reede, 29. jaanuar 2010

Mõni mees kohe mõjub hästi!

Minu jaoks on selline mees Jürgen Rooste. No ei saa aru, mis see täpselt on, aga miski temas annab positiivse laengu isegi siis, kui ta räägib mitteniivägapositiivsetest asjadest.

Täna Pärnu keskraamatukogus rääkis ta meile aga uuemast eesti kirjandusest. Enamus auru ja aega läks tal muidugi luule peale, kuna see on tema rõõm ja armastus. Kuulasin, kuidas ta mängleva elegantsiga pildus luulekogude ja nende autorite nimesid, vahele mõnd luuletust ette luges (miks sa küll näitlejaks ei tahtnud saada, Jürgen?) ja mõtlesin, et luule on tegelikult alahinnatud. Haruharva, kui keegi raamatukogust luulekogumiku laenutab. Samas on olemas luuletusi, mis ütlevad rohkem ja/või tungivad sügavamale, kui nii mõnigi proosateos. Miks siis ikkagi inimesed luuletusi lugeda ei armasta? Küllap seetõttu, et neid ei saa hästi õhtul uinumise eel ajaviiteks või vorstivõileiva kõrvale lugeda. Minu meelest ei saa luuletusi üldse nii lugeda, et võtad aga kogumiku ette ja loed läbi. Kui on ikka hea luuletus, ma panen raamatu kinni ja mõtlen selle üle järele. Võib-olla loen mõnda kohta uuesti, võib-olla loen terve luuletuse uuesti läbi ja leian sealt hoopis uusi nüansse. Nii et luule lugemise viitsimatuse võib ehk taandada isegi (kaasa)mõtlemise viitsimatusele. Njah, siinkohal on mul pisut piinlik. Millal ma viimati mõnd luulekogu sirvisin? Ups...
Ma tean, milliste riiulite juurde ma järgmise raamatupoe külastuse ajal esimesena lähen. Aitäh, Jürgen!

Foto Vallo Kruuser
http://paber.ekspress.ee/itf/ee/eefoto.nsf/0/D1F9B1C67C7E2456C2257155002A4DA1/%24file/EEFV-6NZB2T.jpg

reede, 22. jaanuar 2010

Mitteametlik aruanne aastast 2009

Tegelikult ma peaksin praegu seda PÄRIS aastaaruannet vehkima, aga nohu kipitab silme taga, mõte üldse ei jookse ja pooled vajalikud paberid on jalad selga võtnud. Sellepärast mõtlesin, et vahepeal peab millegi täiesti teistsugusega tegelema, siis tuleb ehk uus inspiratsioon ja ind.

Ma ei tea, kuidas teiega on, kallid kolleegid, aga mul on seda aruannet kohati päris keeruline kirjutada. Kogu aeg on nii palju tegemist, aga kui on vaja sellest kena kokkuvõte teha, siis tundub, et ah, mis nüüd mina, ma ei teinudki ju eriti midagi. Rittalaotud numbrid tõepoolest ehk üht-teist näitavad, aga raske on seda sõnadesse panna.

Kui aega mõtteis tagasi kerida ja mõelda, mis oli olulisim, jääb kõige tippu kõlama mõte: me oleme olemas ja meist teatakse! Tänu valla humanitaarnõuniku Ave aastatepikkusele aktiivsele tööle, mis hõlmab kogu soft-valdkonda spordist ja sotsiaaltööst hariduse ja kultuurini, selgus sügisel, et valla allasutustel ei olegi sügavat mõtet teha üksteisele oma asutusi ja tegemisi tutvustavat infopäeva. Me teame ja hindame üksteist ja teeme koostööd ning lööme kaasa ülevallalistel üritustel. Me oleme tiim, kes töötab ühe eesmärgi nimel - et Sauga vald oleks parem koht elamiseks. Ja seda on väga, VÄGA tore tõdeda!

Ah jaa, infopäev toimus siiski, aga seda uuele volikogule ja vallavalitsusele.