teisipäev, 27. jaanuar 2009

Me räägime selleks, et muljet avaldada?

Olen rikkunud üht oma vana põhimõtet - vana aasta võlgu ei tohi kaasa vedada uude aastasse. Lubatud Iris Murdochi raamatu "Võrgu all" väljavõte siiski jäi ja ma pean siinkohal punastama ning lootma, et parem hilja, kui mitte kunagi. Toon katke minategelase ja raamatu ühe võtmekuju Hugo Belfounderi dialoogist.

"Inimeste tunnete kirjeldamises on midagi kahtlast," ütles ta. "Kõik need kirjeldused on kuidagi dramaatilised."
"Mis halba sellest siis on?" küsisin mina.
"Ainult seda," vastas Hugo, "et kõik on juba algusest peale võlts. Kui ma hiljem ütlen, et mind "haaras eelaimus" - noh, see lihtsalt ei ole õige."
"Mis te sellega öelda tahate?" küsisin mina.
"Ma ei tundnud seda," vastas Hugo, "ma ei tundnud sel ajal midagi seesugust. Ma ainult pärast ütlen niimoodi."
"Aga kui ma püüan väga täpne olla," jätkasin mina.
"See on võimatu," ütles Hugo. "Ainus lootus on - vältida sõnu. Niipea, kui ma hakkan kirjeldama, olen ma omadega läbi. Katsuge midagi kirjeldada, meie vestlust näiteks, ja te näete, kuidas te kohe instinktiivselt..."
'"Ilustama hakkan?" pakkusin mina.
"Põhjus peitub sügavamal," vastas Hugo. "Keel lihtsalt ei võimalda teil seda niiviisi esitada, nagu see tegelikult oli."
"Aga kui kirjeldada kohe samaaegselt," ei jäänud ma rahule.
"Kas te siis ei näe," ütles Hugo, "et siin see nõks seisabki. Inimene ei saa samaaegselt niisugust kirjeldust anda, taipamata, et see on vale. Kõik, mis ta sel ajal öelda võib, on ehk see, et ta süda tuksub. Aga kui ta ütleb, et teda haaras eelaimus, siis püüab ta ainult muljet avaldada - see oleks efekti taotlemine, see oleks vale."
Minagi olin hämmeldunud. Tundsin, et Hugo sõnades on midagi viltu, ometi ei suutnud ma näha, mis see on. Arutasime seda küsimust pisut edasi ja siis ma ütlesin talle:
"Aga sel juhul osutub valeks kõik, mis inimene ütleb, välja arvatud niisugused laused nagu "ulata marmelaadi" või "kass on katusel"."
Hugo kaalus seda. "Ma arvan, et ongi," ütles ta siis tõsiselt.
"Seega ei tohiks üldse rääkida," ütlesin mina.
"Küllap ei tohikski," vastas Hugo surmtõsiselt.Siis tabasin ta pilgu, ja me naersime mis kole, meenutades, kuidas me päevade kaupa muud polnud teinudki kui rääkinud.
"Kolossaalne!" hüüdis Hugo. "Loomulikult inimene räägib. Aga," ja ta muutus jälle tõsiseks, "ta annab liiga tihti suhtlemisvajadusele järele."
"Mida te selle all mõtlete?"
"Kogu aja, mil ma teiega räägin, isegi praegu, ei ütle ma täpselt seda, mida ma mõtlen, vaid seda, mis teile mõju avaldaks ja teid vastama sunniks. See on nii isegi meie vahel - kui palju enam siis seal, kus petmiseks on tugevamad ajendid. Tegelikult ollakse sellega nii harjunud, et seda peaaegu ei märgatagi. Keel pole midagi muud kui valskuse tegemise masin."

Selline filosoofiline lõiguke Murdochilt Helga Krossi tõlkes. Minu jaoks raamatu kõige jahmatamapanevam koht. Te mõelge selle üle.

Kommentaare ei ole: