teisipäev, 27. jaanuar 2009

Puhkepäev koeravõitlusega ja teisi lugusid

Kui ma ühele põlislugejale soovitasin, et loe raamatut Afganistanist, mis te arvate, mida ta vastas? "Ma ei taha sõjast lugeda!"
Aga SÕDA on just see, mida selles Õnne Pärli raamatus "Armastatud Afganistan" EI OLE. Aga on kõike muud, ja palju. Oma raamatuga tahabki Õnne näidata, et on olemas ka teistsugune Afganistan, kui seda meile serveerivad igapäevased uudised. Ehe näide stereotüüpsest suhtumisest on ta enda kogemus, kui nad abikaasaga väljasõidul olles ei leidnud muud sobivat öömaja kui telk. Mille peale öelnud kõrvalolevas majutusasutuses viibinud National Geographicu ajakirjanik, et sama hästi võiks telgi ühele küljele suurelt kirjutada "tapa mind" ja teisele "vägista mind".
Õnne Pärli Afganistan ei ole selline. On väga põnev, uudne, mitmekesine ja ilus. Just ilus, sellest annab aimu raamatu ohter pildimaterjal, Õnne enda üles võetud. Ta elas koos abikaasaga kaks aastat Afganistanis ja teenis muuhulgas leiba fotograafiaga. Hoidus kõigest sõjaväega seonduvast, suhtles ja reisis ringi kohalikega, õppis igapäevaseid asju ajama dari keeles.
Alguses oli mul sellele teosele veidi raske pihta saada. Raamatul on küll Jean MacKenzie kirjutatud eessõna, aga ikkagi oli lugema hakates tunne, nagu visataks mind pläuhti vette. Sest Õnne viib meid kohe Afganistani, ei mingit sissejuhatust, kuidas ta sinna sattus ja miks ta seal on. Raskelt mõjusid ka paljud faktid ja joonealused märkused (nendega on esmatrükis kohati ka segadust). Aga kui algusest üle sain, hakkas meeldima ja lugesin vaat et ühe ropsuga lõpuni.
Raamatule on veel iseloomulik, et autor hakkab peatüki alguses rääkima kindlast kohast või sündmusest, aga jutt jõuab peatüki jooksul sellest hoopis kaugemale. Väga palju saab maa kohta teada, nii mõndagi üllatavat seejuures. Et Afganistani talv on lumine ja võib olla väga külm. Et mehed näitavad avalikkuse ees üles vastastikust õrnust olemata sealjuures homoseksualistid. Et... Aga ei, rohkem ma ei räägi, muidu pole huvitav, lugege ise. Ja vaadake pilte. Kas inimkäsi on midagi kaunimat loonud kui erksinistes toonides glasuurplaatidega kaetud mošeed? Kas looduses on midagi kaunimat kui Bamiani org kevadroheluses?
Üldine mulje on, et raamatus on Õnne üritanud Afganistani pigem objektiivselt, justkui mingilt distantsilt vaadata. Päris sellist tunnet ei ole, nagu oleks ise kohal olnud (võrreldes nt Maria Kupinskaja kirjutistega). Aga mis on kõige tähtsam - lõpuks jäi tunne, et tahaks selle maa kohta veelgi rohkem teada saada.

Õnne Pärli Kabuli päevik
Kuula Õnnet Raadio 2 Reisipalaviku saates
Õnne artikkel Eesti Naises "Naisena Afganistanis"

Me räägime selleks, et muljet avaldada?

Olen rikkunud üht oma vana põhimõtet - vana aasta võlgu ei tohi kaasa vedada uude aastasse. Lubatud Iris Murdochi raamatu "Võrgu all" väljavõte siiski jäi ja ma pean siinkohal punastama ning lootma, et parem hilja, kui mitte kunagi. Toon katke minategelase ja raamatu ühe võtmekuju Hugo Belfounderi dialoogist.

"Inimeste tunnete kirjeldamises on midagi kahtlast," ütles ta. "Kõik need kirjeldused on kuidagi dramaatilised."
"Mis halba sellest siis on?" küsisin mina.
"Ainult seda," vastas Hugo, "et kõik on juba algusest peale võlts. Kui ma hiljem ütlen, et mind "haaras eelaimus" - noh, see lihtsalt ei ole õige."
"Mis te sellega öelda tahate?" küsisin mina.
"Ma ei tundnud seda," vastas Hugo, "ma ei tundnud sel ajal midagi seesugust. Ma ainult pärast ütlen niimoodi."
"Aga kui ma püüan väga täpne olla," jätkasin mina.
"See on võimatu," ütles Hugo. "Ainus lootus on - vältida sõnu. Niipea, kui ma hakkan kirjeldama, olen ma omadega läbi. Katsuge midagi kirjeldada, meie vestlust näiteks, ja te näete, kuidas te kohe instinktiivselt..."
'"Ilustama hakkan?" pakkusin mina.
"Põhjus peitub sügavamal," vastas Hugo. "Keel lihtsalt ei võimalda teil seda niiviisi esitada, nagu see tegelikult oli."
"Aga kui kirjeldada kohe samaaegselt," ei jäänud ma rahule.
"Kas te siis ei näe," ütles Hugo, "et siin see nõks seisabki. Inimene ei saa samaaegselt niisugust kirjeldust anda, taipamata, et see on vale. Kõik, mis ta sel ajal öelda võib, on ehk see, et ta süda tuksub. Aga kui ta ütleb, et teda haaras eelaimus, siis püüab ta ainult muljet avaldada - see oleks efekti taotlemine, see oleks vale."
Minagi olin hämmeldunud. Tundsin, et Hugo sõnades on midagi viltu, ometi ei suutnud ma näha, mis see on. Arutasime seda küsimust pisut edasi ja siis ma ütlesin talle:
"Aga sel juhul osutub valeks kõik, mis inimene ütleb, välja arvatud niisugused laused nagu "ulata marmelaadi" või "kass on katusel"."
Hugo kaalus seda. "Ma arvan, et ongi," ütles ta siis tõsiselt.
"Seega ei tohiks üldse rääkida," ütlesin mina.
"Küllap ei tohikski," vastas Hugo surmtõsiselt.Siis tabasin ta pilgu, ja me naersime mis kole, meenutades, kuidas me päevade kaupa muud polnud teinudki kui rääkinud.
"Kolossaalne!" hüüdis Hugo. "Loomulikult inimene räägib. Aga," ja ta muutus jälle tõsiseks, "ta annab liiga tihti suhtlemisvajadusele järele."
"Mida te selle all mõtlete?"
"Kogu aja, mil ma teiega räägin, isegi praegu, ei ütle ma täpselt seda, mida ma mõtlen, vaid seda, mis teile mõju avaldaks ja teid vastama sunniks. See on nii isegi meie vahel - kui palju enam siis seal, kus petmiseks on tugevamad ajendid. Tegelikult ollakse sellega nii harjunud, et seda peaaegu ei märgatagi. Keel pole midagi muud kui valskuse tegemise masin."

Selline filosoofiline lõiguke Murdochilt Helga Krossi tõlkes. Minu jaoks raamatu kõige jahmatamapanevam koht. Te mõelge selle üle.

esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Pühad heade raamatutega

Pikad pühad on õnnelikult selja taha jäetud. Olid teised üpris laisavõitu, nii raamatukogule - mis oli suletud, kui raamatukogu töötajalegi. Võtsin endale vabaduse ja pöörase koristamise-keetmise-küpsetamise asemel lugesin. Mõnuga. (No nälga muidugi keegi sellepärast ei jäänud ja tolmurullid kedagi enda alla ei matnud).
Olin juba jupike aega enne pühi krabanud enne kogust lugemiseks Herbjorg Wassmo "Dina raamatu". Appi, kui hea! See on otsast lõpuni MINU raamat. Kohati otsisin endale muud tegevust, et see õndsus liiga kiiresti läbi ei saaks. Hullumeelne, kiiksuga, keeleliselt ülivõimas, stiihiline... Mida kõike võiks selle teose kohta öelda.
Järg "Õnne poeg" ei ole enam nii põrutav. Võib-olla ei peakski, sest on ainult üks, ainuke "Dina raamat".
Ah jaa, Jõuluvana tõi mulle Manni raamatu!

See seisab praegu riiulis, et lugemismõnu hiljem veelgi suurem oleks. Teate küll, nagu lapsena oli frikadellisupiga - frikadellid tuleb kõige viimaseks jätta :D
Nii et igati kordaläinud pühad olid.



Manni enda mõtted raamatu kirjutamisest ja "Minu Alaskast" on siin.