teisipäev, 21. detsember 2010

Söömine ei tee paksuks, palvetamine usuhulluks ega armastamine seksisõltlaseks

Neelasin mõni aeg tagasi alla Elizabeth Gilberti tõsielul põhineva menuki "Söö, palveta, armasta". Läksin selle õnge üsna labasel kombel - hakkasin raamatukogus uusi trükivärvilõhnalisi teoseid uurima ja... enam nina Gilberti üllitisest välja ei saanud. Nii viisingi uue kallima koju ja olin paar õhtut talle täiesti pühendunud.
See raamat on (või vähemalt näib olevat!) siiras ja aus lugu ühe kolmekümnendates naise eneseotsingutest, mis rääkis minuga kohe, esimestest lehekülgedest peale. Oli äratundmisi, kaasaelamist, võrdlusi seni loetu ja kuulduga. Eks need paralleelide tõmbamised ja ahhaad, mis vaheldusid mulle võõraste kohtade ja elamuste kirjeldustega, tegidki lugemise huvitavaks. Samas kuulsin hiljuti vanemalt naisterahvalt, et talle läks raamat kohati igavaks. Jah, eks ta üks tundlemine on, mida suurema elukogemusega inimene ehk muigega kõrvalt vaatab (sel põhjusel ei viitsi ma nt noortekaid lugeda). Peategelase äärmiselt tundlik iseloom (tema kõrval näin isegi mina oma tujukuses tuim nagu pooltoores liha) ei tee tema otsinguid muidugi kergemaks. Bali nõidarst ennustas Elizabethile, et tal on elus palju õnne, kui ta seda ise oma kurvastamisega ära ei riku. Üks eesti vanasõna tuleb meelde, eks ju!
Lõpetuseks üks tera neile, kes raamatut lugeda ei viitsi: proovige mediteerimist Bali moodi. Ah et milline see välja näeb? Lihtsalt oled ja naeratad. :) Aga nii, et su maks ka naerataks!

Kommentaare ei ole: