kolmapäev, 18. märts 2009

Afganistan avaneb pärnakatele

Eile avati Pärnu muuseumis Õnne Pärli fotonäitus "Armastatud Afganistan". Sel ajal istusin korraliku ühiskonnaliikmena tööl, kuid kavatsen kindlasti näitusel ära käia! Helistasin muuseumisse, näitus pidavat üleval olema koguni 30. maini, soodustuseta pilet maksab 20 krooni. Muuseum on avatud teisipäevast laupäevani 10.00-18.00. Telefonipartner ütles veel, et oli isegi üllatunud, kui vägev see näitus on - ja tema peaks juba teadma, on ta ju neid igasuguseid näinud. Eks ole mu ootused kõrged juba raamatu põhjalgi. Ahjaa, Õnne raamat oli ka üks aasta parima reisiraamatu (žüriis Karl Martin Sinijärv, Asko Künnap, Tiit Pruuli) nominante.
Muuseumis toimub tegelikult igasuguseid põnevaid asju. Mulle näib, et mõneti on rahva ettekujutus muuseumidest ja raamatukogudest üsna sarnane - sellised pisut sumbunud õhuga majad, kus sussides tädikesed tasakesi sahistades eksponaatidelt (või siis raamatutelt) tolmu pühivad. Oleks aeg see arvamus ümber lükata, või mis?
Õnne Pärli foto (http://qnne.blogspot.com/2007_02_01_archive.html)




Õnne Eesti parima reisiraamatu valimisest
Ja veel selle valimisest Varraku lehel
Pärnu muuseumi koduleht

neljapäev, 12. märts 2009

E...eee.. e-etteütlus

Lugesin hommikul lehest, et Vikerraadio korradab reedel emakeelepäeva puhul e-etteütluse. Päris põnev idee. Ei tea, kas peaks ennastki proovile panema?
Mine tea, kas julgen. Võtan siin tähtsalt sõna eesti keele asjus ja äkki selgub, et ise seda ei oskagi? Kus siis selle häbi ots... :D

kolmapäev, 4. märts 2009

Kaob kord eestlaste keele kõla...

Viimasel ajal meedias sageli kajastatud eesti keele teema meenutas mulle, et polegi siin ühe kavandatava rumaluse suhtes arvamust avaldanud. Nagu te aimasite, on tegu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõuga. Ma uurisin natuke seda eelnõu ning selle ümber käivat tralli. ERR-i väitel on nimetatud eelnõus kirjas eesti keele ja kirjanduse õppemahu vähendamine gümnaasiumis praeguselt 12 kursuselt üheksale. Klassikuid(?) tsiteerides: "Tule taevas appi!" Kuidas saab sellisele mõttele ÜLEÜLDSE tulla??? Kas lugupeetud haridusminister on kursis praeguste noorte kirjaoskusega? Mis saab sellest veel siis, kui tunde veelgi vähendatakse? Ja pange tähele, tegu on eesti keele JA kirjanduse tundidega. Seda ajal, kui noorte lugemus on drastiliselt vähenenud ning loetud tekstist arusaamine samuti.
Eelnõus on vähemalt üks karjuv vastuolu. Paragrahvis 6 "Põhikoolis ja gümnaasiumis toimuva õppe põhimõtted" on ESIMESENA ära toodud: "üldharidus peab toetama Eesti keele ja kultuuri kestmist ja jätkusuutlikku arengut". Kuidas toetab haridus keele kestmist, mida räägib maailmas vähem kui miljon inimest, vähendades selle õpetamise mahtu? Kas teie leiate selles mingi loogika?
Nagu suurtähtedest taipate, keerasin end selle teemaga parasjagu üles. Aga arvan, et asja eest. Toon siia mõned näited kaasaegsete noorte eesti keelest:
"mull täpselt sama ja olen 14 pean nõusi pesema ja koristama
olen meest soost ja teen naiste töid"

"MInul on nii et minul pm. koguaeg vingutakse kellega ma läbi saan, et ma saan mingi pättidega läbi. Kuid asi pole ütlse nii , nad et saa midagi ütleda sest nad et tunne neid niii nagu mina."
"Dynami:ti & Red bulli ei joo selle pärast et need on purgis, vahetvahel kui rattaga sõita siis ei ole seda purki kuhugi panna ja häirib."
Eks neid näited ole palju hullemaid ette sattunud (ma arvan, et teilegi), kahjuks aga fikseerimata jäänud.


Hiljem lisatud: kuna postitus jäi paariks päevaks laagerduma, jõudis haridusminister teemal uuesti sõna võtta ja lubas, teha ettepaneku, et eesti keele tunde vähendataks vähem (:D) Loodetavasti võib pärast seaduse vastuvõtmist rõõmsalt ohata: "Hea, et niigi läits!"


Keda raamatukogutädi jutt ei veena, lugegu teemat kirjanik ja eesti keele õpetaja Aidi Valliku blogist. Ta on otsinud välja ka natuke statistikat.

esmaspäev, 2. märts 2009

Kingsepp on hoopis Kingpool (ehk Kingsepal pole kingi, 2. osa)

Mind on tabanud ootamatu unetus, magamamineku asemel tuuseldan netis ringi ja mõtted siblivad peas, nagu keegi oleks kepi sipelgapessa torganud. Nüüd tuli mul idee oma öökapipealset raamatuhunnikut revideerida.
Nii, mis meil siin siis on?
P. Ardagh "Põhjala müüdid ja legendid". Õhuke värviliste piltidega muinasjuturaamatu näoga teos. Üritasin lugeda pärast Norras-käiku 2007. aasta suvel, jõudsin kindlasti vähemalt 7. leheküljeni, kus lõppes sissejuhatus ja hakkasid lood ise. Ajapikku loen ehk läbi, ootan õiget meeleolu.
J. G. Frazer "Kuldne oks". Uurimus maagiast ja religioonist, mäletan, et olen sirvinud. Lugemiseni pole jõudnudki. Võtsin pärast üht Janek Kraavi loengut (vast paar aastat tagasi?), tundus huvitav. Teadagi - kooliskäimise kõrvalt lugeda ei jõua ja nii ta seisab siiamaani. Telliskivivälimus hirmutab ka natuke - kas ma olen valmis 1000-leheküljeliseks uurimuseks??
T. Zeldin "Inimsuhete ajalugu". Nii-nii, siin on isegi järg vahele pandud, vaatame. 108 lehekülge loetud. Aga edasi? Küllap jälle kooliajast seisma jäänud. Ja millest need loetud leheküljed kõnelesid? Hmmm....
I. Murdoch "Punane ja roheline", üsna hiljuti siginenud, pärast tema "Ükssarviku" ja "Võrgu all" lugemist. Järg 25. leheküljel, aga ei hakanud tol hetkel minema. Võib-olla sain Murdochi üledoosi. Lugesin hiljuti kiitvaid sõnu tõlke kohta (tõlkija Riina Jesmin), tekitas natuke huvi härjal ikkagi sarvist haarata.
Ulmeantoloogia "Aphra", võetud enne jõulupühi. Jutu- ja novellikogumikud on head, võtad, loed ühe-kaks või kümme lugu - nii, kuidas aega ja viitsimist on - ja paned tagasi. Nii mõnigi tükk siit on ka loetud, aga ühtki meeldejäävat lugu veel leidnud pole, meenutan nukra heldimusega vanasti Nooruses ilmunud ulmejutte. Kas tõesti oli rohi ulmemaastikul rohelisem? Küllap olen lihtsalt nostalgik.
H. Matve "Ehitus läbi aegade". Tema "Sillad läbi aegade" lugesin paar aastat tagasi läbi ja sain kõvasti targemaks. Minu humanitaarajule oli raamat pisut üksikasjalik, aga põhilistele kuidas-küsimustele leidsin vastused kenasti. Ja kõrvale vaatasin pilte Internetist, sest raamatus on need ajakohaselt (70-dad) mustvalged ja kehva kvaliteeediga, või puuduvad sootuks. "Ehitusega" pole õnneks läinud, jõudsin omadega etruskideni ja betooni kasutuselevõtuni (lk 70), siis sai jaks otsa. Praegu sirvin ja päris huvitav on, peab kord jälle kätte võtma.
"Ehh, uhhuduur!", sain hommikul läbi. Lõppes kuidagi järsult. Kui järelsõna kirjutamisega juba vaeva nähti, tahtnuks ka teada, kuidas kuus reisiselli ikkagi koju said. Raamatu viimases peatükis jäid nad Teherani, mis oli nende reisi ametlik sihtpunkt. Ja kes on järelsõna autor? Viisakas oleks alla kirjutada. Väikesest vingumisest hoolimata - lahe raamat oli!
H. Wassmo "Dina raamat". Jaa, see on ikka veel siin. Järjed ("Õnne poeg" ja "Dina pärandus") on tagasi raamatukogusse viidud, aga esimese ma tahan veel ühe korra üle lugeda. Siis olen võib-olla valmis sellest midagi ka rääkima. Ostaks endale, kui keegi tahab oma eksemplari maha müüa, andke märku!
E. Roesdahl "Viikingite maailm", ostetud millalgi pärast sedasama Norras-käiku. Põhjalik uurimus, mitte mingi tilu-lilu pildiraamat. Järg on 241. leheküljel, ehk jäänud on veel koera saba. Selle lugemisega olin usin, aga ühel hetkel tundsin, et kõik need leiud ja nimed ja aastaarvud loksuvad mul juba silmade taga ja oleks vaja natuke ilukirjandust vahele võtta. Noh, see "natuke" meenutab praeguseks hetkeks juba punnis Selveri (või misiganeskile-)kotti, kus mõni pakk endale juba jõuga ruumi teeb. Ausõna, loen selle varsti läbi!

Pole tarvis vist öelda, et enamus raamatutest on toodud mu enda raamatukogust. Laenuks, nii-öelda. Õnneks pole neid raamatuid keegi vahepeal laenutada tahtnud, aga see ei muuda tõsiasja - pean keset sügavat pühapäevaööd häbiga tõdema, et olen ise oma raamatukogu suurim võlglane!

pühapäev, 1. märts 2009

Kuninganna, kelle üks silm naerab ja teine nutab

Sorisin täna raamatublogides ringi ja leidsin Bukahooliku mõtted Leelo Tungla raamatu "Seltsimees laps ja suured inimesed" kohta. Ja avastasin, et kahetsusväärselt olen jätnud siiani selle teose kommenteerimata. Aga mis siin ikka pikalt kahetseda, eks tuleb tegu tagantjärele teha!

Mu raamatukogutädi karjäär ei ole olnud kuigi pikk, aga mulle näib, et mälestuste ilmutamine on viimase paari aasta mood. Neid antakse välja nii palju, et seo või kimpu ja mine turule müüma! Ja loetakse seda kraami samuti palju. Ma ise ei kipu neid riiulist võtma, selles suhtes oli "Seltsimees laps" erand. Juba eelreklaami põhjal otsustasin, et tahan seda lugeda ja ei pidanud pettuma.

Omal ajal koolilapsena neelasin õhinal Nõukogude Naisest Leelo Tungla Kristiina-lugusid, raamatu stiil tuli kohe tuttav ette. Lugesin, et Leelo on üritanud oma mälestusi päevist, mil ta ema vangi võeti, mitu korda erinevas võtmes kirjutada, eelmised on - ma ütlen õnneks! - avaldamata jäänud. See, kuidas Leelo kirjeldab 50-te kakskeelsust ja -meelsust läbi lapse silmade, on meisterlik. Juba Kristiina-lugudest teadsin, et Leelo mäletab ebatäiskavanulikult hästi, mis tunne on olla laps. Uskusin ju minagi (ja eks väga paljud lapsed veel läbi aastakümnete) tõsimeeli punaonukeste lõputusese headusesse ja muusse sellisesse värki. Meie peres ei räägitud aga eesti rahva ohvritest "õnneliku nõukogude korra" nimel. Ema küsis, miks mul Okase joonistatud pilt Leninist ja rahutuvidest seinal on, aga ära võtta ei käskinud. Eks tagantjärele ole mul oma naiivsuse pärast ikka veidi häbi olnud. Seepärast olen Leelo Tunglale väga tänulik, et ta näitas, kuidas lapsed võtsid ja uskusid kõike otse, mida suured inimesed rääkisid. Sellest häbist olen ma pärast raamatu lugemist lõplikult prii, aitäh, kallis kirjanik! Raamatu toon on tõeliselt siiras ka siis, kui Leelo kirjeldab, kui uhke tunne tal oli, kui konduktor teda seltsimees lapseks nimetas. Te katsuge kirjeldada midagi nii siiralt, et lugeja jääb te siirusesse uskuma, samas olles kirjeldatava suhtes irooniline nii, et sedagi on võimalik välja lugeda, ja saate aru, mida ma pidasin silmas "meisterliku" all. Kogu iroonia, millele viitab raamatu alapealkiri "Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest", on ridade vahel. Sellepärast ei sobi see teos minu arvates väga lapseohtu lugejale, nood ei pruugi nii peeneid nüansse tabada. Aga teismelisele juba küll! Tema saab juba aru, et võim, mis kasvatas rõõmsaid ja ustavaid "seltsimees lapsi", oli seesama, mis viis pere juurest aastakümneteks ära ema, kes polnud tegelikult milleski süüdi.

Veel üks joon, mis raamatule iseloomulik, on traagilise sisuga päevade kirjeldamine läbi huumori. Muidugi ma nutsin seda raamatut lugedes! Aga järgmisel hetkel võisin juba naerda.
Vot nii võimas raamat on see.


Raamatust on palju arvustusi ja ülevaateid, panen siia kõige enam meeldinud lugude lingid:
Doris Kareva arvustus Sirbis
Leelo Tungla artikkel raamatu sünnist

Danzumehe nägemus on ka vahva, aga seda ärge enne raamatu läbisaamist ehk ette võtke, üllatusmomente võib kaduma minna. Ja muidugi eespool viidatud Bukahoolikut tasub ka lugeda. Mitte ainult seda teksti, teisi ka ;)