kolmapäev, 28. september 2011

Muinasjutt heast nõiast

"Ma ei teadnudki, et Elle Kull on nõid!" muljetasin ühel jooksutuuril sõbrale. Või kuidas teisiti nimetada naist, kes kätega oma lapse haiguse kokku kogub ja majast välja, kaugemale viib? Külastab unenäos välismaa režissööri, kellega ilmsi tehtud proov viletsalt läks? Nõid, mis nõid, aga näib, et hea nõid - kohati liigagi. Või on see muinasjuttudele üldiselt omane - et peategelase negatiivsetest külgedest minnakse vaid riivamisi üle, kui sedagi... Igatahes jäi mulle Ellest liigagi roosa mulje (aga see võib olla ka hapude viinamarjade lugu).
Minu jaoks olid raamatu juures kõige huvitavamad Elle enda mõtisklused ja lood, mis on põhitekstile kursiivis vahele pikitud. Avades üksjagu, jätsid need paljugi varjatuks ja tekitasid huvi sellest inimesest ja tema sisemaailmast rohkem teada saada. Võib-olla loen kunagi selle raamatu üle nii, et jätan põhiteksti hoopis vahele. Eks näis.
Kes aga tahab nalja saada, võtku lahti peatükk "Juhtub!". ;)

teisipäev, 27. september 2011

reede, 23. september 2011

Äkki koliks siit minema?

Tuli sihuke jumalavallatu mõte, et koliks õige oma blogimajanduse hoopis Facebooki. Viimasel ajal ei kipu leidma enam aega ega inspiratsiooni pikemateks blogipostitusteks. Seal saab vähema jutuga hakkama ja liiklust on ka rohkem. Mis te sellest mõttest arvate?

reede, 9. september 2011

Italo-ameeriklane pihib...

... raamatus Minu Eesti 2. Üldmulje jäi kohmakas-armas. Alguses see kohmakus häiris ja lugemine ei tahtnud hästi edeneda. Samas ei saa öelda, et Justin Petrone oleks midagi oma sõnaosavusest kaotanud - nagu ta isegi tunnistas, käib kirjutamine tal kergesti. Vaimukad kujundid ja võrdlused ei olnud õnneks ka nii tihedad, et see päris tüütuks oleks muutunud.
Samas sellist värskust nagu teose esimene osa pakkus, siiski polnud. Võib-olla on see ka loomulik, sest Justin "eestistus" siin elades paratamatult ja enam ei olnud ta silmad pidevast imestusest ümmargused. Hea näide endistest tavadest võõrdumisest on tema itaallastest vanemate külaskäik, kus Justini ema sundimatult Epu isa tervituseks põsele suudleb ja mõlemad (!) noored sellest ära ehmatavad ("Ta suudles mu isa! Isegi mina ei suudle mu isa!" oli Epu reaktsioon). Nii et nalja natuke ikka saab.
Armsad inimesed!

Ahjaa, ma leidsin muuhulgas raamatust vastuse küsimusele, miks ameeriklastel enamik naljadest jämedakoelise tort-näkku-huumori hulka kuulub. Aga ma ei ütle, lugege ise! ;)

Teised on kirjutanud: