teisipäev, 23. märts 2010

Ilus vaade maailma katuselt

Kui netis natuke ringi tuhnida Kaia-Kaire Hundi Minu Nepaali jälgi otsides, leiate mitmest blogist, et see olevat Minu-sarja seni parim raamat. Eks igaühel on omad kriteeriumid, millest see "parim" koosneb, aga kindlasti on tegu ühe südamlikema sarjateosega (ma ei saa ülivõrdeid kasutada, kuna pole kaugeltki kogu sarja läbi lugenud). Raamatut sulgedes jäi kumama soe ja helge meeleolu. Seda vaatamata Nepaali (meie seisukohalt) karmidele oludele - vaesus, üksluine toit, töörügamine (peamiselt naiste poolt!), veepuudus, vanemateta raske saatusega lapsed, kellega Kaia-Kaire oma Nepaali-aastate jooksul tegeles... Kui selle üle natuke mõtiskleda, jõuabki tõdemuseni, et soojus ja helgus pole midagi väljastpoolt tulevat, vaid peitub inimestes endis. See tuleb sealt ainult üles leida.

Veel raamatust: http://tsheburashka.blogspot.com/2009/12/minu-nepaal.html
http://kuldkala.blogspot.com/2010/03/minu-nepaal.html

kolmapäev, 17. märts 2010

Parim naine kaaslaseks on raamatukoguhoidja


Just sellise postituse ma leidsin Bibliblogist. Tuleb välja, et ma olen päris hea partii ( mul on fotograafiahuvi kah juhuslikult :D )


Pilt: http://www.art.com

Naised ei meeldi mulle tegelikult üldse*

Birk Rohelennu "Mu sõraline sõber" oli tagantjärele hinnates küllaltki masendav lugemine. Kui siin oligi pisut (väga musta) huumorit, kadus sellest saadud emotsioon kiiremini, kui jõudsin raamatu pärast viimase lehekülje lugemist sulgeda. Jäi vaid kõlama minategelase inimvihkajalikkus. Mulle tundus, et ainus, kellest nende lehekülgede jooksul veidigi hooliti, oli merisiga, kellest kahjuks üks tibi oma tikk-kontsaga läbi astus. Ahjaa, Ivan ka, kellel ainult üks hammas oligi puudu.
Näitamaks, milline kibestumus ja põlgus kõikide suhtes võib peituda pealtnäha eduka ja kadestamisväärse mehe kesta all, on Birk läinud üsna äärmuslikuks. Jah, me teame, et üldjuhul on sellistel tüüpidel olnud raske lapsepõlv (betoonist mänguasjad jne, eks), aga - no ei hakanud kahju temast. Mitte põrmugi.

Keda huvitab, kuidas on noorel kenal naisterahval õnnestunud pugeda misantroobist superšovinisti rolli, lugege. Kirjutada Birk oskab. Ja kujundus on väga äge!

*Rida raamatust.

Veel:
Ketlin Priilinn Eesti Ekspressis
Peeter Helme Vikerkaares

kolmapäev, 10. märts 2010

Häda selle majaga!

Juba hakkabki noortekeskuse-raamatukogu hoone valmimise tähtaeg nihkuma. 31. märtsilt lükati see "raskete ilmastikuolude ja alltöövõtja lepingu ülesütlemise tõttu" 15. juunile. Elame näeme, kas ja mis selleks ajaks valmis on.

Siia pilt veebruarikuust:

esmaspäev, 8. märts 2010

Mercast rohkem kui meestest

See raamat ei ole meestest. No mehi käib siit muidugi hulganisti läbi, aga üle nende kõrgub ikkagi minategelasest alfaemase kuju (kes ei tea, mida see tähendab - see on umbes nagu King Kong, aga emane!). Ta on nii intensiivne, et kipub kohati isegi lämmatama. Ükski mees raamatust ei jää tema suure varju all meelde.
See raamat ei ole armastusest. Kohati võib seda Merca rämesõnade taga siiski aimata, aga sellest tunduvalt pealetükkivam on ikkagi seks.
See raamat ei ole poliitiliselt korrektne, kuid kohtukeissidest pole siiani kuulda olnud (kui palju on selles oma osa saatelause kinnitusel, et "kogu see lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas..."?).
Selles raamatus ei ole nimesid, ometi võib Pakskirjade taga aimata nii mõndagi kohta või inimest.
See raamat ei ole kindlasti Malle Pärna jaoks, kuna tema korrektorlint saaks raamatut lugedes viimseni otsa. See kubiseb roppudest sõnadest.
Kui läbi sai, tundus üldmulje kuidagi... limane, nagu... mmm, ütleme, seened.

Kui mulle midagi selles teoses meeldis, siis olid need värsid.
"Ma loocin Sinu kõrval saada vanax,
mu koer,
no Sina hunti püüdsid talcutada kanax.
Mis teha, hammustasin Sind,
nüüd oled soerd,
qid mina, emahunt, jään ika samax!"


reede, 5. märts 2010

Olulised on väikesed asjad

Arundhati Roy Väikeste Asjade Jumal ei ole kindlasti kerge lugemine. Juba sukeldumine 70-te (pluss-miinus nii mõnekümnedki aastad) Indiasse on ühele eestlasele peadpööritav, rääkimata nimede virrvarrist (kes on Baby Kochama, Kochu Maria, Mammachi, Ammu, Sophie Mol, Estha, Rahel...) ja rästikselgsest siksakitamisest ajaga. "Mitte sündmuste jada pole oluline, vaid kuidas need juhtusid, " ütleb Arundhati ise. Rästiku sabaotsalt loeme välja surma, aga jõudmaks selle põhjuseni, tuleb kogu siksak teose vältel läbi teha. Nii on surm üks teose peategelasi.
Sellele on autor vastukaaluks seadnud siirad lapsesilmad, mis Raheli "Tokyo purskkaevu" soengu ja Estha püstise tuka alt maailma vaatavad. Lisage sinna veel India keeruline poliitiline olukord ja kastisüsteem - ja saategi ühe paraja segukompoti, mis pärineks justkui sealtsamast Mammachi konservitehasest. Selle maitse jääb kauaks meelde.

Kurbarmashirmus raamat on. Lugege. Juba tõlkija töö väärib tunnustust!

Veel raamatust: http://lugemine.blogspot.com/2007/01/arundhati-roy-vikeste-asjade-jumal.html
http://kosmogoonia.blogspot.com/2006/01/arundhati-roy-vikeste-asjade-jumal.html (mu lemmikarvamus!)
Intervjuu autoriga Ekspressis
Toomas Raudami arvustus Postimehes

neljapäev, 4. märts 2010

Segased ajad Setomaal

Tore, kui rahva hääl ka midagi loeb! Mikitamäe elanikud protestisid valla ainsa raamatukogu viimise üle osalisele tööajale ja volikogu muutis oma esialgset otsust. Lähemalt saab lugeda Maalehest ja Postimehest. Mul on hea meel!
Tõsiselt hämmastas mind aga see, et volikogu esimees on Maalehe andmetel alles PÄRAST otsust raamatukogu osalisele tööajale viia välja uurinud raamatukogu päeva jooksul külastavate inimeste arvu...

kolmapäev, 3. märts 2010

Kurja kriitikat ka

Tule taevas appi, missugune kole asi on valmis tehtud ja raamatupoodi müüki pandud! Eelmise aasta luulevõistluse parimate vastu on kogumikuga Kuldne kaseleht 2009 lausa kuritegu tehtud. Väljaandja Eesti Luuleklubide Liit võiks neist küll rohkem lugu pidada. Vähe sellest, et see on väljast kole, seest ei paista asi teps mitte parem. Mulle tundub, et see on kujundamata jäetud, sest ükski kujundaja ei lubaks endale sellist juhuslikkust luuletuste ja piltide paigutamisel. Jääb mulje, et luuletused on lihtsalt üksteise otsa lükatud. No ei mahu ühele lehele - tühja sellest, paneme need viimased kaks rida siis järgmisele! Kohati ei saa aru, kus lõpeb ühe autori looming ja algab teise oma. Fotode paigutusel pole mingit loogikat ega järjekindlust. Nagu sellest veel vähe oleks - millegipärast on kolm autorit täpselt ühesuguse näopildiga esindatud, kas tõesti on tegu kolmikutega???
Kahju autoritest, loeks heameelega, mis nad kirjutavad. Ehk ühel päeval hingan siiski sügavalt sisse ja üritan sellest õudsest vormist mööda vaadata.
Ahjaa, muide, sellise trükise eest 11,9 leiva raha küsida on tõesti liiast.