kolmapäev, 18. november 2009

Ropendada või mitte ropendada?

Lugesin Lääne-Virumaa keskraamatukogu blogi ja vihastusin. Päris hea, et ma Avinurmes Maaraamatukoguhoidja päeval kohal ei käinud, silmast silma sellist kitsarinnalisust, ülbust ja rumalust kuuldes, nagu Malle Pärn oma sõnavõtus üles näitas, oleks mul vererõhk veelgi enam tõusnud ja kes teab, kui mitu närvirakku hävinud. Tema võtab endale õiguse raamatukogust laenutatud raamatutes ropud sõnad korrektorlindiga ära kustutada! Tule taevas appi!
Mul ei olegi rohkem sõnu, lugege lähemalt siit ja kirjutage, mida teie arvate.

teisipäev, 17. november 2009

Olen orduliikmeks vastu võetud

Teatan pidulikult, et sain just Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingust e-kirja, mis tervitab mind "ordusse" vastuvõtmise puhul. No ja vähem pidulikus osas küsiti muidugi liikmemaksu.
Loodan, et hüüdlause "koos suudame rohkem" ei jää pelgalt lauseks, vaid kajastub ka reaalsuses.

reede, 13. november 2009

Tegelikult on klaas pooltäis

Kuigi ma olen üks vana vinguviiul ja hädaldan, et mul on siin nii väikesed ruumid ja seetõttu pole inimestele raamatuid anda, mida nad küsivad, olen ikkagi rahul, et Jänesselja lasteaed mulle ehituse ajaks nö katust pakkus. Ruumid on uued ja soojad, peamised töövahendid olemas, ja mis kõige tähtsam - ma pesitsen toredate inimeste hulgas! Küll oleks praegu kurb kuskil ajutistes ruumides üksinda kuu poole uluda! Ma arvan, et siit tagasi kolinuna hakkan oma väikesest pesast ja naabrinnadest päris puudust tundma.
Aitäh, Tiia, et ulualla võtsid!








esmaspäev, 9. november 2009

Lehitsesin Lehistet

Reekviem

Kes teaks minu tunnet oktoobriöös,
kui maru on möödas,
taevas kõrge, tähetäpsusid täis,
kohmetab rohi
ja tuul on murdnud mu õuepuu?

Õuepuu, marju täis,
linnuparvede tuttav,
kummardab ukse ees.
Punavad kobarad.
Sinule, möödaruttav. *

Meie kirjandushuvilistel käis oktoobri viimasel nädalal külas talunik Tiiu Lehiste, kes maja- ja loomapidamise ning aiatööde kõrval jõuab tegeleda kaunite kunstidegagi. Tal on välja antud kaks luulekogu: "Silmapilgupüüdja" ja "Haavaraha". Nüüd, viiekümnendates, on ta enese jaoks taasavastanud ka kujutava kunsti ja teeb kauneid pastellmaale. Inimesena on Tiiu ääretult sümpaatne, lahke ja - oma. Ta leiab, et luule kui kunst ei pea tingimata olema nii "kõrge", et tavainimene sellest aru ei saa.

Esivanemate põlistalus elavast Tiiust lausa õhkub loodusarmastust. Eluaegse rohenäpluse ja verbaalse andekuse summana rääkis ta oma koduaiast nii haaravalt, et igaüks meist võis seda silme ees ette kujutada. Lubasime talle kevadel külla minna. Aitäh tulemast, Tiiu!

Panen siia veel ühe luuletuse "Haavarahast".

Vastasseis.

Vajutan õigele klahvile.
CANCEL. Kõik. Läbi.
Aga haavast ei immitsegi
veri. Vaid häbi.


* Tiiu Lehiste "Haavaraha"

reede, 6. november 2009

Mu jalad on vaiad maa sees*

Mul on üks vana võlg veel klaarimata. Juba tükk aega tagasi lubasin rääkida H. Wassmo "Dina raamatust", aga olen seda ikka edasi lükanud. Raamat on mul kaks korda läbi loetud ja vahepeal veel teiselegi lugeda sokutatud. Aga nüüd on see minu ees laual, juba pisut kapsastunud välimusega, ja ma ei taha teha temaga muud, kui oma koju viia. Päriselt! Ma lihtsalt PEAN selle raamatu endale saama, nii et kui kellelgi on ülearu või teab ta, kedagi, kes teab kedagi, kes müüks mulle Dina raamatu, siis andke palun teada!
Nüüd aga see võlg... Kas teile meenub mõni asi, mis on nii hea, et seda ei oskagi kirjeldada? Mõni teos, hetk või emotsioon? Mis on kirjeldamiseks LIIGA hea. Sest ükskõik, mida selle kohta tahaks öelda, tunduvad sõnad tühjad ja mannetud. Selle raamatuga on minu puhul nii, seega peate kahjuks leppima mu verbaalse piiratusega.
Mis tegi selle teose minu jaoks nii haaravaks? Kõigepealt sündmuspaik. Jah, ma olen Norrasse lootusetult armunud! Kuigi Wassmo raamatus pole säärast põhjamaist romantikat nagu Trygve Gulbransseni teostes, elustus mul lugedes kujutlus pooleteise aastasaja tagusest talust karmi Põhja-Norra fjordi kaldal. Maal, mis näitab oma pehmemat palet alles siis, kui käes on "keskööpäikese" võimutsemise aeg.
Siis peategelase Dina kuju, suur, tume, salapärane ja süngevõitu (see tuleb ehk asjaolust, et vastandid tõmbuvad?). Julge, isepäine ja metsik tüdruk, kellest saab teose arenedes naine. Tüdruk, keda tema isa näeb süüdlasena oma ema Hjertrudi surmas.
Ja lõpuks Wassmo keel ning kujundirikas kirjutamisviis, millele ma juba varemgi olen kiidulaulnud. Kohati ehmatas see nagu kõrvakiil, kohati vulises mõnusalt meeltes nagu oja.

Raamat algab ja lõppeb surmaga. Surmateema on kogu teosest tihedalt läbi põimunud ja on loomulik, et surnud end aeg-ajalt elavaile meelde tuletavad.

Mina olen Dina. Kui Hjertrud ära läheb, muutun ma esialgu leheks, mis hulbib ojaveel. Siis seisab mu keha üksi ja külmetab. Aga see kestab vaid hetke. Siis loendan ma palke ja aknaruute ja pragusid põrandalaudade vahel. Ja veri jookseb kordamööda kõikidesse soontesse. Mul hakkab soe.
Hjertrud on olemas.


Panen siia lõppu ühe Andreas Stridsbergi foto, mis haakub koha ja teose meeleoluga.
http://www.mystic-pic.com/Portfolio/Norway/album/slides/Norway_090615-005.html



* H. Wassmo "Dina raamat"

neljapäev, 5. november 2009

Palju õnne, Liivia!

Minu armas kolleeg Urge raamatukogust sai Pärnumaa aasta maaraamatukoguhoidja tiitli. Mul on väga hea meel, sest veerandsada aastat truud teenimist maaraamatukoguhoidja ehk Hunt Kriimsilma ametis on ka seda väärt! Palju õnne, Liivia ja kallistused!













Liiviast rohkem Pärnu Keskraamatukogu kodulehel: http://www.pkr.ee/130.0.html
Urge raamatukogu blogi