teisipäev, 27. jaanuar 2009

Puhkepäev koeravõitlusega ja teisi lugusid

Kui ma ühele põlislugejale soovitasin, et loe raamatut Afganistanist, mis te arvate, mida ta vastas? "Ma ei taha sõjast lugeda!"
Aga SÕDA on just see, mida selles Õnne Pärli raamatus "Armastatud Afganistan" EI OLE. Aga on kõike muud, ja palju. Oma raamatuga tahabki Õnne näidata, et on olemas ka teistsugune Afganistan, kui seda meile serveerivad igapäevased uudised. Ehe näide stereotüüpsest suhtumisest on ta enda kogemus, kui nad abikaasaga väljasõidul olles ei leidnud muud sobivat öömaja kui telk. Mille peale öelnud kõrvalolevas majutusasutuses viibinud National Geographicu ajakirjanik, et sama hästi võiks telgi ühele küljele suurelt kirjutada "tapa mind" ja teisele "vägista mind".
Õnne Pärli Afganistan ei ole selline. On väga põnev, uudne, mitmekesine ja ilus. Just ilus, sellest annab aimu raamatu ohter pildimaterjal, Õnne enda üles võetud. Ta elas koos abikaasaga kaks aastat Afganistanis ja teenis muuhulgas leiba fotograafiaga. Hoidus kõigest sõjaväega seonduvast, suhtles ja reisis ringi kohalikega, õppis igapäevaseid asju ajama dari keeles.
Alguses oli mul sellele teosele veidi raske pihta saada. Raamatul on küll Jean MacKenzie kirjutatud eessõna, aga ikkagi oli lugema hakates tunne, nagu visataks mind pläuhti vette. Sest Õnne viib meid kohe Afganistani, ei mingit sissejuhatust, kuidas ta sinna sattus ja miks ta seal on. Raskelt mõjusid ka paljud faktid ja joonealused märkused (nendega on esmatrükis kohati ka segadust). Aga kui algusest üle sain, hakkas meeldima ja lugesin vaat et ühe ropsuga lõpuni.
Raamatule on veel iseloomulik, et autor hakkab peatüki alguses rääkima kindlast kohast või sündmusest, aga jutt jõuab peatüki jooksul sellest hoopis kaugemale. Väga palju saab maa kohta teada, nii mõndagi üllatavat seejuures. Et Afganistani talv on lumine ja võib olla väga külm. Et mehed näitavad avalikkuse ees üles vastastikust õrnust olemata sealjuures homoseksualistid. Et... Aga ei, rohkem ma ei räägi, muidu pole huvitav, lugege ise. Ja vaadake pilte. Kas inimkäsi on midagi kaunimat loonud kui erksinistes toonides glasuurplaatidega kaetud mošeed? Kas looduses on midagi kaunimat kui Bamiani org kevadroheluses?
Üldine mulje on, et raamatus on Õnne üritanud Afganistani pigem objektiivselt, justkui mingilt distantsilt vaadata. Päris sellist tunnet ei ole, nagu oleks ise kohal olnud (võrreldes nt Maria Kupinskaja kirjutistega). Aga mis on kõige tähtsam - lõpuks jäi tunne, et tahaks selle maa kohta veelgi rohkem teada saada.

Õnne Pärli Kabuli päevik
Kuula Õnnet Raadio 2 Reisipalaviku saates
Õnne artikkel Eesti Naises "Naisena Afganistanis"

6 kommentaari:

Raamatutuba ütles ...

Olin tema Afganistani blogi aktiivne lugeja - mõjus hästi, vahetumalt kui see raamat.
Ja kummaline on see, et kui nüüd saab lugeda rohkem sellest, mis toimub mujal, pöörduvad inimesed tagasi omamaise kirjanduse poole.
Või on see seotud ajaga, vanadusega, stressiga.
Mis sa arvad?

Piia ütles ...

Vaadates seda, mida inimesed praegu loevad, siis on tõesti tunda tugevat kaldumist eesti autorite poole. Eriti lähevad kaubaks mälestused ja elulood, nagu Sa oma blogiski viitasid. Võib-olla oodatakse mälestusi lugedes teatavat samastumist?
Mis elulugudesse puutub, siis mängib oma osa kindlasti uudishimu. Ajakirjanike koostatud ohtra fotomaterjaliga (sageli pinnapealsed) elulood on ju vanemate inimeste "Kroonika".
Mõnes mõttes kurb on müügi- ja laenutuste edetabeleid vaadata. Ei näe seal eesotsas just palju autoreid, keda võidaks tulevikus kirjandusõpikutes käsitleda (paar "vana tegijat" on seal siiski juba praegu), uutest tulijatest võib-olla Mihkel Raud?

Raamatutuba ütles ...

;)) no sina vast näed 20-aasta pärast, kes neist on jäänud ;))

Piia ütles ...

Ma ei näe põhjust, miks sina samuti ei võiks seda näha ;)

Õnne Pärl ütles ...

Armas Piia,
suured tänud raamatut arvustamast. Ja minu siiras tunnustus sooja ja isikliku raamatukogutädi lehekülje eest.
Parimate soovidega Tartust
PS.Ootan Sind kindlasti märtsikuus Pärnu Muuseumisse näituse Armastatud Afganistan avamisele.

Piia ütles ...

Tere, Õnne!
Milline üllatus, et Sa siia sattusid. Ma mõtlesin ikka, et kirjutan seda blogi umbes kolmele-neljale inimesele :D Suur tänu heade sõnade eest!
Näitust tulen kindlasti vaatama, väga vahva, et see Pärnusse ka tuleb! Lugesin, et see rändab ringi ja mõtlesin Pärnu Keskraamatukogu omasid moosida, et kutsuge Õnne oma näitusega siia ka. Aga see vaev jääb mul nüüd ära ;) Ja raamat on vahva, ma muudkui soovitan lugejatele, ega ta riiulil naljalt seisa!