teisipäev, 28. september 2010

Paar tundi taksos

Dagmar Lambi "Ööd kollases autos" on kerge paaritunnine lugemine. Lugu saab juba alguses hoo sisse, mingit uimerdamist raamatu jooksul ette ei tule. Naistaksojuhist minategelane kirjeldab oma argipäevi, õigemini küll -öid. Esiti mõtlesin, et tegu on nn dokumentaalteosega, aga romantilise liini lisandumine paigutas selle kuhugi "hallist eluproosast" kõrgemale. Küll aga tungib taksosse klientide eluproosa, mis vahel üsnagi värvikas.

"Ma näen... justkui poolikuid elusid. Ma näen mingit murdosa kellegi loost, raamatust ning järgmisel hetkel suletakse see minu ees. Ja mina jään fantaseerima, mis küll järgmisel leheküljel edasi saab..."

Need murdosasid eludest on kohati päris põnevad, millegipärast aga arvan, et taksojuhtide päriselu on märksa huvitavam kui see, mis avaneb raamatulehekülgedel. Olin isegi pettunud, kui selgus, et tegu on ilukirjandusega. Ja kerge roosamannaromantika jaoks olen vist lihtsalt liiga vana.
Veel arvamusi: http://liana-mandy.blogspot.com/2010/09/dagmar-lamp-ood-kollases-autos.html
http://loterii.blogspot.com/2010/09/dagmar-lamp-ood-kollases-autos-2010.html

teisipäev, 21. september 2010

Jumal tänatud, et otsa sai!

Ei, mitte suvi, selle lahkumist põen ma rängalt nagu ikka. Jutt on ikka veel Anne B. Ragde triloogiast. Teist osa ("Erakvähid") ma veel lugesin, aga kolmanda ("Rohelised aasad") kugistasin ühe päevaga alla. Raamatul peaks olema hoiatus: Pereinimestele mittesoovitatav, kodutööd jäävad tegemata.
Teisalt... oleks tahtnud rohkem nautida. Lugeda mõnusalt õhtuti, diivaninurgas kerratõmbunult. Mitte, silmad punnis, igal võimalikul ja vähegi vabal (kui seda polnud, siis võeti, eksole!) hetkel. Nii et ma soovitan, aga - ärge öelge, et ma ei hoiatanud! :)

neljapäev, 16. september 2010

Surnumatja, "meestemees" ja seakasvataja

Need on kolm venda norra kirjaniku Anne B. Ragde raamatus "Berliini paplid". Margido, matusekontori pidaja, pole kodutalus käinud 7 aastat, Erlend põgenes koduste põlastava suhtumise eest Kopenhaagenisse aga juba 20 aastat tagasi. Nad saavad taas kokku ema surivoodil. Seal kohtuvad vennad esimest korda ka talupärija Tori tütre Torunniga, kelle olemasolust pole neil aimugi. Ja nii need sündmused arenema hakkavad, päädides raamatu lõpus ootamatu lajatusega, mis lausa sunnib triloogia teist raamatut ("Erakvähid") haarama.
Juba karakteritest üksi piisanuks põnevaks lugemiseks. Sõnaaher, võidunud kraega ja laudalõhnaline talumees Tor ning elurõõmus ja emotsionaalne aknadekoraatorist homoseksuaal Erlend on väga elavalt välja kukkunud. Margido on kuidagi hall, nagu taustaks, aga küllap see ongi taotluslik - igavavõitu viiekümnendates aastates poissmees. Väikeloomakliiniku omanikuks saanud Torunn, kes paremini kui inimesi mõistab koerte psühholoogiat, ei ole minu arust esimeses raamatus ka väga teravate piirjoontega, päris hästi temast veel aru ei saa. Võibolla tema kuju selgineb järgmistes osades.
Tegevustiku ootamatud pöörded on nagu kirss tordil. Õigem oleks vist öelda - nagu marinaad heeringal, kõlab norrapärasemalt.

reede, 10. september 2010

Kus pagana kohas on Matt?

Vahelduseks pistan siia midagi raamatukoguga mitteseonduvat. Pean ütlema, et olen selle mehe peale, kellest video tehtud, ikka päris-päris kade! Ja samas teeb selle vaatamine päeva ilusamaks.

Vaadake videot Mattist Youtube'is.

teisipäev, 7. september 2010

Ühes mustas-mustas majas...



Minuvanused ehk mäletavad sellise algusega õudusjuttu. Aga meelde tuli lugu mulle seetõttu, et paar päeva tagasi tuiskas humanitaarnõunik mu ajutisse asupaika sisse ja teatas ühe hingetõmbega: "Ma käisin täna ehituskoosolekul, Veronika oli öelnud, et maja tuleb must, üleni, katus ja seinad ka. Ütle, kas sina tahaksid mustas majas töötada?" Veronika on meie arhitekt, muide. Selgus, et uue hoone ehituse tuleb plaanitud fassaadimaterjal välja vahetada odavama vastu. Must... Ah et must? Ega ma päris hästi seda musta maja aleviku serval uhkes üksinduses ette ei kujuta, olgem ausad. Aga veidikese mõtlemise järel leidsin, et miks mitte. Ja vastasin, et mina usaldan siinkohal professionaali. Kui tema ütleb, et must, siis tulgugi must! Ongi rokim. Ja seest on ju ikka valge ja rõõmus.
Aga eks siin on teisigi osalisi, kelle arvamus loeb. Elame, näeme, praegu igatahes ehitus jälle käib.

neljapäev, 2. september 2010

Tänan väga!

Läbi Audru ja Urge kolleegide jõudis minuni info, et seda blogi on hea sõnaga ära märgitud Sirbis eneses! Oh sa mait, ma ütlen, see oli küll üllatus! Siiani olin ikka arvamusel, et kes seda blogi ikka niiväga loeb või jälgib, paar lähemat kolleegi ehk. Ei ole siin ju midagi eriti atraktiivset, "kelladest ja viledest" olen hoidunud ja hoidnud blogi elus omaenda mõttevälgatuste varal. Suur tänu Kadri Tüürile märkamast ja esile toomast! :)

Kui kellelgi on ettepanekuid või mõtteid, mida siin blogis võiks (rohkem) olla, on need igati teretulnud kommentaarides või e-posti aadressil sauga@pkr.ee.

kolmapäev, 1. september 2010

Kui taevas on marraskil

Nüüd on mul kogu eestikeelne Wassmo läbi loetud. Aitäh Elvi Lumetile tema tõlkimise eest! (Lumet on muuseas hariduselt hoopis keemiainsener!) "Dina raamat" on endiselt lemmik, see õnnestus mul ühelt internetioksjonilt ka koju hankida. "Seitsmes kohtumine", kõige helgem Wassmo teostest, on veel poodides müügil, kaalun tõsiselt ostmist. "Põgenemine Franki juurest" oli minu jaoks väheke kummaline. Ma ei tea siiamaani, kas see raamat meeldis mulle või mitte.

Tora-triloogia oli väga haarav, eriti selle viimane osa "Marraskil taevas", mis Wassmole ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna tõi. Ma üritasin kõigest väest seda mitte alla neelata, vaid aeglaselt nautida nagu head õhtusööki - Wassmo keel väärib seda. Samas oli korduvalt kiusatus keerata lehti edasi nagu põnevikus, et teada, mis suunas sündmused keeravad. Ja need karakterid! Peategelane Tora, kes seksuaalse ahistamise all kannatavast tüdrukust kasvab sirgeseljaliseks, aga mulle näib, et skisofreeniliseks neiuks, kes hakkab samastama ennast oma surnud tädiga; tema ema Ingrid, kes on (kas nooruseksimuse tõttu, kui ta armus vaenlase sõdurisse?) määranud ennast igapäevaselt vaesuses virelema ja kalakülmutustehasesse kohmas sõrmedega tööd rassima; Ingridi õde Rakel, talle loomuselt lausa vastand, rõõmus ja naeruhimuline, kes nutab vaid kord aastas lambatapu ajal; Ingridi abikaasa Henrik, sünge ja vigastatud õla tõttu end alaväärsena tundev suur mees, kes enda tõstmiseks kasutab vägivalda Tora ja Ingridi kallal jne. Taustaks jällegi aastaringid külmal Põhja-Norra saarel.
Ei ole just ülearu helge, ega? Pigem veidi mäslev, ohtlik, soolane, mustjas ja kalalõhnaline nagu Põhjameri. Mida ometi kivil seistes ainiti vaatad ega saa pilku pöörata, isegi, kui laine su jalad märjaks pritsib.

Aga lõpust ma ei saanudki päris hästi aru. Kas Tora sureb? Mida teie arvate?

Veel Põhjamaade kirjandusest Sirbis.