reede, 9. september 2011

Italo-ameeriklane pihib...

... raamatus Minu Eesti 2. Üldmulje jäi kohmakas-armas. Alguses see kohmakus häiris ja lugemine ei tahtnud hästi edeneda. Samas ei saa öelda, et Justin Petrone oleks midagi oma sõnaosavusest kaotanud - nagu ta isegi tunnistas, käib kirjutamine tal kergesti. Vaimukad kujundid ja võrdlused ei olnud õnneks ka nii tihedad, et see päris tüütuks oleks muutunud.
Samas sellist värskust nagu teose esimene osa pakkus, siiski polnud. Võib-olla on see ka loomulik, sest Justin "eestistus" siin elades paratamatult ja enam ei olnud ta silmad pidevast imestusest ümmargused. Hea näide endistest tavadest võõrdumisest on tema itaallastest vanemate külaskäik, kus Justini ema sundimatult Epu isa tervituseks põsele suudleb ja mõlemad (!) noored sellest ära ehmatavad ("Ta suudles mu isa! Isegi mina ei suudle mu isa!" oli Epu reaktsioon). Nii et nalja natuke ikka saab.
Armsad inimesed!

Ahjaa, ma leidsin muuhulgas raamatust vastuse küsimusele, miks ameeriklastel enamik naljadest jämedakoelise tort-näkku-huumori hulka kuulub. Aga ma ei ütle, lugege ise! ;)

Teised on kirjutanud:

Kommentaare ei ole: