kolmapäev, 28. detsember 2011

Sillamäest, armastuseta

Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooniga" tegin esmalt tutvust Loomingu vahendusel. Vaimustunult neelasin alla seal ilmunud peatükid ja jäin pikisilmi raamatut ootama.
Kuigi "Sillamäe passioon" kujutab endast tükikest ajalugu, ei tasu siit kronoloogiat otsida. Hvostov on nähtustele, asjadele, inimestele ja sündmustele lähenenud peatükipõhiselt, mis on päris mõnusaks vahelduseks. Ja millised kirjeldused! Kui keegi suudab sõnadega selgeks teha, kuidas tunneb ennast astmahaige, keda sunnitakse kehalise kasvatuse tunnis teistega võidu jooksma, on see Hvostov. Kui keegi tahab teada, mida tähendasid nõukogude teismelisele teksased, lugegu Hvostovi. Ja muidugi saab siit aimu, mida tähendas elu Sillamäel, mis polnukski justkui Päris-Eesti. Tolle teise, õige Eesti leidis Hvostov Alutaguselt.
Sillamäed ei meenuta autor just helgelt - ei paista siit lapsepõlve kuldset helki. Võib-olla ei oleks pidanud seda raamatut järjest lugema. Kuidagi raske seedida, nagu must leib, mis on ju hea ja toitev, aga mida ei tasu liiga palju süüa - läheb nätskeks kamakaks. Kokkuvõttes sai natuke liiga palju mu jaoks seda viha ja kibestumist. Loodetavasti oli autoril endal selle väljavalamisest abi. Võib-olla loen seda raamatut tulevikus uuesti, aga siis kindlasti peatükihaaval, mitte ühe ampsuga.
Aga raamatukogu riiulil see raamat ei seisa, kogu aeg on lennus. Nii et võin soovitada küll!

Veel:

neljapäev, 22. detsember 2011

esmaspäev, 19. detsember 2011

Häid pühi, härra Lang!

Kuna naistekad väidetavalt lugemiseks ei kõlba, leidsin tänu kolleegile keskraamatukogust neile uue, ajakohase kasutusviisi. Ilusaid pühi, härra kultuuriminister! :)

reede, 16. detsember 2011

Kui kolleegiga on vedanud

Liiviaga Urge raamatukogust on mul ikka vedanud! Juba esimesest telefonivestlusest saadik on mul tunne, nagu me poleks kunagi võõrad olnudki. Nõu ja abi julgeme üksteiselt alati küsida ja anda. Otsekui koostöö illustratsiooniks sattus täna ette üks sügisene pildike, kui laste sügisvaheaja spordiüritusel mälumängu vedasime.

























Kahju vaid, et nii vähe teineteist külastada saame - lahtiolekuajad ju kohustavad. Peab tunnistama, et Liivia on Sauga raamatukogu tublimalt väisanud, kui mina Urgele jõuan. Eelmisel nädalal oli mul aga rõõm kuulata Urge raamatukogus väikest jõulukontserti, esines ansambel Merileid, kus Liivia isegi laulab. Ilus oli! Homme, st 17. detsembril kell kolm esinevad nad Raeküla Vanakooli keskuses, piletitulu (pileti hind 1 euro) annetatakse Pärnu kasuperede toetuseks.

kolmapäev, 14. detsember 2011

Rõlged leiud

Hakkasin täna jõulusalmikut sirvima, kui sattusin ebameeldiva leiu otsa - keegi oli jätnud salmiku vahele järjehoidjaks vatitiku. Õnneks oli seekordne kasutamata jäänud, aga mul on ka olnud juhus, kus raamatu vahele on pistetud juba kasutatud, kollaste otstega vatitikk. Ausalt, see oli üsna jälk avastus! Kord leidsin naiste pesukaitsme, mis õnneks (!) oli kasutamata ja seetõttu vääris vaid väikest kulmukergitust. Markantsemaks näiteks võib tuua A4 suuruse värviprinditud lehe, millest suurema osa moodustas ühe naisterahva uurakil taguots. Raha inimesed naljalt raamatu vahele ei jäta, vaid kord libises lehtede vahelt välja kahekroonine. Igasugu tšekke, sünnipäevakaarte, lipikuid arstiaegadega, tunnikontrolle, taskukalendreid jms, on aga tihti.
Kulla kolleegid, mis on kõige huvitavam "järjehoidja", mille olete raamatu vahelt leidnud?

kolmapäev, 7. detsember 2011

kolmapäev, 30. november 2011

Kelle jaoks on raamatukogu???

Esimene mõte, mis pärast kultuuriministri hämmastavat avaldust tuli - kas läheme tagasi nõuka-aega, kus Suur Isa keelab, käseb, poob ja laseb? Lood sellest, kuidas raamatupoed sidusid Brežnevi teoseid kokku populaarsete raamatutega, määrates nn komplektihinna, et neid vähegi müüa, või kuidas raamatukoguhoidjad tuttavatele ühiskondlik-poliitilist kirjandust pähe määrisid, teinekord ka lihtsalt laenutusi võltsisid, tunduvad praeguses ajas nii absurdsed ja nõmedad, et algselt oli ehmatus päris suur.
Teisest küljest kaaluma hakates on idee teoreetilisel tasandil muidugi õilis - harime rahvast ja toetame omamaiseid kirjanikke. Kuidas see aga praktikas toimiks? Proovime ette kujutada.

"Tere! Ma lugesin lehest, et Nora Robertsil on uus raamat, kas teil on seda?"
"Tere, meil kahjuks Robertsit ei ole ja ei tule ka. Aga mis ma selle asemel võin pakkuda?"
"Eee... no midagi sarnast, Sandra Browni?"
"Browni meil ka ei ole enam, ainult need vanemad raamatud."
"Ah, neid ma olen kõiki juba lugenud."
"No aga äkki proovite midagi muud, Mats Traati või Viivi Luike näiteks?"

Mis te arvate, mis klient vastab? Kas krimkade või naistekate sõber ikka võtab raamatukoguhoidja soovitusel näiteks Mats Traadi luulekogu kätte? Tutkit, ma ütlen! Pigem usun, et tagajärg on raamatukogude tühjenemine - istume "uhkes üksinduses" kõrgelthinnatud väärtkirjanduse keskel. Ja jääbki õhku rippuma küsimus - kelle jaoks on rahvaraamatukogu, kas rahva või raamatute?


P. S. Mul on vedanud, siinne klientuur on seinast seina ja nii ka nende raamatumaitse. Aga seda pean küll ütlema, et ka minu käest on hakatud kurikuulsat Barbara Cartlandi küsima!

esmaspäev, 7. november 2011

Funktsionaalne kõrrepõld

Raamatukogupäevade lõppakord mängiti seekord maha Rakvere lähedal Sõmerus. Olin natuke veebis ringi nuuskinud ja teadsin, et Sõmeru keskusehoone on väga põnev. Kohale jõudes hoonet maanteelt silmates aga üllatusin, kui pisike see nõuka-aegse tüüpnäoga alevimajade kõrval näis, bussijuht võrdles seda koguni saekaatriga. Mulje osutus muidugi petlikuks, tegelikult mahuvad ühe katuse alla vallavalitsus, raamatukogu, saal, huviringitoad ja eakate päevakeskus. Esmalt hakkasid silma maja kõrrepõldu meenutav puitribistus, suured klaaspinnad ja fuajee mustad seinad. Saalis, kus põhiosa päevast veetsime, oli mul raskusi esinejatele keskendumisega, kuna keerutasin kaela ja uurisin üksikasjalikult, milliseid lahendusi on kasutatud - võrdlesin seda meie oma Musta Majaga.
Erilist tähelepanu osutasin muidugi raamatukogule, mille funktsionaalsus ja detailideni läbimõeldud planeering tekitas lausa kadedust. Raamatukogu ei ole kuigi suur, aga arhitektidel on iga ruutmeeter "tööle" pandud - lambid raamaturiiulite ülaservas, väljatõmmatavad riiulid, kuhu valitud teosed kuhjata, magnetvärviga seinad stendide asemel, ratastega lastenurga riiulid, roovaibaga muusikakuulamistuba, pehmed toolid väikeste lauakeste ja põrandalampidega suurte akende all, mururoheline siseõu... Ma tahaks sinna minna suvel, istuda värske ajalehega selles õuekeses ja lasta mahedal tuulel juukseid sasida...
Kel on Rakvere kanti asja, käige kindlasti ka Sõmerul ära!

Kuni ma ootan kolleegide fotomaterjali, saate lähemalt maja kohta uurida siit.
Kasutatud foto: http://nap.arhliit.ee/files/gimgs/13_0071.jpg

P. S. Suur tänu Sõmeru vallavanemale Peep Vassiljevile, kes meile lahkelt kogu majas ekskursiooni korraldas!










laupäev, 29. oktoober 2011

Armsad susserdajad ehk mis on tegelikult tähtis

Kõigepealt helistas mulle meie maaraamatukogude peaspetsialist Lenna, et ma paneksin oma viimase aasta tegemised kirja. Minu mõningase hämmelduse peale tunnistas ta üles, et on plaanis seada mind üles aasta maaraamatukoguhoidja kandidaadiks. Mu kõige lähemad kaastöötajad lasid sulel lennata (õigemini klaviatuuril klõbiseda) ja said valmis iseloomustuse, mis lõi lausa tummaks. Kolleegid maakonnast nikerdasid salaja pilte otsida ja slaidiesitlust teha. Ja kõik nad varjasid vähemalt kaks nädalat, et mind ongi kõikide teiste kandidaatide hulgast välja valitud! Susserdised olete! Aga kõige vahvamad ja armsamad!!!
Suur-suur aitäh teile kõikidele! Tunnustus on tore ja tähtis, aga head inimesed ja nende siiras rõõm on veel palju-palju olulisemad!

P. S. Ma ei nimeta ühtegi nime, aga kindlasti tunnete ennast siin postituses ära, eks ju! ;)

teisipäev, 25. oktoober 2011

Raamatukogutädi udus

Udust vaatas Siilile vastu Öökull ja hõikas: "Uh-huu-huu! Uu-huu-huu-huu-huu!..." ning kadus samas uduloori taha.
"Segane," mõtles Siil, võttis maast kuivanud pulga ja sellega udu kombates liikus edasi.

J. Norštein, S. Kozlov "Siil udus"

Kui ma praegu raamatukogu aknast välja vaatan, näen ainult majaesist laternaposti ja suurt rohkem mitte midagi. Kogu ümbrus on justkui halli piimaga üle valatud. Töölesõit oli omaette eksootika. Nii külm, et kindad ja püksipõlved kattusid peenikese härmapusaga. Nii niiske, et prillidele ladestus sadu pisikesi piisku. Sõrmeotsad ja varbad muutusid lõpuks vägagi tuntavaks. Aga väljahingatavad aurupahvakud näitasid, et süda on täitsa soe! Mulle meeldib oktoober!

pühapäev, 23. oktoober 2011

Raamatukoguinimesed on andekad, targad ja inspireerivad!

Just selline oli emotsioon pärast Balti raamatukoguhoidjate kongressi muljete seedimist. Või, olgem ausad, seedida pole veel aega olnudki, rääkimata kirjapandud ideede ja mõtete ülelugemisest. Olgugi Trakai ümbrus Leedu kaunimaid piirkondi ja loss nii kaunis ja kuulus kui tahes, inimestest saadud sädeme ja inspiratsiooni vastu need ei saa!
Suur-suur aitäh kutsumast!

Vaadake ka:
Tallinna Keskraamatukoguhttp://www.keskraamatukogu.ee/
Tartu Linnaraamatukogu http://www.luts.ee/














Fotol ekskursioon Trakai lossis













Fotol CoBal9 lõpetamine - paremal Leedu Raamatukoguhoidjate Ühingu esinaine Alina, vasakul järgmist peakorraldajat Lätit esindav Silvija.

kolmapäev, 28. september 2011

Muinasjutt heast nõiast

"Ma ei teadnudki, et Elle Kull on nõid!" muljetasin ühel jooksutuuril sõbrale. Või kuidas teisiti nimetada naist, kes kätega oma lapse haiguse kokku kogub ja majast välja, kaugemale viib? Külastab unenäos välismaa režissööri, kellega ilmsi tehtud proov viletsalt läks? Nõid, mis nõid, aga näib, et hea nõid - kohati liigagi. Või on see muinasjuttudele üldiselt omane - et peategelase negatiivsetest külgedest minnakse vaid riivamisi üle, kui sedagi... Igatahes jäi mulle Ellest liigagi roosa mulje (aga see võib olla ka hapude viinamarjade lugu).
Minu jaoks olid raamatu juures kõige huvitavamad Elle enda mõtisklused ja lood, mis on põhitekstile kursiivis vahele pikitud. Avades üksjagu, jätsid need paljugi varjatuks ja tekitasid huvi sellest inimesest ja tema sisemaailmast rohkem teada saada. Võib-olla loen kunagi selle raamatu üle nii, et jätan põhiteksti hoopis vahele. Eks näis.
Kes aga tahab nalja saada, võtku lahti peatükk "Juhtub!". ;)

teisipäev, 27. september 2011

reede, 23. september 2011

Äkki koliks siit minema?

Tuli sihuke jumalavallatu mõte, et koliks õige oma blogimajanduse hoopis Facebooki. Viimasel ajal ei kipu leidma enam aega ega inspiratsiooni pikemateks blogipostitusteks. Seal saab vähema jutuga hakkama ja liiklust on ka rohkem. Mis te sellest mõttest arvate?

reede, 9. september 2011

Italo-ameeriklane pihib...

... raamatus Minu Eesti 2. Üldmulje jäi kohmakas-armas. Alguses see kohmakus häiris ja lugemine ei tahtnud hästi edeneda. Samas ei saa öelda, et Justin Petrone oleks midagi oma sõnaosavusest kaotanud - nagu ta isegi tunnistas, käib kirjutamine tal kergesti. Vaimukad kujundid ja võrdlused ei olnud õnneks ka nii tihedad, et see päris tüütuks oleks muutunud.
Samas sellist värskust nagu teose esimene osa pakkus, siiski polnud. Võib-olla on see ka loomulik, sest Justin "eestistus" siin elades paratamatult ja enam ei olnud ta silmad pidevast imestusest ümmargused. Hea näide endistest tavadest võõrdumisest on tema itaallastest vanemate külaskäik, kus Justini ema sundimatult Epu isa tervituseks põsele suudleb ja mõlemad (!) noored sellest ära ehmatavad ("Ta suudles mu isa! Isegi mina ei suudle mu isa!" oli Epu reaktsioon). Nii et nalja natuke ikka saab.
Armsad inimesed!

Ahjaa, ma leidsin muuhulgas raamatust vastuse küsimusele, miks ameeriklastel enamik naljadest jämedakoelise tort-näkku-huumori hulka kuulub. Aga ma ei ütle, lugege ise! ;)

Teised on kirjutanud:

teisipäev, 30. august 2011

Ei aeg ei peatu...

Näinud, et mu seinakell kurvalt kapil lösutab, tuli üks härrasmees järgmisel päeval tagasi, puurid-tüüblid ühes, ja kell sai seina nagu naksti! Aitäh! :)

kolmapäev, 24. august 2011

Küpse vilja lõhn ja tsepeliinid

Nii võib lühidalt kokku võtta puhkuse, mis viis Pandivere kõrgustikule Äntu-Nõmme imeliste siniroheliste järvede äärde, Liivimaa ninaotsa Kolka neemele, Venemaa küljes rippuvale Kura säärele ja veel mitmetesse kaunitesse paikadesse. Imeliste elamuste saamiseks ei pea sugugi liiga kaugele minema - mõnikord piisab ka rattasõidust Virumaa külateel juulipäikeses küpsenud viljapõldude vahel. Avastusest et Eestis on allikakülmad järved, mis põhjani läbi paistavad. Jälgimisest, kuidas vahutavad merelained omavahel häälekalt ristuvad. Läbi une kuuldud sookurgede nukrast kaeblemisest. Paljajalu ronimisest rohekate kõrgete luidete kuumal liival.
On olnud võrratu suvi!

teisipäev, 19. juuli 2011

Hääde toimetajate nappus

Ma olen pahane. Jah! Juba aastaid tagasi kurtis Jürgen Rooste "hääde toimetajate nappuse" üle ja tundub, et pean kahetsusega temaga nõustuma. Eriti kurb on avastada toimetamisvigu oma lemmikautori teoses, mille õhinaga oled kätte võtnud. Siinkohal ütleb kindlasti nii mõnigi, et kes käsib olla selline tähenärija, kes laseb vigadel oma lugemiselamust segada, aga... kas sellest on võimalik välja kasvada? H. Wassmo "Sada aastat" on vaimustav teos, aga lugedes säärast prohmakat nagu "sa käsitad nuga osavalt", läheb mul tõesti tuju ära. Ja ma pole ju mingi filoloog, kui palju vigu veel eksperdid leiaks??? Miks ei ole seda raamatut toimetanud näiteks Arnold Ravel nagu paljusid teisi Elvi Lumeti tõlkeid?

reede, 8. juuli 2011

esmaspäev, 20. juuni 2011

Lint läbi lõigatud

Nüüd on see tehtud - tähtsad ninad külas käinud, lint läbi lõigatud ja tordid söödud. Pidu oli täpselt nagu meie isegi - lehviv, sahmiv ja kergelt kaootiline nagu Browni osakeste liikumine.
Aitäh kõikidele külalistele, abilistele ja eriti teile, Ivika ja Ave! Enam ei kujuta elu siin ilma teieta ettegi ;)
Kolleege ootan aga külla sügisel, kui minu pool väikese uuenduskuuri läbinud on.

Pildil minu auväärne eelkäija Ene Tiismaa ja noortekeskuse juhataja Ivika. Mõlemad kuuluvad mu lemmikinimeste hulka - Ivika positiivsus ja naerulust teevad elamise lihtsamaks, vaadates Enet aga kaob mul hirm vananemise ees.


teisipäev, 7. juuni 2011

Tegelikult toimub kogu aeg midagi

Näiteks käisime maikuu lõpus Tallinnas Pääsküla raamatukogus ja Underi-Tuglase kirjanduskeskuses. Siinkohal tervitused Pääskülla - lõpuks on käes aeg, kus teil on oma betoonmajas tõeliselt mõnus olla (ma tean, mida te tunnete, siin on mul paksude müüridega kivimaja)! Kirjanduskeskuses või Adsoni majas, nagu kohalikud naised seda kutsuvad, tehakse tööd tõesti südamega, loeng oli põnev ja tekitas huvi rohkemgi teada saada. Sellele eelnenud seiklus suure bussiga kitsastel Nõmme tänavatel jääb vist ka eluks ajaks meelde... Väga huvitav oli, kahju ainult, et mul polnud taipu ennast KGB-muuseumikülastuseks kirja panna!
Sel laupäeval sai peetud valla suvepäev, kus reporterina selja valusaks sörkisin, sangpommivõistlusel osalesin, tohutus koguses kohvi jõin, kuulasin nukrate kukekeste ja krapsakate kanade laulu ja nautisin melu.
Järgmisel nädalal ootab ees maja pidulik avamine, milleks tuleb kõvasti ettevalmistusi teha.
Ja kõige selle juures üritan ma visalt lugeda, sest vedasin koju oma lemmikkirjaniku värskeima teose. :D

Fotol ansambli Nukker Kukeke absoluutselt mittenukker esinägu ;)

esmaspäev, 2. mai 2011

Väljast suurem kui seest

Nüüd, kui kõik raamatud on kenasti Põõsalinnu tänaval tagasi, ei saa ma aru, mismoodi need siia enne ära mahtunud on?!?? No hea küll, paari aasta jagu on uusi küll peale tulnud, aga... Mitu kastitäit trükitud tähekogumikke on ootel, et nuputaksin välja, kuhu ma need paigutan. Kuidas teha nii, et raamatukogu oleks seest suurem kui väljast???

reede, 18. märts 2011

Läheb lahti!

Niisiis, esmaspäevast on raamatukogu suletud ja algab suur kolimistransvaal. Fondiriiulid on üles pandud, kõigest muust aga peab alles hakkama läbi närima. Optimistlik prognoos on, et kahe nädalaga saab hakkama. Pessimistlikult ma parem ei hakkagi mõtlema :D

kolmapäev, 9. märts 2011

Ei ole külm mind ära võtnud...

... ega päike sulatanud! Nüüd jääb üle loota, et kevadet kuulutav tuul ära ei viiks. Tuuli aga on liikvel igasuguseid. Selle nimi, mis kõige rohkem segadust tekitab, on kolimistuul. Arvestades seniseid tagajärgi võib seda juba väikeseks orkaaniks pidada: verine lõikehaav pöidlas, õliseksmäärdunud riided, mõlk kolimisautos... Ja kui te veel näeksite, mis meie mustas majas praegu sünnib! Uus ja vana mööbel - kõik on läbisegi, minu tagaruumis lisaks veel mitu hunnikut juppe, mis kunagi olid fondiriiulid. Raamatute ühest kohast teise viimiseni pole me veel jõudnudki! Aga pole hullu, küll me sellest segadusest ennast läbi närime nagu rott makrofleksist ja siis on vanasuues majas jälle hea olla!
Pilt on vanavõitu, aga sellist hääd ja uut veel ei ole.

Aga vahepeal käisid mul ka koolitamistuuled külas ja need viisid Viljandi kultuuriakadeemiasse, kus üritasin aru saada, mida kujutab endast raamatukogude projektitöö. Koolitaja Piret Koorep on ise tõeline rahamasin ehk praktik, kelle käe all on sündinud lugematu arv rahataotlusi. Saime teada, kelle käest, mis tingimustel ja mille jaoks on raamatukogudel üldse võimalik toetusi taotleda. Arutelu Mai Põldaasa juhendamisel osutus samuti väga põnevaks ja kokkutulnud seltskonnast oli lõpuks lausa kahju lahkuda.

Kui suuremad tuuled raugenud, on lootust ka vaiksele briisile mõne hea raamatu seltsis. Üks säärane on mul praegu pooleli, aga sellest juba järgmine kord.

teisipäev, 1. veebruar 2011

Millal sa kolima hakkad?

Millal sa uude majja saad?
Need on mulle viimasel ajal kõige sagedamini esitatud küsimused. Et me oleme selle majaga aga kõvasti vastu pükse saanud, laiutan alati käsi: ei tea! Praegu on asjalood nii kaugel, et ehitaja on oma meeste ja kodinatega majast läinud, soojakudki ära viidud. Aga kõiksugu muud asjapulgad tulevad nüüd järjepanu - eile olid helitehnikamehed, pärast neid tulevad valgusemehed, siis ootame internetimeest, mööblimehi jne.
Aga seniks paar pilti minu vanast pesast uues kuues:

kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Sel aastal olen tublim!

Mis seal salata, päris piinlik, kui näärikuu viimastel päevadel on esireas ikka veel blogipostitus nimega "Uusaastasoovid". Osalt on see tingitud asjaolust, et keelel parajasti miski niiväga ei kibele, mis kirjutama kisuks. Super-hüper raamatuid pole ette sattunud (praegu mitu tükki pooleli tegelikult), mis alla neelatuna nii suur tükk olnuks, et teiegagi jagada. Ja eks kohustusi ole kah omajagu - igakuine "viljamahategemine", mis venis ja venis... Ja nagu kolleegid teavad, on just jaanuar see aeg, kus tuleb rind rasvaseks määrida ja julgelt oma eelmise aasta tegemistele otsa vaadata. Esmalt maadelda numbritega - kui tähed on mu head sõbrad, siis numbrid on pigem nagu kiuslikud naabrieided, kellega ma eriti hästi läbi ei saa, aga suhelda tuleb. Ja kui tahad, et süda oleks rahul ja meel helge, koguni nii, et sest suhtlemisest väga haput mekki man ei jääks. Aga siis on hea olla küll, kui oled selleks aastaks jälle tõestanud, et Vestmann jäi peale ja üks lahter klapib teisega kenasti ja kõik omavahel kokku kah. Ja järgmine jaanuar, mil taas naabriga vaja rinda pista, on veel kaugel.
Aga naabrieidest raskemgi on iseendaga rahus elada. Nii, et väga laisk ei tunduks - endale ega teistelegi, aga tööga ennast ära ka ei tapaks. Ja kokkuvõte eelmisest aastast on just niisugune enese hindamise koht - kas võin oma töö ja loovusega rahule jääda ja olen prääniku ära teeninud või hoopis laisk olnud ja pigem oleks kubjast vaja takka kamandama. Ausalt öeldes on iga kord selle üle mõeldes esmalt tunne, et kupjaid on vist rohkemgi vaja kui üht. Et ma pole mitte kui midagi teinud! Aga kui esimene meeleheitepilv on üle läinud, selgub kalendrit lapates, et natuke on justkui tehtud kah. Aga võiks rohkem, leian taas, ja luban endale - sel aastal olen tublim!

kolmapäev, 5. jaanuar 2011

Uusaastasoovid

Veel ei ole hilja, niisiis ma soovin kõikidele palju naeratusi ja et teil oleks rohkem aega oma lähedaste jaoks. Et teie ettevõtmisi saadaks edu ja teil oleks õnn kohata oma teel palju abivalmis inimesi!