See olen mina! Avastasin eile, et mul on jälle kord liiga palju raamatuid korraga pooleli. No miks ma ei saa lugeda nagu normaalsed inimesed - truult üks raamat lõpuni, siis järgmine, ülejärgmine jne? No mis meil siin siis on: Arundhati Roy
Väikeste Asjade Jumal (väga hea, aga pisut keeruline nende kummaliste india nimede tõttu), Herta Laipaiga
Hauakaevaja lood (esimene lugu sobiks meeleolult imehästi kogumikku
Õudne Eesti), Justin Petrone
Minu Eesti... (ah, õigus, see on juba läbi loetud), muidugi Leelo Tungla
Samet ja Saepuru (selle võtsid usinad lugejad mul vahepeal käest, nuuks!), ikka veel on pooleli Theodore Zeldini
Inimsuhete ajalugu Hubert Matve
Ehitus läbi aegade, Põhjala müüdid ja legendid, kas veel midagi? Pluss need, mis kõrguvad öökapil, aga mida pole seni lahtigi teha jõudnud. Oeh. Kohati tundub, et mul on masohhistile sobiv töö - kogu aeg näed, kui palju on häid raamatuid ja tead, kui väheseid neist lugeda jõuad. Ühes jutus päästis poiss rannal kuivale uhutud merikarpe neid vette tagasi visates. Karpe oli tuhandeid, poisilt küsiti, miks ta näeb vaeva, kui ta ei suuda niikuinii kõiki päästa. Poiss vastas, jah, aga selle merikarbi suudan. Ja siit tuleb minu uusaastalubadus - olgu sõbrad mulle tunnistajaks, ma pole elusees uusaastalubadusi andnud - ma lõpetan järgmise aasta jooksul KÕIK pooleliolevad ja öökapil virnas kõrguvad raamatud. Vähemalt niipalju ma suudan, nendest tuhandetest :D
