esmaspäev, 27. detsember 2010

Eestlastel ju pole tulevikku!

Kui ETVst Anu Välba rõõmsat teadet kuulsin, et "seekordne aastavahetus saab olema väga suurejooneline", tundsin lausa füüsiliselt, kuidas turri läksin. Keel ja selle õige kasutus peaks ajakirjaniku jaoks olema üks prioriteete, on siiralt kahju, kui nii särav ametiesindaja vägisi konstrueeritud ja rahva suus (kahjuks!) levima hakanud tulevikuvormiga kaasa läheb. Aga mida me teha saame? Ise mitte vooluga kaasa minna. Ei pea rääkima nii, nagu tõlgiks pidevalt ingliskeelset teksti. Tsiteerides Õnne tänava Allanit: "Mingi austus peab ka ikka olema!" Eesti keele rääkijaid on ju nii vähe, hoidkem seda keelt veidigi paremini!

teisipäev, 21. detsember 2010

Söömine ei tee paksuks, palvetamine usuhulluks ega armastamine seksisõltlaseks

Neelasin mõni aeg tagasi alla Elizabeth Gilberti tõsielul põhineva menuki "Söö, palveta, armasta". Läksin selle õnge üsna labasel kombel - hakkasin raamatukogus uusi trükivärvilõhnalisi teoseid uurima ja... enam nina Gilberti üllitisest välja ei saanud. Nii viisingi uue kallima koju ja olin paar õhtut talle täiesti pühendunud.
See raamat on (või vähemalt näib olevat!) siiras ja aus lugu ühe kolmekümnendates naise eneseotsingutest, mis rääkis minuga kohe, esimestest lehekülgedest peale. Oli äratundmisi, kaasaelamist, võrdlusi seni loetu ja kuulduga. Eks need paralleelide tõmbamised ja ahhaad, mis vaheldusid mulle võõraste kohtade ja elamuste kirjeldustega, tegidki lugemise huvitavaks. Samas kuulsin hiljuti vanemalt naisterahvalt, et talle läks raamat kohati igavaks. Jah, eks ta üks tundlemine on, mida suurema elukogemusega inimene ehk muigega kõrvalt vaatab (sel põhjusel ei viitsi ma nt noortekaid lugeda). Peategelase äärmiselt tundlik iseloom (tema kõrval näin isegi mina oma tujukuses tuim nagu pooltoores liha) ei tee tema otsinguid muidugi kergemaks. Bali nõidarst ennustas Elizabethile, et tal on elus palju õnne, kui ta seda ise oma kurvastamisega ära ei riku. Üks eesti vanasõna tuleb meelde, eks ju!
Lõpetuseks üks tera neile, kes raamatut lugeda ei viitsi: proovige mediteerimist Bali moodi. Ah et milline see välja näeb? Lihtsalt oled ja naeratad. :) Aga nii, et su maks ka naerataks!

teisipäev, 30. november 2010

Paksult seksi

Ma ootasin Anne B. Ragde raamatut "Öine soov" huviga, kuna olin tema "Berliini paplitest" ja selle järgedest vasikavaimustuses. Nüüdisromaani sari tõotas pisut teistsugust lugemiselamust kui Põhjamaade romaan, samuti raamatu tagakaanel olev tutvustus (mida ma küll kohe ei uurinud), kus mainitakse peategelase "raju voodielu". Ja peamiselt selle elu ümber romaani tegevus käibki. Peategelane, üksi elav naisterahvas Ingunn, kes teose kestel saab 39-aastaseks, meenutab mulle seksisõltlast. Tal on ohjeldamatud tarbimisperioodid, kus ta hüppab ühest juhusuhtest teise, kolmandasse jne, kainuseperioodid, mil ta naudib üksindust, ja vahel isegi lühikesed kooseluperioodid, millest pikim kestis veidi alla aasta. Ingunn ei mõista, miks naised elavad koos meestega, kellega neil enam midagi rääkidagi pole. Talle ei ole probleemiks neli-viisteist aastat nooremate meestega voodit jagada, kuni tema saab olla see, kes suhte lõpetab. "Mehed teevad niiviisi. Mitte naised. Ma ei saa aru, kuidas sa suudad iseendaga elada," ütles talle nuuksudes üks noormees, kelle ta oli kord pärast seksimaratoni oma korterist välja visanud. Olid päevad, mil ta ei suutnudki. Ühel sellisel veidral päeval, õigemini õhtul, kohtus ta seitsmeaastase tüdruku Emma ja tema isaga. Kohtumisest saab võib-olla alguse hoopis uus lugu, aga mitte selles raamatus.

Ma hakkasin seda raamatut lugema autori tõttu ja sellepärast ka, et leidsin kohe alguses mitmeid mulle tuttavate Norra linnade nimesid. Võrreldes Neshovi talupärijate saagaga oli see teos palju lihtsakoelisem, kasvõi seetõttu, et peategelasi (ja tegelikult ka läbivaid teemasid) on üksainus. Kui aga viitsida voodilõbudest kaugemale puurida, minategelase pea sisse, tekitab raamat üksjagu küsimusi.
"Mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob?" tuli "Viimsest reliikviast" miskipärast meelde. Heh.

esmaspäev, 22. november 2010

Contra On Niisugune Tore RAhvamees













Contrat ei pidanud me õnneks kontrabandina sisse smuugeldama, vaid õnnestus asi täitsa ametlikult korda ajada. (Aitäh, et tulla said!) Oli muhe neljapäevaõhtu (vemmal)värsside ja laulude saatel. Contra luuletused on tema enda esituses kuidagi eriti ehedad ja lahedad (äkki tuleks tal üks audioluulekogumik teha?). Minu lemmikuks osutus haiku lumememmest:

südasuvel on
isegi lumememmed
paljad porgandid

Mul jooksis lausa minimängufilm silme eest läbi, kui ta seda luges :D Lühiluule on ka Contra üks lemmikvorme. Selle valdamine on minu arvates kunst omaette. Lühiluule on sõnade konsentraat - öelda mõte ära kahe-kolme-nelja reaga, ilma ülearuse vahuta, võib osutuda ootamatult keeruliseks. Samas ei tohi see higi ja vaev loometööst endast välja paista. Siiski tunnistas Contra omavahelises vestluses, et vahel tulevad tal luuletused ka mõnuga, ja siin mängib oma osa juba kogemus, enda stiil või väljakujunenud käekiri.
Tegelikult mul ei olegi vaja siin pikalt pajatada, selle töö on Liivia oma blogis juba kenasti ära teinud. Täpsustuseks olgu märgitud, et külastajaid oli siiski rohkem, suts üle neljakümne.

Tänan Jänesselja lasteaia köögivalitsejaid ja teisi ülemusi , Liiviat Urge raamatukogust, Ivikat noortekeskusest ja ülemus Avet abi eest, Pärnu Keskraamatukogu ja Pärnu Postimeest, kelle esindajad kohal olid, Õie Kukke maitsvate pirukate eest ja muidugi kõiki huvilisi, eriti vahvaid Luule seltsi naisi, kellest ei puudunud ükski!

kolmapäev, 17. november 2010

Kibe viljamahategemineon

Ehk siis järjekordse kohaliku ajalehenumbri kokkupanek ja küljendamine. Mida ma iseenesest rõõmuga teen, aga iga kord kirun ka. :D Sest sellega on ALATI nii, et kuu alguses tundub, et leht jääb materjali puudusel välja andmata, aga üheltmaalt hakkab robinal artikleid tulema, mis KINDLASTI peavad SELLESSE numbrisse ära mahtuma. Huh. Ja nii juhtubki, et hommikul tööle tulles on tunne, nagu poleks arvuti tagant ära olnudki ja silmapunastesse jääb õige vähe valget. :D
Nii et kui ma parasjagu levist väljas olen, siis teadke, et ma teen jälle rõõmuga ja kirun ühtaegu. ;)

neljapäev, 11. november 2010

Mardid müdistasid mälumängul














Mõtlesime mälu mängida, muhedad mardid marssisid majja. Muigasime mõnuga, mõni mugistas mühinal. Mardid müdistasid, mõmistasid mõistatusi. Mõnusad mehised mardid!

kolmapäev, 3. november 2010

Käisin kirjanikke kaemas

Eilne kirjanikeõhtu Olavi Ruitlase, Vahur Afanasjevi, Tarmo Tedre ja Kai-Mai Olbriga kujunes meeleolukaks. Ma kardan, et kohati naersin isegi ebaviisakalt valju häälega.
Afanasjev oli päris hoos, piinas kitarri ja meid (nagu ta ise ütles) lauluga (või millegi sellelaadsega vähemalt), aga halastusest jättis kolmandiku ette kandmata. Teder ei viitsinud või tahtnud oma pikemat proosat üldse ette lugeda, vaid tutvustas selle asemel "teistsugust" kunstialbumit Solvates meduusi, mille teises pooles pealkirjaga “Tigude süü" tõlgendavad neli kirjanikku (Hasso Krull, Valdur Mikita, Tarmo Teder, Urmas Vadi) 16 autori teoseid. Tederi uue romaani katkeid saab lugeda oktoobrikuu "Loomingust".
Ruitlane jättis "elusast peast" märksa tagasihoidlikuma mulje, kui oma tekstidega. (Muide, saladuskatte all võin öelda, et Peeter Sauter pole päriselt ka üldse nii macho, kui arvatakse). Kõige vahvam oli aga mulle seni tundmatu Kai-Mai Olbri, küpses eas daam, kes tegeleb nii kübarate, kujutava kunsti kui kirjutamisega. Tõeliselt sügav ja mitmekülgne isiksus, kes ei pidanud paljuks ühe oma luuletuse ettekandmiseks Heino Kiigeks kehastuda! Muide, üheks Kai-Mai kireks on anagrammid. Nt Edgar Savisaar - Edasi, arg varas! :D

Film Kai-Mai Olbrist ehk Kalamaja Krahvinnast

esmaspäev, 1. november 2010

Kui sind pole Näguderaamatus, pole sind olemaski?

See mõte jäi kummitama. Otsinguga ei leidnud Facebookist just eriti palju raamatukogusid. Kas ja kui palju teie Näguderaamatut jälgite?

neljapäev, 28. oktoober 2010

Contra tuleb Saugasse


























Olen Contra blogi regulaarselt jälginud ja ta on selle kaudu kuidagi "oma jopeks" saanud. Mõtlesin, et tore mees, kutsuks õige külla. Oma musta majja kahjuks veel ei saa, sestap peame lahke lasteaia saali kasutama. Olete oodatud!

reede, 22. oktoober 2010

Kuidas poliitikud vanasõnu väänavad

* Tungiva vajaduse olemasolu põhjustab kastreeritud isaveise maabumise tarbeveevõtukohta.
* Ka nägemispuudega suleline võib omandada kõrstaime seemne.
* Primaarne on väike lendav objekt esijäseme haardes kui suurem aviaator hoonet katval moodustisel.
*Kes hundi alamliigi esindaja tuharatest tahapoole jäävat osa Maa külgetõmbejõule vastassuunas liigutab, kui mitte hundi alamliigi esindaja ise.
*Seedekulgla esimese osaga moodustab mitteväikese inimasula, esijäsemega mitte loomade loodud rajatistki kahetiivaliste alamseltsi esindajale.

Kas läks tuju lõbusamaks? :D

neljapäev, 14. oktoober 2010

Leidke heinakuhjast 12 tunniga 20 nõela,

ehk võistlus "Infootsing 2010". Viimasel minutil otsustasin sellest osa võtta. Varasematel aastatel pole mõttest kaugemale jõudnud. Ei, siiski meenub kord, kus isegi nimi kirja sai pandud, kuid võistluse päev osutus hiljem koolipäevaks ja seega pidin oma osalemise tühistama. Miks ma vahepeal polnud uuesti üritanud, ei teagi. Oleks võinud, nõelte otsimine oli NII põnev! Võib-olla sattusid tänavu ka eriti huvitavad küsimused, igatahes läksin täitsa hasarti vastuseid otsides. No kuidas ei leia üles, peab leidma! Klõbistasin muudkui klahve, endal silmad põlesid peas. See, et kaks küsimust vastamata jäid, oli ajapuuduse tagajärg.
Ja mis siis tulemused olid? Üldse mitte kehvad arvestades, et ma polnud märkinud ühtegi allikat, mis mu vastuseid tõendanuks. Allikad andnuks u pooled punktidest juurde, siiski olin vastanutest kusagil keskel. No tühja temaga, mul oli huvitav, sain näiteks teada, misasi on "musugitarra". :D Aitäh küsimuste koostajale Krista Lepikule!
Järgmisel korral jälle!

kolmapäev, 13. oktoober 2010

Tegelikult loetakse päris palju!

Sellest annab tunnistust kasvõi hulk raamatublogisid, millest valik on minulgi linginimistus ära toodud. Tartu Linnaraamatukogu lehel http://sulepuru.wordpress.com on neid veelgi, koos kommentaaridega. Soovitan kiigata ja oma lemmikud kusagile salvestada. Ärge sellega venitage, sest nimistu on üleval vaid paar nädalat!
Minu isiklik lemmik on Bukahoolik, tema arvustused kiirgavad arukust, aga on samas piisavalt lihtsad, et tüdimust ei tekiks. Aitäh!

kolmapäev, 6. oktoober 2010

Küüned külmetavad

Hommikul koeraga välja minnes märkasin kohe, et majaesist muru kattis härmatis. Päike ei olnud veel oma tööd teha jõudnud, kuigi ta juba hoolega üritas. Rattaga kannatab veel sõita küll, aga küüned hakkasid koledasti külmetama. Ja ometi pole veel mardipäev!

***
lähen, mu õlg kergelt vabiseb
maas üksiku rändlinnu sulg
lähen, mu jalge all krabiseb
puhas oktoobrikuu kuld

reede, 1. oktoober 2010

Ei saa me läbi Lätita

Eelmisel reedel külastasime kolleegidega segapaarismeeskonna Leino ja Maimu eestvedamisel Lätit. Esimeses peatuspaigas Limbažis võttis meid sappa hoogne ja rõõmus naisterahvas. Uudistasime raamatukogusid ja käisime järve ääres jalutamas. Kohaliku keskraamatukogu tingimused olid tõeliselt nigelad! Raamatukogu asus nõukaaegses koolimajas teisel korrusel (aga liikumispuudega lugejad???), riiulivahed olid nii kitsad, et seal võis lausa klaustrofoobiahoo saada. Selgus, et uus ja uhke hoone on projekteeritud, mis sobivat ka vanalinna arhitektuuriga, aga kust võtta 3 miljonit (eeldatavasti oli jutt lattidest, eks ole)? Muide, nende elektronkataloog kannab ilusat nime ALISE.
Lasteraamatukogu seevastu jättis armsa mulje, asus ilusas lasteaias ja oli üsna värske näoga. Üht seina katsid lõbusad lastepärased joonistused, oli ruumi, valgust ja avarust. Ja üllatuseks olid meile lapsed laulma kutsutud! Tore oli näha riiulil raamatut "Sirli, Sīms un noslēpumi", autor keegi Andruss Kivirehks. :D
Kui juba välismaale tuldud, tutvusime ka kohalike kultuuri- ja ajaloomälestistega. Pikemalt puidust mõisa Ungrumuiza'ga, mida üritatakse võimalikult hästi konserveerida ja säilitada kõik leiud, ning Cesise linnusega, mis on vana ordulinnus. Viikingiaegset Āraiši järvelinnust aga kahjuks külastama ei jõudnudki. Eemalt sai siiski veidi aimu, millega tegu on.
Bussisõidu ajal tutvustas giid Maimu meile Liivimaa ajalugu ja rääkis tähtsamatest kultuuritegelastest. Igati tore reis oli!

Foto: Vikipeedia

Ühed meistrid puha?

Üks tore vanaema, kes oma lapselapsi ikka kohustusliku kirjandusega varustab, tuli ühel kaunil päeval ja küsis mu käest raamatut "Meister Potjomkin".
Laps sai vajaliku raamatu. Kas sina tead, mis selle õige nimi on? :)

teisipäev, 28. september 2010

Paar tundi taksos

Dagmar Lambi "Ööd kollases autos" on kerge paaritunnine lugemine. Lugu saab juba alguses hoo sisse, mingit uimerdamist raamatu jooksul ette ei tule. Naistaksojuhist minategelane kirjeldab oma argipäevi, õigemini küll -öid. Esiti mõtlesin, et tegu on nn dokumentaalteosega, aga romantilise liini lisandumine paigutas selle kuhugi "hallist eluproosast" kõrgemale. Küll aga tungib taksosse klientide eluproosa, mis vahel üsnagi värvikas.

"Ma näen... justkui poolikuid elusid. Ma näen mingit murdosa kellegi loost, raamatust ning järgmisel hetkel suletakse see minu ees. Ja mina jään fantaseerima, mis küll järgmisel leheküljel edasi saab..."

Need murdosasid eludest on kohati päris põnevad, millegipärast aga arvan, et taksojuhtide päriselu on märksa huvitavam kui see, mis avaneb raamatulehekülgedel. Olin isegi pettunud, kui selgus, et tegu on ilukirjandusega. Ja kerge roosamannaromantika jaoks olen vist lihtsalt liiga vana.
Veel arvamusi: http://liana-mandy.blogspot.com/2010/09/dagmar-lamp-ood-kollases-autos.html
http://loterii.blogspot.com/2010/09/dagmar-lamp-ood-kollases-autos-2010.html

teisipäev, 21. september 2010

Jumal tänatud, et otsa sai!

Ei, mitte suvi, selle lahkumist põen ma rängalt nagu ikka. Jutt on ikka veel Anne B. Ragde triloogiast. Teist osa ("Erakvähid") ma veel lugesin, aga kolmanda ("Rohelised aasad") kugistasin ühe päevaga alla. Raamatul peaks olema hoiatus: Pereinimestele mittesoovitatav, kodutööd jäävad tegemata.
Teisalt... oleks tahtnud rohkem nautida. Lugeda mõnusalt õhtuti, diivaninurgas kerratõmbunult. Mitte, silmad punnis, igal võimalikul ja vähegi vabal (kui seda polnud, siis võeti, eksole!) hetkel. Nii et ma soovitan, aga - ärge öelge, et ma ei hoiatanud! :)

neljapäev, 16. september 2010

Surnumatja, "meestemees" ja seakasvataja

Need on kolm venda norra kirjaniku Anne B. Ragde raamatus "Berliini paplid". Margido, matusekontori pidaja, pole kodutalus käinud 7 aastat, Erlend põgenes koduste põlastava suhtumise eest Kopenhaagenisse aga juba 20 aastat tagasi. Nad saavad taas kokku ema surivoodil. Seal kohtuvad vennad esimest korda ka talupärija Tori tütre Torunniga, kelle olemasolust pole neil aimugi. Ja nii need sündmused arenema hakkavad, päädides raamatu lõpus ootamatu lajatusega, mis lausa sunnib triloogia teist raamatut ("Erakvähid") haarama.
Juba karakteritest üksi piisanuks põnevaks lugemiseks. Sõnaaher, võidunud kraega ja laudalõhnaline talumees Tor ning elurõõmus ja emotsionaalne aknadekoraatorist homoseksuaal Erlend on väga elavalt välja kukkunud. Margido on kuidagi hall, nagu taustaks, aga küllap see ongi taotluslik - igavavõitu viiekümnendates aastates poissmees. Väikeloomakliiniku omanikuks saanud Torunn, kes paremini kui inimesi mõistab koerte psühholoogiat, ei ole minu arust esimeses raamatus ka väga teravate piirjoontega, päris hästi temast veel aru ei saa. Võibolla tema kuju selgineb järgmistes osades.
Tegevustiku ootamatud pöörded on nagu kirss tordil. Õigem oleks vist öelda - nagu marinaad heeringal, kõlab norrapärasemalt.

reede, 10. september 2010

Kus pagana kohas on Matt?

Vahelduseks pistan siia midagi raamatukoguga mitteseonduvat. Pean ütlema, et olen selle mehe peale, kellest video tehtud, ikka päris-päris kade! Ja samas teeb selle vaatamine päeva ilusamaks.

Vaadake videot Mattist Youtube'is.

teisipäev, 7. september 2010

Ühes mustas-mustas majas...



Minuvanused ehk mäletavad sellise algusega õudusjuttu. Aga meelde tuli lugu mulle seetõttu, et paar päeva tagasi tuiskas humanitaarnõunik mu ajutisse asupaika sisse ja teatas ühe hingetõmbega: "Ma käisin täna ehituskoosolekul, Veronika oli öelnud, et maja tuleb must, üleni, katus ja seinad ka. Ütle, kas sina tahaksid mustas majas töötada?" Veronika on meie arhitekt, muide. Selgus, et uue hoone ehituse tuleb plaanitud fassaadimaterjal välja vahetada odavama vastu. Must... Ah et must? Ega ma päris hästi seda musta maja aleviku serval uhkes üksinduses ette ei kujuta, olgem ausad. Aga veidikese mõtlemise järel leidsin, et miks mitte. Ja vastasin, et mina usaldan siinkohal professionaali. Kui tema ütleb, et must, siis tulgugi must! Ongi rokim. Ja seest on ju ikka valge ja rõõmus.
Aga eks siin on teisigi osalisi, kelle arvamus loeb. Elame, näeme, praegu igatahes ehitus jälle käib.

neljapäev, 2. september 2010

Tänan väga!

Läbi Audru ja Urge kolleegide jõudis minuni info, et seda blogi on hea sõnaga ära märgitud Sirbis eneses! Oh sa mait, ma ütlen, see oli küll üllatus! Siiani olin ikka arvamusel, et kes seda blogi ikka niiväga loeb või jälgib, paar lähemat kolleegi ehk. Ei ole siin ju midagi eriti atraktiivset, "kelladest ja viledest" olen hoidunud ja hoidnud blogi elus omaenda mõttevälgatuste varal. Suur tänu Kadri Tüürile märkamast ja esile toomast! :)

Kui kellelgi on ettepanekuid või mõtteid, mida siin blogis võiks (rohkem) olla, on need igati teretulnud kommentaarides või e-posti aadressil sauga@pkr.ee.

kolmapäev, 1. september 2010

Kui taevas on marraskil

Nüüd on mul kogu eestikeelne Wassmo läbi loetud. Aitäh Elvi Lumetile tema tõlkimise eest! (Lumet on muuseas hariduselt hoopis keemiainsener!) "Dina raamat" on endiselt lemmik, see õnnestus mul ühelt internetioksjonilt ka koju hankida. "Seitsmes kohtumine", kõige helgem Wassmo teostest, on veel poodides müügil, kaalun tõsiselt ostmist. "Põgenemine Franki juurest" oli minu jaoks väheke kummaline. Ma ei tea siiamaani, kas see raamat meeldis mulle või mitte.

Tora-triloogia oli väga haarav, eriti selle viimane osa "Marraskil taevas", mis Wassmole ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna tõi. Ma üritasin kõigest väest seda mitte alla neelata, vaid aeglaselt nautida nagu head õhtusööki - Wassmo keel väärib seda. Samas oli korduvalt kiusatus keerata lehti edasi nagu põnevikus, et teada, mis suunas sündmused keeravad. Ja need karakterid! Peategelane Tora, kes seksuaalse ahistamise all kannatavast tüdrukust kasvab sirgeseljaliseks, aga mulle näib, et skisofreeniliseks neiuks, kes hakkab samastama ennast oma surnud tädiga; tema ema Ingrid, kes on (kas nooruseksimuse tõttu, kui ta armus vaenlase sõdurisse?) määranud ennast igapäevaselt vaesuses virelema ja kalakülmutustehasesse kohmas sõrmedega tööd rassima; Ingridi õde Rakel, talle loomuselt lausa vastand, rõõmus ja naeruhimuline, kes nutab vaid kord aastas lambatapu ajal; Ingridi abikaasa Henrik, sünge ja vigastatud õla tõttu end alaväärsena tundev suur mees, kes enda tõstmiseks kasutab vägivalda Tora ja Ingridi kallal jne. Taustaks jällegi aastaringid külmal Põhja-Norra saarel.
Ei ole just ülearu helge, ega? Pigem veidi mäslev, ohtlik, soolane, mustjas ja kalalõhnaline nagu Põhjameri. Mida ometi kivil seistes ainiti vaatad ega saa pilku pöörata, isegi, kui laine su jalad märjaks pritsib.

Aga lõpust ma ei saanudki päris hästi aru. Kas Tora sureb? Mida teie arvate?

Veel Põhjamaade kirjandusest Sirbis.

kolmapäev, 25. august 2010

Mõista mõista, mis see on: taskus ulub tuul, aga silmad säravad?

Vastus: õnnestunud puhkus.
Nüüdseks jälle möödanik ehk kaunis mälestus. Mis sellest, et pidev 30-31 soojakraadi toas nullisid kõik tubased kraamimistöömõtted, et aknad jäidki pesemata, et sääsed kiusasid, et rattamatk on siiamaani tegemata, et aasta otsa kogutud puhkusereisi raha vähem kui kahe nädalaga peaaegu otsa sai. Aga ükskord ometi oli suvel tõeliselt suve nägu peas! Inimesed said pruuniks kui grillkanad, juuksed pleekisid heledaks nagu pesust tulnud linad. Meri oli suplejatest kirju. Uhh, mõnus! Sama mõnus oli selle juurest pageda jahedatesse mägedesse, et lasta end lummata tõeliselt majesteetlikust loodusest. Sõita süstaga Pärnu jõel ja lasta päikesel endale silma paista. Lugeda aias raamatut ilma, et tegemata asjad südamel kripeldaksid. Kutsuda sõpru külla. Rohida maasikapeenraid ja niita muru. Puhkus, mu sõbrad, on üks pagana tore asi!

Foto: Aasa Akerberg

neljapäev, 15. juuli 2010

Juuksuriäri, NKVD-lased ja püksipissimine tsirkuses

Just need on esimesed, mis meelde tulevad Leelo Tungla raamatust "Samet ja saepuru" kõneldes. "Seltsimees lapse" järjena jätkab teos sama joont, mis mulle isiklikult tegi lugemise pisut igavaks. Oleks nagu juba korra loetud olnud. Mu meeli võinuks need pigem ühtede kaante vahel ilmuda, aga eks eraldi on müüginumbrid ja -rahad muidugi suuremad.
Kirjeldused, lõhnad ja värvid aga on nii erksad, et see tekitab lausa hämmingut - kuidas need kirjanikul nii hästi meeles on? Nagu kirjutab Kriux oma blogis (http://kriux.blogspot.com/2009/06/samet-ja-saepuru.html) on järjes pisut vähem traagikat kui esimeses osas, kuid väikese Leelo hirmud pole kadunud kuhugi. Siiski on kole aeg raamatus justkui lõbusasse paberisse pakitud, millel peal rõõmsad pioneerid ja tsirkuseklounid. Võib-olla ongi see ainus viis, kuidas sellele tagasi vaadata ilma, et ennast katki käristaks. Ei tea.

Veel raamatust: http://bukahoolik.blogspot.com/2010/02/leelo-tungal-samet-ja-saepuru.html
- siin on ka teisi linke.

kolmapäev, 14. juuli 2010

Mõnikord on seadustest tolku ka

Foto: Aasa Akerberg












Näiteks, kui selgub, et sul on saada niipalju puhkepäevi, et pärast kevadist puhkamist jääb terve kuu veel alles. Juhuu! Suvi, siit ma tulen!


Ootan kõiki jälle raamatukokku 17. augustil.

teisipäev, 13. juuli 2010

Siinmail eelistatakse eestimaist

Vaatasin, et Võiste raamatukogu blogis oli vahvasti ära toodud esimese poolaasta laenutuste edetabel ja otsustasin ka ise pilgu peale heita, mida kohalikud raamatukogukülastajad on eelistanud. Ja üllatus-üllatus - ei olnudki esirinnas nooraroobertsid ega sandrabraunid, vaid oma eestimaine kirjandus. Esikümnest kuus on elulooraamatud ja esi 25-st kokku 17 on Eesti autorite teosed.

1. Genno, K. Nastja
2. Avestik, R. Urmas Kibuspuu 31 aastat
3. Laanem, T. Kihnu Virve
4. Larsson, S. Lohetätoveeringuga tüdruk
5. Illisson, E. Isased
6. Kivimaa, E. Arvo Kukumägi
7. Petrone, J. Minu Eesti
8. Eelrand, H. Anne Veesaar
9. Rakke, K. Rahatuulutaja
10. Kivi, A. 17 avameelset naist
11. Oksanen, S. Puhastus
12. Karu, M. Umbes ülehomme
13. Antsu, M. Murra leiba nälgijale 2
14. Brown, S. Suurem kui kohusetunne
15. Tungal, L. Samet ja saepuru
16. Willet, M. Ootus
17. Saks, K. Krista Kilvet
18. Krentz, J. A. Imeline draakon
19. Merca. Mees
20. Mallery, S. Kogemata sinu
21. Kilumets, M. Kersti Kreismann
22. Vainküla, K. Ervin Abel
23. Aunaste, M. Mitte ainult meestest
24. Võrno, H. Poisi lugu
25. Wassmo, H. Seitsmes kohtumine

See viimane on muidugi puhas minu promo, aga keda ikka soovitada, kui mitte oma lemmikautorit, eks ju! Elulugude buum ei paista veel niipea vaibuvat, neist on saanud kõva konkurents naistekatele. Millal pöördutakse jälle päriskirjanduse ja päriskirjanike poole? Kas siis, kui kõikvõimalikud staarid ja staarikesed on saanud oma isikliku loo kaante vahele ja pole enam kedagi ette võtta?
Veel on top 25 autorite hulgas väga palju naisi - lausa enamus. Kas mehed ei kirjuta või neid lihtsalt ei loeta?

Mis on meie majakesest saanud?

Häda selles ongi, et mitte midagi pole saanud! Esialgsete plaanide kohaselt oleks suvel juba võimalik olnud sisse kolida, kuid praegune pilt on täpselt selline, nagu näha - Pirita kloostri varemed - ja seda maikuust saadik! Vähemalt saadi senise ehitaja Facioga leping lõpetatud ja nüüd on uus riigihange toimunud ning jälle tõusnud lootus, et oma majja me kunagi ikka saame (ptüi-ptüi-ptüi, eks!). Praegu istun oma kolme raamatuga endiselt lasteaias ja naudin konditsioneerikliimat, väljas on hetkel 31 kraadi sooja. Pole väga vigagi! :D

reede, 9. juuli 2010

Priiust paluks!

Kui paljud on kasutanud seda eesti-inglise-eesti sõnaraamatut: http://aare.pri.ee/dictionary.html
Mul tuleb seda üsna tihti ette. Seda lehekülge ähvardab sulgemine, sest seoses Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumi algatatud riikliku domeenimajanduse ümberkorraldamisega muutuvad kõik seni tasuta olnud domeeninimed tasuliseks ja hakkavad aastas maksma üle 350 krooni. Täpsemalt saab lugeda siit: http://sisalik.dragon.ee/pikett/ Oma hääle .pri.ee toetuseks saab anda siin: http://petitsioon.ee/prii-ee/

teisipäev, 8. juuni 2010

Kuidas e-raamatukogu miljonit jahtimas käis


Mis te arvate, millised mõtted tulevad pähe, kui tead, et pead paari tunni pärast otsesaates eetrisse minema ja peaproovis on äsja juhtunud, et sõnad jäävad nii kurku kinni, et ühegi tööriistaga neid sealt enam kätte ei saa?
...

Jah, just. "Appi, me tegime just proovi, kõik läks pekki!" ahastasin telefonis abikaasale. "Ma ei tea, mis siis veel saab, kui saade hakkab!" "Te saate hakkama," kostab teiselt poolt rahulik hääl. Mina siinpool toru ei saagi aru, et see hääleomanik saate ajal ise televiisorit vaadates vist rohkemgi närveerib kui mina prožektorite ja žürii karmide pilkude all. Ja kui me lavalt püstipäi lahkume, tabab mind võidurõõm: Jess, ära tegime! Ei jäänud jänni! Ei hakanud kokutama, ei puterdanud, ei kiilunud kinni... Huh!

Ja palju rohkem kui saates võidetud summa läheb korda see, kui inimesed tulevad ja ütlevad: "Mina ka hääletasin teie poolt!".
Aitäh teile kõigile!

teisipäev, 1. juuni 2010

Eesti on ulmeline maa!

Jälle on aeg ritta seada Eesti parimad ulmeteosed. Hääletusnimekirja nägemiseks mine lehele http://ulme.ee/Stalker/2010/2010-haeaeletusnimekiri

Kui oled oma lemmikud ritta seadnud, saada need aadressil stalker@ulme.ee .

Arvesse lähevad kuni 11. juulini 2010 (kaasa arvatud) laekunud hääled.

Terveks nädalaks lubatakse vihma, jõuad veel mõne raamatu nimekirjast läbi lugeda!

neljapäev, 8. aprill 2010

Viljandis käidud, paadimees jäi nägemata

Kui Linda Sarapuu Viljandi Linnaraamatukogust mind kohalikule seminarile kutsus e-raamatukogu teemal kõnelema kutsus, olin väga üllatunud, kuid haarasin sellest kohe kinni. Eks ma natuke põdesin eelseisvat kohtumist kolleegidega, kartsin, et äkki mul ei õnnestugi kuulajatega kontakti luua. Pole mul ju õieti esinemiskogemustki...
Kui Viljandis bussilt maha tulin, päike taevas säramas, ja esimese asjana tuttavat nägu nägin, oli tunne, et olen koju jõudnud. Tõesti-tõesti, ei jõudnud see linnake, kus lapsena ujuma õppisin, mulle viie kõrgkooliaasta jooksul grammigi ebameeldivamaks muutuda (kuigi vatti, vaeva ja kirumist oli kõvasti, uskuge!), pigem kasvas rohkemgi südame külge.
Ja Mulgimaa kolleegid olid toredad! Kardetud piinlikku vaikust pärast mu ettekannet ei tulnud, sai nii mõndagi teemat arutatud, mis meelel. Aitäh kutsumast, väga vahva oli!
Oo, ja milline põnev näitus oli lugemissaali galeriis tekstiilimaalidest! Ühe sillaga (autori nime ei julge öelda) viiksin kohe koju, kui saaks!

Fotod: Viljandi raamatukogurahva tehtud :)

teisipäev, 23. märts 2010

Ilus vaade maailma katuselt

Kui netis natuke ringi tuhnida Kaia-Kaire Hundi Minu Nepaali jälgi otsides, leiate mitmest blogist, et see olevat Minu-sarja seni parim raamat. Eks igaühel on omad kriteeriumid, millest see "parim" koosneb, aga kindlasti on tegu ühe südamlikema sarjateosega (ma ei saa ülivõrdeid kasutada, kuna pole kaugeltki kogu sarja läbi lugenud). Raamatut sulgedes jäi kumama soe ja helge meeleolu. Seda vaatamata Nepaali (meie seisukohalt) karmidele oludele - vaesus, üksluine toit, töörügamine (peamiselt naiste poolt!), veepuudus, vanemateta raske saatusega lapsed, kellega Kaia-Kaire oma Nepaali-aastate jooksul tegeles... Kui selle üle natuke mõtiskleda, jõuabki tõdemuseni, et soojus ja helgus pole midagi väljastpoolt tulevat, vaid peitub inimestes endis. See tuleb sealt ainult üles leida.

Veel raamatust: http://tsheburashka.blogspot.com/2009/12/minu-nepaal.html
http://kuldkala.blogspot.com/2010/03/minu-nepaal.html

kolmapäev, 17. märts 2010

Parim naine kaaslaseks on raamatukoguhoidja


Just sellise postituse ma leidsin Bibliblogist. Tuleb välja, et ma olen päris hea partii ( mul on fotograafiahuvi kah juhuslikult :D )


Pilt: http://www.art.com

Naised ei meeldi mulle tegelikult üldse*

Birk Rohelennu "Mu sõraline sõber" oli tagantjärele hinnates küllaltki masendav lugemine. Kui siin oligi pisut (väga musta) huumorit, kadus sellest saadud emotsioon kiiremini, kui jõudsin raamatu pärast viimase lehekülje lugemist sulgeda. Jäi vaid kõlama minategelase inimvihkajalikkus. Mulle tundus, et ainus, kellest nende lehekülgede jooksul veidigi hooliti, oli merisiga, kellest kahjuks üks tibi oma tikk-kontsaga läbi astus. Ahjaa, Ivan ka, kellel ainult üks hammas oligi puudu.
Näitamaks, milline kibestumus ja põlgus kõikide suhtes võib peituda pealtnäha eduka ja kadestamisväärse mehe kesta all, on Birk läinud üsna äärmuslikuks. Jah, me teame, et üldjuhul on sellistel tüüpidel olnud raske lapsepõlv (betoonist mänguasjad jne, eks), aga - no ei hakanud kahju temast. Mitte põrmugi.

Keda huvitab, kuidas on noorel kenal naisterahval õnnestunud pugeda misantroobist superšovinisti rolli, lugege. Kirjutada Birk oskab. Ja kujundus on väga äge!

*Rida raamatust.

Veel:
Ketlin Priilinn Eesti Ekspressis
Peeter Helme Vikerkaares

kolmapäev, 10. märts 2010

Häda selle majaga!

Juba hakkabki noortekeskuse-raamatukogu hoone valmimise tähtaeg nihkuma. 31. märtsilt lükati see "raskete ilmastikuolude ja alltöövõtja lepingu ülesütlemise tõttu" 15. juunile. Elame näeme, kas ja mis selleks ajaks valmis on.

Siia pilt veebruarikuust:

esmaspäev, 8. märts 2010

Mercast rohkem kui meestest

See raamat ei ole meestest. No mehi käib siit muidugi hulganisti läbi, aga üle nende kõrgub ikkagi minategelasest alfaemase kuju (kes ei tea, mida see tähendab - see on umbes nagu King Kong, aga emane!). Ta on nii intensiivne, et kipub kohati isegi lämmatama. Ükski mees raamatust ei jää tema suure varju all meelde.
See raamat ei ole armastusest. Kohati võib seda Merca rämesõnade taga siiski aimata, aga sellest tunduvalt pealetükkivam on ikkagi seks.
See raamat ei ole poliitiliselt korrektne, kuid kohtukeissidest pole siiani kuulda olnud (kui palju on selles oma osa saatelause kinnitusel, et "kogu see lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas..."?).
Selles raamatus ei ole nimesid, ometi võib Pakskirjade taga aimata nii mõndagi kohta või inimest.
See raamat ei ole kindlasti Malle Pärna jaoks, kuna tema korrektorlint saaks raamatut lugedes viimseni otsa. See kubiseb roppudest sõnadest.
Kui läbi sai, tundus üldmulje kuidagi... limane, nagu... mmm, ütleme, seened.

Kui mulle midagi selles teoses meeldis, siis olid need värsid.
"Ma loocin Sinu kõrval saada vanax,
mu koer,
no Sina hunti püüdsid talcutada kanax.
Mis teha, hammustasin Sind,
nüüd oled soerd,
qid mina, emahunt, jään ika samax!"


reede, 5. märts 2010

Olulised on väikesed asjad

Arundhati Roy Väikeste Asjade Jumal ei ole kindlasti kerge lugemine. Juba sukeldumine 70-te (pluss-miinus nii mõnekümnedki aastad) Indiasse on ühele eestlasele peadpööritav, rääkimata nimede virrvarrist (kes on Baby Kochama, Kochu Maria, Mammachi, Ammu, Sophie Mol, Estha, Rahel...) ja rästikselgsest siksakitamisest ajaga. "Mitte sündmuste jada pole oluline, vaid kuidas need juhtusid, " ütleb Arundhati ise. Rästiku sabaotsalt loeme välja surma, aga jõudmaks selle põhjuseni, tuleb kogu siksak teose vältel läbi teha. Nii on surm üks teose peategelasi.
Sellele on autor vastukaaluks seadnud siirad lapsesilmad, mis Raheli "Tokyo purskkaevu" soengu ja Estha püstise tuka alt maailma vaatavad. Lisage sinna veel India keeruline poliitiline olukord ja kastisüsteem - ja saategi ühe paraja segukompoti, mis pärineks justkui sealtsamast Mammachi konservitehasest. Selle maitse jääb kauaks meelde.

Kurbarmashirmus raamat on. Lugege. Juba tõlkija töö väärib tunnustust!

Veel raamatust: http://lugemine.blogspot.com/2007/01/arundhati-roy-vikeste-asjade-jumal.html
http://kosmogoonia.blogspot.com/2006/01/arundhati-roy-vikeste-asjade-jumal.html (mu lemmikarvamus!)
Intervjuu autoriga Ekspressis
Toomas Raudami arvustus Postimehes

neljapäev, 4. märts 2010

Segased ajad Setomaal

Tore, kui rahva hääl ka midagi loeb! Mikitamäe elanikud protestisid valla ainsa raamatukogu viimise üle osalisele tööajale ja volikogu muutis oma esialgset otsust. Lähemalt saab lugeda Maalehest ja Postimehest. Mul on hea meel!
Tõsiselt hämmastas mind aga see, et volikogu esimees on Maalehe andmetel alles PÄRAST otsust raamatukogu osalisele tööajale viia välja uurinud raamatukogu päeva jooksul külastavate inimeste arvu...

kolmapäev, 3. märts 2010

Kurja kriitikat ka

Tule taevas appi, missugune kole asi on valmis tehtud ja raamatupoodi müüki pandud! Eelmise aasta luulevõistluse parimate vastu on kogumikuga Kuldne kaseleht 2009 lausa kuritegu tehtud. Väljaandja Eesti Luuleklubide Liit võiks neist küll rohkem lugu pidada. Vähe sellest, et see on väljast kole, seest ei paista asi teps mitte parem. Mulle tundub, et see on kujundamata jäetud, sest ükski kujundaja ei lubaks endale sellist juhuslikkust luuletuste ja piltide paigutamisel. Jääb mulje, et luuletused on lihtsalt üksteise otsa lükatud. No ei mahu ühele lehele - tühja sellest, paneme need viimased kaks rida siis järgmisele! Kohati ei saa aru, kus lõpeb ühe autori looming ja algab teise oma. Fotode paigutusel pole mingit loogikat ega järjekindlust. Nagu sellest veel vähe oleks - millegipärast on kolm autorit täpselt ühesuguse näopildiga esindatud, kas tõesti on tegu kolmikutega???
Kahju autoritest, loeks heameelega, mis nad kirjutavad. Ehk ühel päeval hingan siiski sügavalt sisse ja üritan sellest õudsest vormist mööda vaadata.
Ahjaa, muide, sellise trükise eest 11,9 leiva raha küsida on tõesti liiast.

reede, 26. veebruar 2010

Elu nagu koopas!

Tegelikult on mul juba vaadet päris kõvasti avardatud, päeva esimesel poolel istusin küll nagu kotis :D

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Kuidas päästa Ülejõe raamatukogu?

Ma saan aru, et linna rahakott on õhuke, aga see, mida tahetakse teha Ülejõe raamatukoguga, ei ole normaalne. Nudida toimiv raamatukogu mõnetuhande teosega lugemistoaks... Mitte et mul rahvakultuuri ededamise või Kollisti seltsi vastu midagi oleks, aga niimoodi vägisi kaht asja ühe (lekkiva?) katuse alla toppida...
Kahjuks mul ei ole ka paremat nõu anda, kuidas muudmoodi linnakassast need 180 tuhat krooni kokku hoida. :(
Kel on, saatke palun ruttu kiri Toomas Kivimäele!

Foto: http://f.postimees.ee/f/2009/05/05/173780t41hbce7.jpg

reede, 5. veebruar 2010

Konnatiigist välja!

Eile käisin külas Piretil Audru raamatukogus, esimest korda. Suvel sai küll rattamatkal ka Audrust läbi põigatud, aga kell oli siis juba sada ja nii ma tookord sisse ei astunudki. Aga ilus on seal! Ümbruskond ja vana Audru mõisa valitsejamaja, kuhu praegu on muuseum ja raamatukogu sisse seatud, samas kõrval rippsild üle jõe... täitsa romantiline! Mõisahoone on seest valge ja avar, ainult et väiksevõitu kohaliku kultuurikeskuse jaoks...



Tegelikult peaks rohkem kolleegidel külas käima, tutvuma nende elu-olu ja tegemistega, tutvuma nende endiga!

Vaata ka Audru raamatukogu blogi: http://raamatu-tuba.blogspot.com/

Ahjaa, Piret andis mulle kaasa terve hulga materjale, järgmiseks matkaks hea võtta! Aitäh!

esmaspäev, 1. veebruar 2010

Raamatukogutädi talverõõmud

Kas teate, et külmal on oma hääl? Mõnikord võtab see lindude siutsumise kuju, teinekord on see justkui seina tagant kostev tuulemüha, mida tegelikult teevad su omaenese saapad läbi lume sahistades.
Kas teate, et kahekümnekraadises pakases lagedal rannikul karastunud, päikese särale ja soojusele vastupanu osutavad lumekristallid klirisevad tasakesi, kui maanduvad su saapanina poolt õhkupaisatuna sätendaval valgel kangal, mis ulatub kaugele silmapiiri taha?
Kas teate, millist lusti võib pakkuda tunnike liuväljal, kui avastad, et suudad uiskudel enam-vähem püsti püsida hoolimata sellest, et viimased suuremad piruetid jäid lapsepõlve?
Kas teate, kui palju rõõmu teeb väikegi edasiminek uisutamistehnikas, nii et küsid oma pisut tüdinud lapse käest luba teha veel üksainus tiir enne äraminekut...

Fotod: Aasa Akerberg



reede, 29. jaanuar 2010

Mõni mees kohe mõjub hästi!

Minu jaoks on selline mees Jürgen Rooste. No ei saa aru, mis see täpselt on, aga miski temas annab positiivse laengu isegi siis, kui ta räägib mitteniivägapositiivsetest asjadest.

Täna Pärnu keskraamatukogus rääkis ta meile aga uuemast eesti kirjandusest. Enamus auru ja aega läks tal muidugi luule peale, kuna see on tema rõõm ja armastus. Kuulasin, kuidas ta mängleva elegantsiga pildus luulekogude ja nende autorite nimesid, vahele mõnd luuletust ette luges (miks sa küll näitlejaks ei tahtnud saada, Jürgen?) ja mõtlesin, et luule on tegelikult alahinnatud. Haruharva, kui keegi raamatukogust luulekogumiku laenutab. Samas on olemas luuletusi, mis ütlevad rohkem ja/või tungivad sügavamale, kui nii mõnigi proosateos. Miks siis ikkagi inimesed luuletusi lugeda ei armasta? Küllap seetõttu, et neid ei saa hästi õhtul uinumise eel ajaviiteks või vorstivõileiva kõrvale lugeda. Minu meelest ei saa luuletusi üldse nii lugeda, et võtad aga kogumiku ette ja loed läbi. Kui on ikka hea luuletus, ma panen raamatu kinni ja mõtlen selle üle järele. Võib-olla loen mõnda kohta uuesti, võib-olla loen terve luuletuse uuesti läbi ja leian sealt hoopis uusi nüansse. Nii et luule lugemise viitsimatuse võib ehk taandada isegi (kaasa)mõtlemise viitsimatusele. Njah, siinkohal on mul pisut piinlik. Millal ma viimati mõnd luulekogu sirvisin? Ups...
Ma tean, milliste riiulite juurde ma järgmise raamatupoe külastuse ajal esimesena lähen. Aitäh, Jürgen!

Foto Vallo Kruuser
http://paber.ekspress.ee/itf/ee/eefoto.nsf/0/D1F9B1C67C7E2456C2257155002A4DA1/%24file/EEFV-6NZB2T.jpg

reede, 22. jaanuar 2010

Mitteametlik aruanne aastast 2009

Tegelikult ma peaksin praegu seda PÄRIS aastaaruannet vehkima, aga nohu kipitab silme taga, mõte üldse ei jookse ja pooled vajalikud paberid on jalad selga võtnud. Sellepärast mõtlesin, et vahepeal peab millegi täiesti teistsugusega tegelema, siis tuleb ehk uus inspiratsioon ja ind.

Ma ei tea, kuidas teiega on, kallid kolleegid, aga mul on seda aruannet kohati päris keeruline kirjutada. Kogu aeg on nii palju tegemist, aga kui on vaja sellest kena kokkuvõte teha, siis tundub, et ah, mis nüüd mina, ma ei teinudki ju eriti midagi. Rittalaotud numbrid tõepoolest ehk üht-teist näitavad, aga raske on seda sõnadesse panna.

Kui aega mõtteis tagasi kerida ja mõelda, mis oli olulisim, jääb kõige tippu kõlama mõte: me oleme olemas ja meist teatakse! Tänu valla humanitaarnõuniku Ave aastatepikkusele aktiivsele tööle, mis hõlmab kogu soft-valdkonda spordist ja sotsiaaltööst hariduse ja kultuurini, selgus sügisel, et valla allasutustel ei olegi sügavat mõtet teha üksteisele oma asutusi ja tegemisi tutvustavat infopäeva. Me teame ja hindame üksteist ja teeme koostööd ning lööme kaasa ülevallalistel üritustel. Me oleme tiim, kes töötab ühe eesmärgi nimel - et Sauga vald oleks parem koht elamiseks. Ja seda on väga, VÄGA tore tõdeda!

Ah jaa, infopäev toimus siiski, aga seda uuele volikogule ja vallavalitsusele.