kolmapäev, 30. november 2011

Kelle jaoks on raamatukogu???

Esimene mõte, mis pärast kultuuriministri hämmastavat avaldust tuli - kas läheme tagasi nõuka-aega, kus Suur Isa keelab, käseb, poob ja laseb? Lood sellest, kuidas raamatupoed sidusid Brežnevi teoseid kokku populaarsete raamatutega, määrates nn komplektihinna, et neid vähegi müüa, või kuidas raamatukoguhoidjad tuttavatele ühiskondlik-poliitilist kirjandust pähe määrisid, teinekord ka lihtsalt laenutusi võltsisid, tunduvad praeguses ajas nii absurdsed ja nõmedad, et algselt oli ehmatus päris suur.
Teisest küljest kaaluma hakates on idee teoreetilisel tasandil muidugi õilis - harime rahvast ja toetame omamaiseid kirjanikke. Kuidas see aga praktikas toimiks? Proovime ette kujutada.

"Tere! Ma lugesin lehest, et Nora Robertsil on uus raamat, kas teil on seda?"
"Tere, meil kahjuks Robertsit ei ole ja ei tule ka. Aga mis ma selle asemel võin pakkuda?"
"Eee... no midagi sarnast, Sandra Browni?"
"Browni meil ka ei ole enam, ainult need vanemad raamatud."
"Ah, neid ma olen kõiki juba lugenud."
"No aga äkki proovite midagi muud, Mats Traati või Viivi Luike näiteks?"

Mis te arvate, mis klient vastab? Kas krimkade või naistekate sõber ikka võtab raamatukoguhoidja soovitusel näiteks Mats Traadi luulekogu kätte? Tutkit, ma ütlen! Pigem usun, et tagajärg on raamatukogude tühjenemine - istume "uhkes üksinduses" kõrgelthinnatud väärtkirjanduse keskel. Ja jääbki õhku rippuma küsimus - kelle jaoks on rahvaraamatukogu, kas rahva või raamatute?


P. S. Mul on vedanud, siinne klientuur on seinast seina ja nii ka nende raamatumaitse. Aga seda pean küll ütlema, et ka minu käest on hakatud kurikuulsat Barbara Cartlandi küsima!

esmaspäev, 7. november 2011

Funktsionaalne kõrrepõld

Raamatukogupäevade lõppakord mängiti seekord maha Rakvere lähedal Sõmerus. Olin natuke veebis ringi nuuskinud ja teadsin, et Sõmeru keskusehoone on väga põnev. Kohale jõudes hoonet maanteelt silmates aga üllatusin, kui pisike see nõuka-aegse tüüpnäoga alevimajade kõrval näis, bussijuht võrdles seda koguni saekaatriga. Mulje osutus muidugi petlikuks, tegelikult mahuvad ühe katuse alla vallavalitsus, raamatukogu, saal, huviringitoad ja eakate päevakeskus. Esmalt hakkasid silma maja kõrrepõldu meenutav puitribistus, suured klaaspinnad ja fuajee mustad seinad. Saalis, kus põhiosa päevast veetsime, oli mul raskusi esinejatele keskendumisega, kuna keerutasin kaela ja uurisin üksikasjalikult, milliseid lahendusi on kasutatud - võrdlesin seda meie oma Musta Majaga.
Erilist tähelepanu osutasin muidugi raamatukogule, mille funktsionaalsus ja detailideni läbimõeldud planeering tekitas lausa kadedust. Raamatukogu ei ole kuigi suur, aga arhitektidel on iga ruutmeeter "tööle" pandud - lambid raamaturiiulite ülaservas, väljatõmmatavad riiulid, kuhu valitud teosed kuhjata, magnetvärviga seinad stendide asemel, ratastega lastenurga riiulid, roovaibaga muusikakuulamistuba, pehmed toolid väikeste lauakeste ja põrandalampidega suurte akende all, mururoheline siseõu... Ma tahaks sinna minna suvel, istuda värske ajalehega selles õuekeses ja lasta mahedal tuulel juukseid sasida...
Kel on Rakvere kanti asja, käige kindlasti ka Sõmerul ära!

Kuni ma ootan kolleegide fotomaterjali, saate lähemalt maja kohta uurida siit.
Kasutatud foto: http://nap.arhliit.ee/files/gimgs/13_0071.jpg

P. S. Suur tänu Sõmeru vallavanemale Peep Vassiljevile, kes meile lahkelt kogu majas ekskursiooni korraldas!