reede, 28. august 2009

Mis pagana Ameerika unelm???

Maire Aunaste pole suu peale kukkunud ja tema kirjasõna on täpselt sama vahe kui ta keelgi. Pealtnäha elegantse kergusega kirjeldab ta oma viie illegaali-aasta läbielamisi Ameerika Ühendriikides.
Kui sissejuhatusest üle saada, libiseb raamat kiiresti nagu lennusõit reisijal, kes on tukkuma jäänud. Unenägu, mida ta seejuures näeb, haarab teda täiesti oma pöördeliste ja pööraste sündmustega. Need ei ole kaugeltki mitte ilusad kujutluspildid tõotatud maast, kohati pigem rõhuvad, nii et on tahtmine sellest unest ärgata.

Imetlusväärne on see, kuidas Maire on viie aasta muljed ja meenutused õhukeseks kokku rullinud ja kaante vahele surunud nii, et järele jäi vaid kontsentraat - need kõige teravamad, magusamad ja pentsikumad maitsed. (Mulle tuli kohe meelde, kuidas nupukas naine leidis, et nende järjekordne elamispind mööblist täiesti tühi ning madratsi aseaineks rullis ta kogu riidevaru vorstikesteks ja toppis tekikotti). Nende meenutuste hulgas on ruumi kaksiktornide kokkuvarisemisele, veidratele vanainimestele, kellest üks ei tahtnud kusagil riideid kanda, ning sellele, mis juhtub, kui suurlinna tabab ööpäevaringne elektrikatkestus. Oma abielu ning selle lõhkiminekut on Maire suutnud käsitleda ilma liigse kibestumuseta, muide. Peaaegu peenetundeliselt.

Kohustuslik peaks raamat olema aga inimestele, kes arvavad, et Ameerikas (või ükskõik, kus) ootavad neid pudrujõed ja piimamäed.

kolmapäev, 19. august 2009

Naistekas versus meestekas

Väga lühikese aja jooksul lugesin läbi kaks täiesti erinevat raamatut - Mai Loogi "Minu Tai" ja Mihkel Raua "Musta pori näkku".




Ütleme nii, et teosed on väga nende autorite nägu, üks pakatamas naiselikust sensuaalsusest ja teine vulgaarsest matšolikkusest. Mai Tai raamatu võtsin kätte, kuna mind huvitas tema isiksus. Esimene mulje Maist oli vastandlik - filosoofiadoktor, kelle arvates naine on seks-subjekt. Pärast ühe temaga tehtud intervjuu lugemist hakkasin temast peaaegu juba aru saama ja otsustasin raamatu läbi lugeda lootuses sealt veelgi tema isiksuse põnevaid tahke avastada. Ja tuleb tõdeda, et pärast lugemist ma olen temast ikka sama kaugel kui Barack Obamast. Kuidagi pealiskaudne tundus kogu see ligi 300-leheküljeline virrvarr pidudest ja kostüümidest, bikiinidest ja basseiniäärsetest fotosessioonidest.

Mihkel Raud jõudis oma robustse rokkeeposega mulle märksa lähemale. Kogu oma rämeduses tundus ta olevat aus. (Olgugi, et tema kirjeldatud tegelaskujud võivad mõned seigad ehk kahtluse alla seada - inimese mälu on selektiivne ja subjektiivne ning erinevad inimesed mäletavad ühtsama sündmust niiehknaa erinevalt.) Raamatust ridu haarates tundsin neis ära sellesama Mihkli, kelle mõningat ülbet üleolekut telepildi vahendusel tundma olin õppinud. Irooniat ja sarkastilist huumorit jagus Mihklil terve raamatu vältel nii teiste kui ka enese kohta. Teisalt polnud raamat minu jaoks nii šokeeriv, nagu meediakõmust kiirelt olin järeldanud. Pigem vastupidi - usun, et nii mõnedki elus ette tulnud krõbedad seigad oli Mihkel raamatust välja arvanud. Võib-olla sattus see raamat minu kätte lihtsalt õigel ajahetkel (loe: kõik raamatut himustanud kliendid olid selle juba läbi lugenud), aga mulle meeldis! See raamat oli nagu heavy metal ise - kõik nõustuvad, et see pole ilus, aga on teatud seltskond, kes seda täiel rinnal naudib.

Üks:null meestekate kasuks!


P.S. Erinevalt Mai raamatust meeldivad mulle temaga tehtud intervjuud ja tema arvamuslood. Vt: http://buduaar.ee/Article/article/5916
http://www.ekspress.ee/2009/01/22/areen/6346-mai-loog--tai-filosoofiline-janku
http://www.epl.ee/artikkel/466520

esmaspäev, 17. august 2009

Kaos ja kakofoonia

Tahate, ma annan teile nõu, mida te pole küsinud? Ärge kolige oma töökohta minema vahetult enne puhkust. Ma olen nüüd teist nädalat tööpostil ja, ausõna, minu tööuniversumis valitseb täielik kaos. Siiski, ma näen, kus mul asub arvuti ja inimeste lugejakaardid, seinakell on ka vapralt laual aega näitamas. Enamvähem kõik ülejäänud asjad on aga Kadunud Asjade Maal, ootamas, et ma nad üles leiaksin. Täna üks vanem naisterahvas küsis oma prille, mis ta siia oli unustanud. Mis te arvate, et ma mäletasin, kuhu need pistnud olin? Õnneks on ajutises pesas ruumi nii vähe, et otsimiseks väga palju aega ei kulunud - tõmmanud lahti kõik sahtlid ja veendunud, et seal prille ei ole, vaatasin dokumendikappi (mis olude sunnil peidab ka teed, kohvi ja vahel pisikest snäkki) ja tõmbasin otsitavad endalegi üllatuseks kuskilt tagumisest nurgast välja. Nüüd ootab mind uus missioon - naisseltsing tahab homme majas koguneda, aga mul ei ole õrna aimugi, kus võib asuda kohvimasin. Seega ma pikalt siin ei lobise ja asun aktiivselt otsingutele!