Kelle jaoks on raamatukogu???

Esimene mõte, mis pärast kultuuriministri hämmastavat avaldust tuli - kas läheme tagasi nõuka-aega, kus Suur Isa keelab, käseb, poob ja laseb? Lood sellest, kuidas raamatupoed sidusid Brežnevi teoseid kokku populaarsete raamatutega, määrates nn komplektihinna, et neid vähegi müüa, või kuidas raamatukoguhoidjad tuttavatele ühiskondlik-poliitilist kirjandust pähe määrisid, teinekord ka lihtsalt laenutusi võltsisid, tunduvad praeguses ajas nii absurdsed ja nõmedad, et algselt oli ehmatus päris suur.

Teisest küljest kaaluma hakates on idee teoreetilisel tasandil muidugi õilis - harime rahvast ja toetame omamaiseid kirjanikke. Kuidas see aga praktikas toimiks? Proovime ette kujutada.

"Tere! Ma lugesin lehest, et Nora Robertsil on uus raamat, kas teil on seda?"

"Tere, meil kahjuks Robertsit ei ole ja ei tule ka. Aga mis ma selle asemel võin pakkuda?"

"Eee... no midagi sarnast, Sandra Browni?"

"Browni meil ka ei ole enam, ainult need vanemad raamatud."

"Ah, neid ma olen kõiki juba lugenud."

"No aga äkki proovite midagi muud, Mats Traati või Viivi Luike näiteks?"

Mis te arvate, mis klient vastab? Kas krimkade või naistekate sõber ikka võtab raamatukoguhoidja soovitusel näiteks Mats Traadi luulekogu kätte? Tutkit, ma ütlen! Pigem usun, et tagajärg on raamatukogude tühjenemine - istume "uhkes üksinduses" kõrgelthinnatud väärtkirjanduse keskel. Ja jääbki õhku rippuma küsimus - kelle jaoks on rahvaraamatukogu, kas rahva või raamatute?

P. S. Mul on vedanud, siinne klientuur on seinast seina ja nii ka nende raamatumaitse. Aga seda pean küll ütlema, et ka minu käest on hakatud kurikuulsat Barbara Cartlandi küsima!