teisipäev, 30. november 2010

Paksult seksi

Ma ootasin Anne B. Ragde raamatut "Öine soov" huviga, kuna olin tema "Berliini paplitest" ja selle järgedest vasikavaimustuses. Nüüdisromaani sari tõotas pisut teistsugust lugemiselamust kui Põhjamaade romaan, samuti raamatu tagakaanel olev tutvustus (mida ma küll kohe ei uurinud), kus mainitakse peategelase "raju voodielu". Ja peamiselt selle elu ümber romaani tegevus käibki. Peategelane, üksi elav naisterahvas Ingunn, kes teose kestel saab 39-aastaseks, meenutab mulle seksisõltlast. Tal on ohjeldamatud tarbimisperioodid, kus ta hüppab ühest juhusuhtest teise, kolmandasse jne, kainuseperioodid, mil ta naudib üksindust, ja vahel isegi lühikesed kooseluperioodid, millest pikim kestis veidi alla aasta. Ingunn ei mõista, miks naised elavad koos meestega, kellega neil enam midagi rääkidagi pole. Talle ei ole probleemiks neli-viisteist aastat nooremate meestega voodit jagada, kuni tema saab olla see, kes suhte lõpetab. "Mehed teevad niiviisi. Mitte naised. Ma ei saa aru, kuidas sa suudad iseendaga elada," ütles talle nuuksudes üks noormees, kelle ta oli kord pärast seksimaratoni oma korterist välja visanud. Olid päevad, mil ta ei suutnudki. Ühel sellisel veidral päeval, õigemini õhtul, kohtus ta seitsmeaastase tüdruku Emma ja tema isaga. Kohtumisest saab võib-olla alguse hoopis uus lugu, aga mitte selles raamatus.

Ma hakkasin seda raamatut lugema autori tõttu ja sellepärast ka, et leidsin kohe alguses mitmeid mulle tuttavate Norra linnade nimesid. Võrreldes Neshovi talupärijate saagaga oli see teos palju lihtsakoelisem, kasvõi seetõttu, et peategelasi (ja tegelikult ka läbivaid teemasid) on üksainus. Kui aga viitsida voodilõbudest kaugemale puurida, minategelase pea sisse, tekitab raamat üksjagu küsimusi.
"Mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob?" tuli "Viimsest reliikviast" miskipärast meelde. Heh.

esmaspäev, 22. november 2010

Contra On Niisugune Tore RAhvamees













Contrat ei pidanud me õnneks kontrabandina sisse smuugeldama, vaid õnnestus asi täitsa ametlikult korda ajada. (Aitäh, et tulla said!) Oli muhe neljapäevaõhtu (vemmal)värsside ja laulude saatel. Contra luuletused on tema enda esituses kuidagi eriti ehedad ja lahedad (äkki tuleks tal üks audioluulekogumik teha?). Minu lemmikuks osutus haiku lumememmest:

südasuvel on
isegi lumememmed
paljad porgandid

Mul jooksis lausa minimängufilm silme eest läbi, kui ta seda luges :D Lühiluule on ka Contra üks lemmikvorme. Selle valdamine on minu arvates kunst omaette. Lühiluule on sõnade konsentraat - öelda mõte ära kahe-kolme-nelja reaga, ilma ülearuse vahuta, võib osutuda ootamatult keeruliseks. Samas ei tohi see higi ja vaev loometööst endast välja paista. Siiski tunnistas Contra omavahelises vestluses, et vahel tulevad tal luuletused ka mõnuga, ja siin mängib oma osa juba kogemus, enda stiil või väljakujunenud käekiri.
Tegelikult mul ei olegi vaja siin pikalt pajatada, selle töö on Liivia oma blogis juba kenasti ära teinud. Täpsustuseks olgu märgitud, et külastajaid oli siiski rohkem, suts üle neljakümne.

Tänan Jänesselja lasteaia köögivalitsejaid ja teisi ülemusi , Liiviat Urge raamatukogust, Ivikat noortekeskusest ja ülemus Avet abi eest, Pärnu Keskraamatukogu ja Pärnu Postimeest, kelle esindajad kohal olid, Õie Kukke maitsvate pirukate eest ja muidugi kõiki huvilisi, eriti vahvaid Luule seltsi naisi, kellest ei puudunud ükski!

kolmapäev, 17. november 2010

Kibe viljamahategemineon

Ehk siis järjekordse kohaliku ajalehenumbri kokkupanek ja küljendamine. Mida ma iseenesest rõõmuga teen, aga iga kord kirun ka. :D Sest sellega on ALATI nii, et kuu alguses tundub, et leht jääb materjali puudusel välja andmata, aga üheltmaalt hakkab robinal artikleid tulema, mis KINDLASTI peavad SELLESSE numbrisse ära mahtuma. Huh. Ja nii juhtubki, et hommikul tööle tulles on tunne, nagu poleks arvuti tagant ära olnudki ja silmapunastesse jääb õige vähe valget. :D
Nii et kui ma parasjagu levist väljas olen, siis teadke, et ma teen jälle rõõmuga ja kirun ühtaegu. ;)

neljapäev, 11. november 2010

Mardid müdistasid mälumängul














Mõtlesime mälu mängida, muhedad mardid marssisid majja. Muigasime mõnuga, mõni mugistas mühinal. Mardid müdistasid, mõmistasid mõistatusi. Mõnusad mehised mardid!

kolmapäev, 3. november 2010

Käisin kirjanikke kaemas

Eilne kirjanikeõhtu Olavi Ruitlase, Vahur Afanasjevi, Tarmo Tedre ja Kai-Mai Olbriga kujunes meeleolukaks. Ma kardan, et kohati naersin isegi ebaviisakalt valju häälega.
Afanasjev oli päris hoos, piinas kitarri ja meid (nagu ta ise ütles) lauluga (või millegi sellelaadsega vähemalt), aga halastusest jättis kolmandiku ette kandmata. Teder ei viitsinud või tahtnud oma pikemat proosat üldse ette lugeda, vaid tutvustas selle asemel "teistsugust" kunstialbumit Solvates meduusi, mille teises pooles pealkirjaga “Tigude süü" tõlgendavad neli kirjanikku (Hasso Krull, Valdur Mikita, Tarmo Teder, Urmas Vadi) 16 autori teoseid. Tederi uue romaani katkeid saab lugeda oktoobrikuu "Loomingust".
Ruitlane jättis "elusast peast" märksa tagasihoidlikuma mulje, kui oma tekstidega. (Muide, saladuskatte all võin öelda, et Peeter Sauter pole päriselt ka üldse nii macho, kui arvatakse). Kõige vahvam oli aga mulle seni tundmatu Kai-Mai Olbri, küpses eas daam, kes tegeleb nii kübarate, kujutava kunsti kui kirjutamisega. Tõeliselt sügav ja mitmekülgne isiksus, kes ei pidanud paljuks ühe oma luuletuse ettekandmiseks Heino Kiigeks kehastuda! Muide, üheks Kai-Mai kireks on anagrammid. Nt Edgar Savisaar - Edasi, arg varas! :D

Film Kai-Mai Olbrist ehk Kalamaja Krahvinnast

esmaspäev, 1. november 2010

Kui sind pole Näguderaamatus, pole sind olemaski?

See mõte jäi kummitama. Otsinguga ei leidnud Facebookist just eriti palju raamatukogusid. Kas ja kui palju teie Näguderaamatut jälgite?