kolmapäev, 1. september 2010

Kui taevas on marraskil

Nüüd on mul kogu eestikeelne Wassmo läbi loetud. Aitäh Elvi Lumetile tema tõlkimise eest! (Lumet on muuseas hariduselt hoopis keemiainsener!) "Dina raamat" on endiselt lemmik, see õnnestus mul ühelt internetioksjonilt ka koju hankida. "Seitsmes kohtumine", kõige helgem Wassmo teostest, on veel poodides müügil, kaalun tõsiselt ostmist. "Põgenemine Franki juurest" oli minu jaoks väheke kummaline. Ma ei tea siiamaani, kas see raamat meeldis mulle või mitte.

Tora-triloogia oli väga haarav, eriti selle viimane osa "Marraskil taevas", mis Wassmole ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna tõi. Ma üritasin kõigest väest seda mitte alla neelata, vaid aeglaselt nautida nagu head õhtusööki - Wassmo keel väärib seda. Samas oli korduvalt kiusatus keerata lehti edasi nagu põnevikus, et teada, mis suunas sündmused keeravad. Ja need karakterid! Peategelane Tora, kes seksuaalse ahistamise all kannatavast tüdrukust kasvab sirgeseljaliseks, aga mulle näib, et skisofreeniliseks neiuks, kes hakkab samastama ennast oma surnud tädiga; tema ema Ingrid, kes on (kas nooruseksimuse tõttu, kui ta armus vaenlase sõdurisse?) määranud ennast igapäevaselt vaesuses virelema ja kalakülmutustehasesse kohmas sõrmedega tööd rassima; Ingridi õde Rakel, talle loomuselt lausa vastand, rõõmus ja naeruhimuline, kes nutab vaid kord aastas lambatapu ajal; Ingridi abikaasa Henrik, sünge ja vigastatud õla tõttu end alaväärsena tundev suur mees, kes enda tõstmiseks kasutab vägivalda Tora ja Ingridi kallal jne. Taustaks jällegi aastaringid külmal Põhja-Norra saarel.
Ei ole just ülearu helge, ega? Pigem veidi mäslev, ohtlik, soolane, mustjas ja kalalõhnaline nagu Põhjameri. Mida ometi kivil seistes ainiti vaatad ega saa pilku pöörata, isegi, kui laine su jalad märjaks pritsib.

Aga lõpust ma ei saanudki päris hästi aru. Kas Tora sureb? Mida teie arvate?

Veel Põhjamaade kirjandusest Sirbis.

Kommentaare ei ole: