reede, 27. veebruar 2009

Uhuu, olen diivanireisija!

Juhtusin ühel õhtul mõtisklema, miks ma õppimise unarusse olen jätnud. Kui veel koolis käisin (aastake tagasi), mõtlesin küll, et saab see vaev läbi, hakkan usinalt õppima just neid asju, milleks kohustusliku õppimise kõrval aega ega jaksu pole. Hispaania keel, fotograafia...
Võite ise arvata, kui kaugel ma nendega nüüd olen. Fotokas seisab kapi otsas, vahel harva leiab kasutust ka. Hispaania keelega on nii, et õpik sai suure hurraaga ostetud, aga... ma ei teagi, kus see nüüd seisab. Küllap ma ta kuhugi pistsin. Nii et ilusad mõtted ei taha kuidagi reaalsuseks saada. Ja äkki taipasin, milles asi. Ma loen! Just, igal õhtul istun krussis diivaninurgas, teetass käes ja raamat nina all. Sest seegi on asi, millest kooli ajal puudust tundsin - lugeda midagi, mida ise tahan, mitte mida pean. Ja raamatud on sattunud sellised, mida käest ei raatsi panna, pole siis ime, et muu jaoks aega ei jää!
Praegu naudin peatükki hullude elust. Sest kuidas teisiti nimetada pealtnäha normaalseid eesti mehi, kes võtavad ratastega üle Himaalaja sõita. Kohati 40-kraadises kuumuses, huu! (No ei mõista mina seda eesti inimese palavusehullust, ausõna!) Jah, see on tõesti Ehh, uhhuduur paberile panduna. Ja väga lõbus on! Kirjutatud on muhedalt ja ehtmeestekalikult, mis tähendab, et selliseid märgikooslusi: s**t ja p***e raamatust ei leia, sõnad on kirjutatud nii, nagu ÕSis kirjas. Aga oleks ka imelik, kui mehed, kes sõtkuvad päevad otsa pedaale, silmamunadki higistamas, on karvakasvanud ja klopivad kuivanud riietelt hommikul kerest väljahigistatud mineraalsoolad välja ning panevad särgi uuesti selga, hakkaks kirjutades äkki peenutsema!


Mulle meeldib see karune ja (ka enese-)irooniline stiil, mida Kristjan ja Wend kui kõige usinamad kirjutajad viljelevad. Mart on oma väljendustes tagasihoidlikum. Alguses oli veidi ootamatu raamatu ülesehitus - ühest ja samast päevast kirjutab tavaliselt vähemalt kaks inimest. Inimene on ikka harjunud ajas edasi liikuma, aga siin tuleb siksakitada. Aga sellega harjub kiiresti.
Peale uute kohtadega tutvumise annab raamat ainet mõtisklustest inimese psüühika teemadel - kuidas mõjutavad katsumused omavahelisi suhteid, kui erinevalt inimesed ühte ja sama kohta tunnetavad jne.
Praegu olen poolel teel. Just teel, sest näib, nagu sõidaks isegi nendega kaasa, jõudsime just Manali linnast välja mägedesse. Vahva on!

Uhhuduuri reisiblogi
Pilte ETV lehelt

kolmapäev, 18. veebruar 2009

Raamatukogus töötamine ja liikumisvaegus

Mis me salgame, raamatukogutöös pole just palju seda, mida võiks liikumiseks pidada - enamiku tööajast istume ikkagi mugavasti toolil ja ei rabele ringi. Kuidas aga sellise töö puhul liikumisvaegust ennetada? Kes viitsib, pangu palun kommentaari, mismoodi tema end vormis hoiab, kes tahab lihtsamalt läbi saada - vastake palun küsitlusele paremas leheservas.
Omalt poolt meenutan hea sõnaga läinud reedet, mis erines tavapärasest päevast tooli küljes tublisti.
Tulin tööle, midagi oli valesti. Kuigi mul oli jope seljas, tundsin läbi sellegi, et majas on külm. Tegin kiiresti paar telefonikõnet, energiafirma lubas, et varsti hakkab soe tulema - parasjagu parandatakse trassileket. Soe ei tulnud. Ühel hetkel avastasin, et tagumise ruumi radiaatorid on viisakalt soojaks läinud, eestoas olevad seda aga ei kavatsenudki. Selleks hetkeks võis ruumi temperatuur olla 16 kraadi ringis. Et seda oli ennegi juhtunud, tuletasin meelde, mida sellistel puhkudel varem on tehtud. Ahhaa, radiaatorist tuleb vett välja lasta! Sattusin karussellile - ämbriga radika juurde, ämber täis, pauhh! vesi vetsupotist alla. Uuesti ämbriga radika juurde, ämber täis, pauhh! vesi vetsupotist alla. Uuesti ämbriga ra... Kätepesuvalamus hakkas kahtlaselt mulistama ja kohe valgus ka vesi potitihendi vahelt põrandale. Pagan, umbe kiskus! Ega muud kui tuli ämbriga kõrvalasuva noortekeskuse vetsu joosta. Ja karussell jätkus, ühe erinevusega: ämbriga radika juurde, ämber täis, silk-solk läbi kolme ruumi, pauhh! vesi vetsupotist alla, ämbriga radika juurde...
Niikaua, kuni radiaatorisse jõudis soe vesi. Et kõrval olid noortekeskuse radiaatorid samuti külmad, mängisin head samariitlast ja lasin sealtki külma välja ja sooja asemele.

Sain paar tunnikest tavapärast tööd tehtud, sõrmed tõmbusid siniseks. No ei lähe soojemaks! Katsusin radiaatorit - see jälle maha jahtunud! Ega muud kui otsast peale: ämbriga radika juurde, ämber täis, silk-solk läbi kolme ruumi... Kuni radiaatoris uuesti veri käima läks ja põsed veidi õhetama hakkasid.
Noh, tegelikult ei läinud ruum ka sellest korrast soojaks, varsti jahtus radiaator uuesti. Aga vähemalt sain oma minimaalse päevase sammude arvu täis ja natuke biitsepsitrenni ka, ning kohati hakkas isegi päris soe!

P.S. Tegu on radikaalse radiaatorimeetodiga, ärge proovige seda kodus! Energiafirma pärast ütles, et vett ei tohi keskkütteradiaatorist välja lastagi.

neljapäev, 5. veebruar 2009

Kurb päev raamatukogutädile

See oli siis eile. Ma pidin pikali kukkuma, kui nägin summat, mis on riik eraldanud selleks aastaks raamatute ostmiseks. No oli jah teada, et sel aastal on see väiksem, aga ikkagi tabas mind paras šokk, kui nägin, KUI palju väiksem. Helistasin kohe Liiviale Urgele ja ohkisime kahekesi telefoni otsas. Tegime kiire arvutuse: kui keskmiseks raamatu hinnaks arvestada 250 krooni, saan riigi rahade eest hankida 15 raamatut kuus. Valla teine raamatukogu saab 9. Ja meil on küllaltki suur teeninduspiirkond, mida teevad need raamatukogud, kus piirkond on väike???
On ülimalt tõenäoline, et ka omavalitsuse poolt eraldatakse sel aastal väiksem summa (keel ja näpud tõrguvad kasutamast sõna "kärped", ma lähen sellest juba kärna!), kokkuhoid on ju praegu sundseis.
Seega, kallid lugejad, ei mingit ajaviitekirjandust enam! Pöörduge aga klassikute ja eesti kirjanike poole, kui isu tasuta lugemisvara järele, sest muud tellida ei ole lihtsalt raha.