esmaspäev, 9. november 2009

Lehitsesin Lehistet

Reekviem

Kes teaks minu tunnet oktoobriöös,
kui maru on möödas,
taevas kõrge, tähetäpsusid täis,
kohmetab rohi
ja tuul on murdnud mu õuepuu?

Õuepuu, marju täis,
linnuparvede tuttav,
kummardab ukse ees.
Punavad kobarad.
Sinule, möödaruttav. *

Meie kirjandushuvilistel käis oktoobri viimasel nädalal külas talunik Tiiu Lehiste, kes maja- ja loomapidamise ning aiatööde kõrval jõuab tegeleda kaunite kunstidegagi. Tal on välja antud kaks luulekogu: "Silmapilgupüüdja" ja "Haavaraha". Nüüd, viiekümnendates, on ta enese jaoks taasavastanud ka kujutava kunsti ja teeb kauneid pastellmaale. Inimesena on Tiiu ääretult sümpaatne, lahke ja - oma. Ta leiab, et luule kui kunst ei pea tingimata olema nii "kõrge", et tavainimene sellest aru ei saa.

Esivanemate põlistalus elavast Tiiust lausa õhkub loodusarmastust. Eluaegse rohenäpluse ja verbaalse andekuse summana rääkis ta oma koduaiast nii haaravalt, et igaüks meist võis seda silme ees ette kujutada. Lubasime talle kevadel külla minna. Aitäh tulemast, Tiiu!

Panen siia veel ühe luuletuse "Haavarahast".

Vastasseis.

Vajutan õigele klahvile.
CANCEL. Kõik. Läbi.
Aga haavast ei immitsegi
veri. Vaid häbi.


* Tiiu Lehiste "Haavaraha"

Kommentaare ei ole: