kolmapäev, 28. detsember 2011

Sillamäest, armastuseta

Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooniga" tegin esmalt tutvust Loomingu vahendusel. Vaimustunult neelasin alla seal ilmunud peatükid ja jäin pikisilmi raamatut ootama.
Kuigi "Sillamäe passioon" kujutab endast tükikest ajalugu, ei tasu siit kronoloogiat otsida. Hvostov on nähtustele, asjadele, inimestele ja sündmustele lähenenud peatükipõhiselt, mis on päris mõnusaks vahelduseks. Ja millised kirjeldused! Kui keegi suudab sõnadega selgeks teha, kuidas tunneb ennast astmahaige, keda sunnitakse kehalise kasvatuse tunnis teistega võidu jooksma, on see Hvostov. Kui keegi tahab teada, mida tähendasid nõukogude teismelisele teksased, lugegu Hvostovi. Ja muidugi saab siit aimu, mida tähendas elu Sillamäel, mis polnukski justkui Päris-Eesti. Tolle teise, õige Eesti leidis Hvostov Alutaguselt.
Sillamäed ei meenuta autor just helgelt - ei paista siit lapsepõlve kuldset helki. Võib-olla ei oleks pidanud seda raamatut järjest lugema. Kuidagi raske seedida, nagu must leib, mis on ju hea ja toitev, aga mida ei tasu liiga palju süüa - läheb nätskeks kamakaks. Kokkuvõttes sai natuke liiga palju mu jaoks seda viha ja kibestumist. Loodetavasti oli autoril endal selle väljavalamisest abi. Võib-olla loen seda raamatut tulevikus uuesti, aga siis kindlasti peatükihaaval, mitte ühe ampsuga.
Aga raamatukogu riiulil see raamat ei seisa, kogu aeg on lennus. Nii et võin soovitada küll!

Veel:

Kommentaare ei ole: