kolmapäev, 30. september 2009

Miks ootan sind, ei tea, kuid see on nii

Herbjørg Wassmo "Seitsmes kohtumine" on nagu Ruitlase "Naise" vastand. Kui "Naine" räägib kooselust, mis tipneb lahkuminekuga, siis "Seitsmes kohtumine" hoopis lahuselust, mis viib lõpuks kokku. Kui üks on läbini mehelik, siis teine pigem naiselik. Ja mõlemad on head!
"Seitsmendas kohtumises" vaatleb Wassmo kahe inimese elu hetkest, kui nad lapsepõlves kohtusid kuni 40-te eluaastateni. Nad on pärit erinevatest maailmadest - Gorm jõukast äriperekonnast ja kunstnikuhingega Rut väikese Põhja-Norra saare maakolkast. Millegipärast jäävad nad üksteise mõtteisse kummitama juba esimese kohtumise järel. Elu viib neid kokku veel mõnelgi korral, kuid olud ei soosi ühist teejätkamist. Või ei ole äratundmine, et just teine on See Õige, veel meeltes kinnistunud.
Raamat on üles ehitatud nii, et lugeja jälgib Ruti ja Gormi elukäike vaheldumisi. Pean ütlema, et Ruti osa tundus mulle huvitavam ja dramaatilisem - küllap pidigi olema, kunstnikud ongi ju erilised või nii me vähemalt eeldame. Ja ma sain aru, mis paelus Gormi Ruti juures, aga vastupidi mitte just eriti. Need korrad, kui need kaks aeg-ajalt kokku põrkavad, on ebalevat särinat täis.
Lõppu ma ära ei räägi, siis pole huvitav lugeda. Eks võtke raamat ette ja saate teada, kuidas lugu läks.
Wassmo istub mulle niivõrd, et plaanin kogu tema eestikeelse loomingu läbi lugeda. Aitäh tõlkija Elvi Lumetile!

kolmapäev, 16. september 2009

Ruik-ruik-Ruitlane



Hoolimata naiste seas levinud arvamusest, et mehed on sead ja sead ju tavaliselt ei räägi, on Ruitlane kirjutanud terve raamatu "sea" (või pigem "notsu") suu läbi.
Ja mis välja tuleb - naised on ussid! Või vähemalt see Naine, kes on Ruitlase raamatu peategelane. "Ussid" on pisut eksitav termin, "madu-uss" oleks kohasem. Raamatu kestel võib lugeja tunnistada, kuidas suur Madu-Uss järjest enam väikese Notsu ümber keerdub (kelles ei ole piisavalt Kulti, et ennast maksma panna). Kägistava haarde unustamiseks käitub Notsu kohati nagu tõeline Sigamees - käib teiste naiste juures, joob... Hoolimata sellest on Sigamees üsna sümpaatne (negatiivsuse rasket krooni kannab kogu teose jooksul Naine ehk Madu-Uss) ja südametunnistuspiinad ei näikse ka teda ennast vaevavat. Sellepärast oli mul hea meel, kui Sigamees leidis lõpuks võimaluse Madu-Ussist vabanemiseks.

Rutilane on luuletaja ja minu arvates paistab see ka tema proosatekstist välja. Doris Kareva on ilusti öelnud: "Luule on keele ekstrakt." Mulle näib, et Ruitlase proosa kohta võib öelda, et see on elu enda ekstrakt. Siin ei ole mitte midagi ülearust, iga sõna on omal kohal just seal, kus ta peab olema, omades just nii kõige suuremat mõju. Peatükid on kõik lühikesed ja löövad, võttes kokku seitse aastat abielu pluss veel enne seda pagan teab, mitu kooseluaastat kogu selle traagilises koomikas. Teravmeelsed metafoorid, sekka paar luulerida ja Veiko Tammjärve illustratsioonid... ma arvan, et sellest raamatust saab klassika.

"Veretööd Mehe ja Naise vahel ei tehtagi enamasti noa või kirvega. Inimest on palju lihtsam hukata teda endaga lämmatades. "

"Naise arvates oli Orgasm teenus. Nagu mobiililevi või internetiühendus. Et kui vajalikud komponendid on olemas ja kui Orgasm sellest hoolimata ikkagi ei tule, siis on vaja kontakteeruda teenusepakkujaga.
Et mina olin teenusepakkujaks, selles ei olnud Naisel vähimatki kahtlust. "

Teate, ma ütlesin oma mehele, et ta peaks seda raamatut lugema. Siis ta saab aru, et tal ei ole sugugi kõige halvemini läinud! :D


Veel: Olavi Ruitlase "Naist" on meile kõigile väga vaja
Eesti Päevalehes

neljapäev, 10. september 2009

Kuidas raamatukogutädi puhkab

Ei, ta ei loe riiulitäite kaupa raamatuid. Mitte siis, kui ilusad ilmad omast käest võtta on.

Kui vähegi võimalik, tuleb puhkuse ajal koduõuest kaugemale rännata. Näeb natuke rohkem kui vaid enda nina ette ja ühtlasi aitab see pimeda talve jooksul tühjenenud akusid täita. Tänavu sõitsime sõpradega Ahvenamaale. See saarestik ei paku suurlinna tulesid ja võimsaid vaateid, vaid puhkust närvidele, punaseid kaljusid, romantilisi praamisõite, omapäraseid kirikuid, erinevaid matkamisvõimalusi... Kumlinge saare surnuaial tundsin aga sellist rahu, milletaolist pole ma siiani üheski paigas tajunud. Üle kõige oli aga süstasõit Vardö rannikul - terve päev siledat vett, palavat päikest ja pisikesi kaljusaarekesi.



Aga Eestimaa on ka väga ilus! Selles võib igaüks veenduda, kui kutsuda oma sõber kaasa ja minna näiteks rattamatkale.

Tegelikult ma ei tea, kas kahepäevast retke saabki niimoodi nimetada. Samas 145 kilomeetrit teekulgu annab justkui matkamõõdu välja küll? Kahtlemata olid need ühed huvitavamad kilomeetrid mu elus. Rattaga sõites näed, kuuled ja tajud palju, meeled ja emotsioonid on erksusest pingul. Tunned metsavahel järsku maasikalõhna, peatud ja maiustad. Põikad sisse teele jäävasse kirikusse, kus lahke tädi sulle kogu ajaloo peo peale asetab. Sööd tee ääres võileiba, et oleks jaksu edasi rühkida. Tuled ratta seljast maha, et haarata fotoaparaat, kui rünkpilved ja päike võrratut valgusemängu etendavad. Ammutad energiat igivanalt kortsus tammepuult. Püstitad laagri rannikumännikusse, teed sõbraga sooja õhtusöögi ja, kõht täis, vajud laintemüha saatel magama kui nott. Värskendad end hommikutuule käes mäslevas meres. Tõmbad külapoes ninaga värskete saiakeste lõhna ja tõded, et midagi nii head pole tükk aega tundnud. Pildistad teelejäävat kordatehtud mõisahoonet. Sügad mööda kruusateed kodu poole ja kirud hoolimatuid autojuhte. Rõõmustad, kui rataste all jälle asfalti tunned. Sööd sõbraga viimast matkarooga ja keerutad veel korra mere äärest läbi.
Järgmisel aastal läheme jälle!