esmaspäev, 22. juuni 2009

Kas jõulud? Ei, hoopis kolimine!

Raamatukogu on täis paelaga kinniseotud kirjusid pakke. Kas jõulud tulemas? Oh ei, hoopis kolimine!
Tänasest panin ukse kinni (no tegelikkuses on see ikkagi pärani) ja alustasin oma Kolgata teekonda - suure varandusehulga kokkupakkimist, et järgmise nädala alguses ajutisse pesapaika kolida. Seisan seega erinevalt eelmisest kolimisest (mis oli alles 4 aastat tagasi) ka valikute ees - mida kaasa võtta, mis kinnisesse fondi jätta. Sest uus pesa on armas küll, aga kaks korda väiksem kui praegune. Praegu jooksiski juhe kokku ja tulin korraks arvutisse vaimu värskendama. Vaat kui hea, saan ka sujuvalt siinkohal oma rasket saatust kurta :D

esmaspäev, 15. juuni 2009

Reisimine – see on imeodav!

Teate, kuidas on kõige odavam reisida? Lähed raamatukokku, laenutad raamatu mõnest põnevast maast, tõmbad ennast kodus mõnusasti tugitooli kerra ja hakkad lugema. Kui on selline oktoobrit meenutav Eestimaa suvi (nagu hetkel näiteks), võtad kohvi- või teetassi ka ligi ja võid niimoodi veeta mitmeid tunde järjest.

Näiteks mina käisin pühapäeval Hispaanias. Anna-Maria Penu raamat „Minu Hispaania“ ei haaranud mind mitte niivõrd reisi sihtpunkti, vaid kirjutamisstiili pärast. Hispaania on mulle ikka tundunud liiga palava ja liiga lärmakana, see mulje sai raamatust kinnitust. Õppisin aga selle maa kohta veel nii mõndagi – kui võimatu on Hispaania bürokraatia (uskuge, meil Eestis käivad asjad veel vägagi libedalt!), kui palju oliiviõli suudavad hispaanlased toiduga tükkis pintslisse pista, et hispaanlaste kinnisvarahinnad ja laenuorjus võivad olla karmimadki kui meil, et naised on seal alles suhteliselt hiljuti koduseinte vahelt välja saanud jne jne. Raamatu tekstidest enamik on meedias varem ilmunud ning kaante vahele ei ole nad paigutatud kronoloogiliselt, vaid mingi teise loogika järgi. Seetõttu jäi teos minu silmis pisut auklikuks. Näiteks tahtnuks ma teada, millega päädisid peategelase ponnistused ametivõimude asjatundmatuse kiuste hispaanlasega abielluda – kumb siis lõppeks peale jäi? Ja mõned fotodki ei oleks paha teinud, kasvõi üldvaated kirjaniku kodulinnast Valenciast vms. Siiski meeldis see üllitis mulle väga, nautisin Anna-Maria lennukat teksti ja tema humoorikaid arvamusi Hispaania veidrustest.




Veidi varem käisin sipsti ära Islandil. Tarvo Nõmme „Minu Islandi“ võtsin kätte seetõttu, et tahan sinna kunagi ka päriselt sõita – tundub nii põnev koht olevat! Ja küllap ongi, kui 9 aastat kohapeal elanud mees sellest raamatu kirjutab – järelikult pole veel ära tüüdanud. Algus polnud teosel just paljutõotav, kuid peagi sai tekst hoo sisse ja siis oli lausa lust lugeda. Islandlaste veidrusi (näiteks mädandatud hailiha ja lambasõnniku tuhas küpsetet viljastatud pardimunade söömist) kirjeldatakse mõnusa ehtmeheliku huumoriga. Saab aimu ka eestlaste elust selles saareriigis, talvistest raskustest (kui juhtud autoga lumme kinni jääma, pead olema valvas, et lumesahk su masinat teelt ei pühiks) ja eraldatusest (200 kilomeetrit sõbra juurde õlut jooma minna ei ole Islandil eriline vahemaa), riigi muutumisest edukuse etalonist majanduskrahhi võrdkujuks ja paljust muust. Minu arvates oleks võinud raamat vähemalt poole paksem olla! Igatahes on nüüd selge, et sinna mina lähen ja mitte viiepäevasele turistikale. Ikka terve ring tuleb saarele peale teha!


teisipäev, 2. juuni 2009

100 kilomeetrit nädalas

Vahemaa minu kodust tööle on veidi enam kui 11 km pikk, teist suve mõõdan seda peamiselt jalgrattaga. Eks ma olen rattasõitu alati armastanud, aga igapäevaseks liiklusvahendiks sai ratas peamiselt eelmise suve röögatute bensiinihindade tõttu. Harjusin nii ära, et tänavugi hüppasin varakult sadulasse, jättes auto maja ette "paremaid aegu" ootama. Teate, kui mõnus on! Näha iga päev, kuidas puud järjest rohkem lehte lähevad, kuidas põõsad järgemööda õitsevad, kuulda lindude siristamist ja... nuusutada! Sirel lõhnab magusmõrkjalt, Cibuses on jälle leiba küpsetatud, keegi niidab muru, jõe kohal toob tuul juba merehõngu... Jah, vahel ajavad bussid ka diislihaisu, jalakäijad paistavad hoopis oma mullis olevat ja enamik autojuhte näikse olevat poolpimedad... Eks ratturil endal pea silmad kukla taga olema ja pea keerama 180 kraadi nagu mõnel kakul. Kogemustega tuleb ka sõidutarkust juurde ja on aega tunda rõõmu liikumisest, värvidest, helidest, lõhnadest. Erinevalt autos kulgemisest tajud kõike vahetult, tunned, kuidas iga rakk su kehas on ELUS. Tõded, et 100 kilomeetrit rattasõitu nädalas mõjub kontorilaua taga kössitajale nagu elustav aur läkiläkile :)