esmaspäev, 27. aprill 2009

Kas me oleme ahned ja saanud selle eest karistada?

Foto: Silja Kaigu
http://f.postimees.ee/f/2009/04/21/166948t41h2251.jpg


Lugesin mõnuga Postimehest Jaan Kaplinski, Mihhail Lotmani ja Rein Raua arutlemist sellest, "mis on valesti ja kuhu me peaks edasi liikuma". Kui sel artiklil mingi viga on, siis lühidus, aga nagu Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre ütles, on suund ajakirjanduses visuaalsuse poole, ehk loba vähem, pilte rohkem. Ausalt öeldes oleks ma kolme (oma vanuse kohta küll igati apetiitse) härrasmehe hiigelfoto asemel pigem enam mõtteid tahtnud lugeda. Praegu tuli nii välja, et sain just mõnusalt kohvitassi kõrvale võtta ja juttu nautima hakata, kui juba oligi lugu läbi. Nii, et mul ei ole vaja siin pikalt refereerida, sest siis jääb teil lugemismõnu veelgi väiksemaks. Mõned mõtted aja ja raha teemadel tahaks siiski välja tuua, nii-öelda suhkruks kärbeste meelitamisel :D
Rein Raua arvates on meie ajastu suurim probleem see, et me anname vabatahtlikult ära järjest rohkem aega, selleks, et järjest vähem aega oleks meie oma, selline, nagu me tahame. Teine probleem on see, et kõike tuleb teha võimalikult kiiresti. Süvenemine on ebaefektiivne.
Jaan Kaplinski jõuab oma arutluses aja ja raha teemal küsimuseni, kas me ei ole endale loonud tsivilisatsiooni, mis ei sobi enam kokku sellega, millega me oleme eetiliselt või bioloogiliselt kohanenud. Suur osa tsivilisatsioonist toimib tohutu masinavärgina, mis rahuldab meie vajadusi, samas neid vajadusi stimuleerides. Kuidas leida sellisele käitumisele pidurid?
Mihhail Lotman arvab, et palju raha ja palju aega ei ole ideaal. Kriisi põhjus pole tema arust see, et raha on liiga vähe, vaid see, et raha on liiga palju. Defitsiit annab stiimulid arenguks, profitsiit aga on katastroofi eelkäija.
Kaplinski mõte võtab artikli kenasti kokku - me peame leidma inimese elule mingi muu sisu, kui tsivilisatsiooni leitud rakendused inimese ajale - tootmine ja tarbimine.

Täiesti nõus Kaplinskiga, et tsivilisatsioon loob kunstlikult uusi vajadusi. Ja mis veel hullem - sageli need vajadused võetakse omaks hetkeks peatumata ja küsimata, MIKS ma seda või toda vajan. Miks mul on vaja kallimat autot, suuremat maja, LCD-ekraaniga televiisorit... Väga lihtne oli vahepeal summutada kõik need küsimused vastusega: sest ma võin seda endale lubada.
Kas raha ikka oli palju, nagu ütles Lotman? Kui palju eraisikute suurematest investeeringutest on tehtud päris oma rahaga? See oleks päris huvitav teada. Millegipärast kipun arvama, et paljude hüvede taga on ikka laenuraha peidus. Vahepeal pritsiti rahapakkumisi uksest ja aknast, pangad saatsid lausa kirju stiilis "kliki siia ja su kontol on kohe nii- ja niisuur summa". Ja nüüd tuleb välja, et seda raha, mis pangad lahkelt välja pakkusid, tegelikult nagu polnudki, sest pangad ise kipuvad uppi minema. Ah, mis ma siin targutan, majandusharidust pole mul tundigi!
Püüan enda elu elades vahepeal ette kujutada, mis mõtted mind surivoodil valdavad. "Oh, kui vahva elu mul oli, sõitsin ringi jube kalli autoga" ei tundu kuigi tõepärasena. :D


Muide, mis on veel huvitav - sellel artiklil onlainis on üllatavalt palju kommentaare. Neidki tasub lugeda, sest siin ei ole sõna võtnud delfis sülge ja sappi pritsivad anonüümikud, vaid arutlemisvõimelised inimesed.