kolmapäev, 28. september 2011

Muinasjutt heast nõiast

"Ma ei teadnudki, et Elle Kull on nõid!" muljetasin ühel jooksutuuril sõbrale. Või kuidas teisiti nimetada naist, kes kätega oma lapse haiguse kokku kogub ja majast välja, kaugemale viib? Külastab unenäos välismaa režissööri, kellega ilmsi tehtud proov viletsalt läks? Nõid, mis nõid, aga näib, et hea nõid - kohati liigagi. Või on see muinasjuttudele üldiselt omane - et peategelase negatiivsetest külgedest minnakse vaid riivamisi üle, kui sedagi... Igatahes jäi mulle Ellest liigagi roosa mulje (aga see võib olla ka hapude viinamarjade lugu).
Minu jaoks olid raamatu juures kõige huvitavamad Elle enda mõtisklused ja lood, mis on põhitekstile kursiivis vahele pikitud. Avades üksjagu, jätsid need paljugi varjatuks ja tekitasid huvi sellest inimesest ja tema sisemaailmast rohkem teada saada. Võib-olla loen kunagi selle raamatu üle nii, et jätan põhiteksti hoopis vahele. Eks näis.
Kes aga tahab nalja saada, võtku lahti peatükk "Juhtub!". ;)

Kommentaare ei ole: