mošeed? Kas looduses on midagi kaunimat kui Bamiani org kevadroheluses?
Üldine mulje on, et raamatus on Õnne üritanud Afganistani pigem objektiivselt, justkui mingilt distantsilt vaadata. Päris sellist tunnet ei ole, nagu oleks ise kohal olnud (võrreldes nt Maria Kupinskaja kirjutistega). Aga mis on kõige tähtsam - lõpuks jäi tunne, et tahaks selle maa kohta veelgi rohkem teada saada.

Õnne Pärli Kabuli päevik
Kuula Õnnet Raadio 2 Reisipalaviku saates
Õnne artikkel Eesti Naises "Naisena Afganistanis"

Me räägime selleks, et muljet avaldada?

Olen rikkunud üht oma vana põhimõtet - vana aasta võlgu ei tohi kaasa vedada uude aastasse. Lubatud Iris Murdochi raamatu "Võrgu all" väljavõte siiski jäi ja ma pean siinkohal punastama ning lootma, et parem hilja, kui mitte kunagi. Toon katke minategelase ja raamatu ühe võtmekuju Hugo Belfounderi dialoogist.

"Inimeste tunnete kirjeldamises on midagi kahtlast," ütles ta. "Kõik need kirjeldused on kuidagi dramaatilised."
"Mis halba sellest siis on?" küsisin mina.
"Ainult seda," vastas Hugo, "et kõik on juba algusest peale võlts. Kui ma hiljem ütlen, et mind "haaras eelaimus" - noh, see lihtsalt ei ole õige."
"Mis te sellega öelda tahate?" küsisin mina.
"Ma ei tundnud seda," vastas Hugo, "ma ei tundnud sel ajal midagi seesugust. Ma ainult pärast ütlen niimoodi."
"Aga kui ma püüan väga täpne olla," jätkasin mina.
"See on võimatu," ütles Hugo. "Ainus lootus on - vältida sõnu. Niipea, kui ma hakkan kirjeldama, olen ma omadega läbi. Katsuge midagi kirjeldada, meie vestlust näiteks, ja te näete, kuidas te kohe instinktiivselt..."
'"Ilustama hakkan?" pakkusin mina.
"Põhjus peitub sügavamal," vastas Hugo. "Keel lihtsalt ei võimalda teil seda niiviisi esitada, nagu see tegelikult oli."
"Aga kui kirjeldada kohe samaaegselt," ei jäänud ma rahule.
"Kas te siis ei näe," ütles Hugo, "et siin see nõks seisabki. Inimene ei saa samaaegselt niisugust kirjeldust anda, taipamata, et see on vale. Kõik, mis ta sel ajal öelda võib, on ehk see, et ta süda tuksub. Aga kui ta ütleb, et teda haaras eelaimus, siis püüab ta ainult muljet avaldada - see oleks efekti taotlemine, see oleks vale."
Minagi olin hämmeldunud. Tundsin, et Hugo sõnades on midagi viltu, ometi ei suutnud ma näha, mis see on. Arutasime seda küsimust pisut edasi ja siis ma ütlesin talle:
"Aga sel juhul osutub valeks kõik, mis inimene ütleb, välja arvatud niisugused laused nagu "ulata marmelaadi" või "kass on katusel"."
Hugo kaalus seda. "Ma arvan, et ongi," ütles ta siis tõsiselt.
"Seega ei tohiks üldse rääkida," ütlesin mina.
"Küllap ei tohikski," vastas Hugo surmtõsiselt.Siis tabasin ta pilgu, ja me naersime mis kole, meenutades, kuidas me päevade kaupa muud polnud teinudki kui rääkinud.
"Kolossaalne!" hüüdis Hugo. "Loomulikult inimene räägib. Aga," ja ta muutus jälle tõsiseks, "ta annab liiga tihti suhtlemisvajadusele järele."
"Mida te selle all mõtlete?"
"Kogu aja, mil ma teiega räägin, isegi praegu, ei ütle ma täpselt seda, mida ma mõtlen, vaid seda, mis teile mõju avaldaks ja teid vastama sunniks. See on nii isegi meie vahel - kui palju enam siis seal, kus petmiseks on tugevamad ajendid. Tegelikult ollakse sellega nii harjunud, et seda peaaegu ei märgatagi. Keel pole midagi muud kui valskuse tegemise masin."

Selline filosoofiline lõiguke Murdochilt Helga Krossi tõlkes. Minu jaoks raamatu kõige jahmatamapanevam koht. Te mõelge selle üle.

esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Pühad heade raamatutega

Pikad pühad on õnnelikult selja taha jäetud. Olid teised üpris laisavõitu, nii raamatukogule - mis oli suletud, kui raamatukogu töötajalegi. Võtsin endale vabaduse ja pöörase koristamise-keetmise-küpsetamise asemel lugesin. Mõnuga. (No nälga muidugi keegi sellepärast ei jäänud ja tolmurullid kedagi enda alla ei matnud).
Olin juba jupike aega enne pühi krabanud enne kogust lugemiseks Herbjorg Wassmo "Dina raamatu". Appi, kui hea! See on otsast lõpuni MINU raamat. Kohati otsisin endale muud tegevust, et see õndsus liiga kiiresti läbi ei saaks. Hullumeelne, kiiksuga, keeleliselt ülivõimas, stiihiline... Mida kõike võiks selle teose kohta öelda.
Järg "Õnne poeg" ei ole enam nii põrutav. Võib-olla ei peakski, sest on ainult üks, ainuke "Dina raamat".
Ah jaa, Jõuluvana tõi mulle Manni raamatu!

See seisab praegu riiulis, et lugemismõnu hiljem veelgi suurem oleks. Teate küll, nagu lapsena oli frikadellisupiga - frikadellid tuleb kõige viimaseks jätta :D
Nii et igati kordaläinud pühad olid.



Manni enda mõtted raamatu kirjutamisest ja "Minu Alaskast" on siin.