kolmapäev, 5. detsember 2012

Üksinda ümber maakera

Sellise vägitükiga sai hakkama Uku Randmaa, kes oma purjekal maakerale tiiru peale tegi. See reis on päevikuvormis avaldatud raamatuna "Minu maailmameri". Raamat on kergesti loetav, arvestades vägitüki suurust, vast isegi liiga. Rohkem emotsioone, isegi dramaatikat oleks tahtnud! Praegu jääb petlik mulje, justkui oleks retk pigem miskit tavapärast olnud. Aga vist ei ole ühe eesti mehe loomuses liialt oma emotsioonidega lehvitada? Isegi kui aasta ja seitsme kuuga läbitakse üksi 30 636 meremiili, seilates mitmel ookeanil, vältides piraate, trotsides torme, allavanduvat tehnikat ja sekeldusi sadamates. Aga võib-olla hoopiski olid emotsioonid nii võimsad, et sõnad jäid mannetuks? Igatahes tubli mees, see Uku!
Kui viriseda, siis pildimaterjali valiku üle, mis tekstist kohati "mööda haakus".
Kohustuslik lugemine purjetamis- või muidu merehuvilistele!

Kiidusõnad kiiksukirjandusele

Ma pole tükk aega niimoodi üht raamatut ahminud, nagu  Jonas Jonassoni "Lugu saja-aastasest, kes hüppas aknast välja ja kadus". Ja ei mäleta ka, millal viimati ühest raamatust nii helged emotsioonid jäid.
Allan Karlsson põgeneb vanadekodust napilt enne, kui seal peaks pidulikult tähistatama tema sajandat sünnipäeva. Ta ronib aknast välja ja liipab oma sussistatud jalgel suvalises suunas minema. Aga kui arvate, et see raamat on ühest dementsest vanamehest, siis eksite. Allani mõistus on väga ärgas ja tema pikk ja sündmusterohke elu ei ole kustutanud ta seiklusjanu. Põgenemise tagajärjel satub Allan ja veel mitmedki toredad karakterid, keda ta kohtab ja lumepallina kaasa haarab, tõsistesse sekeldustesse. Allani muretu ellusuhtumine aga ei jäta mingit kahtlust, et lõpuks tulevad nad kõigest - olgugi see näiliselt kuitahes võimatu, puhtalt välja.
Tegelikult on siin ühtede kaante vahel kaks raamatut. See teine räägib Allani elust alates tema sündimisest revolutsioonlisel 1905. aastal ja on pikitud peatükkidena olevikunarratiivi vahele. Nii et kes soovib, võib raamatut lugeda üle peatüki - siis saab ta pildi kas Allani seiklustest pärast vanadekodu või loeb tema kirevat elulugu. Alguses see hakkimine veidi häiris, aga lõpuks ma ei osanudki vastata, kas huvitavamad olid jooksvad sündmused või minevikupildid. Allani elulugu meenutab paljuski legendaarse Forrest Gumpi oma, kes sattus sageli olema õigel ajal õiges kohas ja kohtus paljude kuulsate ja võimsate isikutega. Jonasson on võrreldes Winston Groomiga vinti veelgi peale keeranud, nii satub Allan õhtust sööma Ameerika president Trumaniga ja ka Stalini endaga, aga ka ähvardavasse surmaohtu Gulagis ja Põhja-Koreas. Aga ma ei hakka siin kõike ära rääkima, kui tahate mõnusat kiiksuga meelelahutust, lugege!

P.S. Vanad inimesed ei ole lihtsalt vanad inimesed. Nad on palju rohkemat, kandes endas tervet lugu, vast mitte nii värvikat kui Allan Karlssoni oma, kuid siiski märkamis- ja kuulamisväärset. Oleks neil vaid kuulajaid enne igavikku kadumist!

reede, 16. november 2012

Ma teen su nii õnnelikuks

See on Anne B. Ragde uus raamat, mis räägib elust 60.-te aastate Norras, kui kortermajad olid mugavuse võrdkujud, WC ja televiisori olemasolu polnud veel enesestmõistetav, tolmuimeja ja sügavkülmik kuulusid aga lausa luksuskaupade hulka. Kirjanik piilub ühe trepikoja elanike korteriuste taha, tuues lugejani kirju pildi   erinevatest iseloomudest, välimustest ja emotsioonidest, peresuhetest. Peamiselt on see raamat muidugi naistest, kellest toona suur hulk pidas koduperenaise ametit.
Siit ei tasu otsida narratiivi, ühest punktist teiseni viivat lugu. Igast uksest lastakse lugeja sisse vaid viivuks - nagu postiljon või rahvaloendaja, et siis see jälle tema selja taga sulgeda. Mõne ukse taga toimuv jääb kripeldama, tahaks uuesti koputada, sisse astuda ja vaadata, mis elanikest edasi sai. Küllap selles on "süüdi" kirjaniku oskus luua väikesi maailmu iga karakteri ümber, mis toob tegelased lugejale lähedale, nii et nad muutuvad justkui vanadeks headeks tuttavateks.
Üks puudus on sellel raamatul ka - liiga kiiresti sai otsa!


Veel: http://maemaailm.blogspot.com/2012/10/anne-b-ragde-ma-teen-su-nii-onnelikuks.html
http://palamuserk.blogspot.com/2012/11/nadala-raamat-anne-b-ragde-ma-teen-su.html

kolmapäev, 7. november 2012

Maaraamatukoguhoidjate pidupäev Alatskivil


Foto tegi Sindi raamatukogu juhataja Ene Michelis, sest ma olin tõeliselt lummatud selle lehmakese traksipükstest!












Olen veel võlgu muljed Alatskivilt maaraamatukoguhoidja päevalt, kuhu seekord sõitsime Pärnumaalt vaid viiekesi. Meeleolu Alatskivil oli rõõmus ja sõbralik, saades toitu paljudest jällenägemistest kolleegide vahel (tuli mõte, et edaspidi võiks päevakavasse sellise suhtlemisaja lausa sisse planeerida!). Nüüdseks keldrikorruseni restaureeritud loss on suurejooneline vaatamisväärsus, mille üle kohalikud võivad tõeliselt uhked olla. Loss on mõnusalt hubane (eriti, kui trepihalli lahtisesse kaminasse on tuli tehtud), seal puudub tänu ohtralt kasutatud puidule ja tekstiilidele tavaliselt suurte hoonetega kaasas käiv kõledus. Rosinaks saias on keldrivõlvide all "tegutsev" teenijaskond. Kuna ajakava oli tihe, jäi ekskursioon kahjuks pigem kiirpilguks ja sestap haudun plaani sinnakanti sattudes lossiga põhjalikumalt tutvuda.
Valitud ettekandjad ja ettekanded olid aga kõik ise nägu ja see andis päevale toreda jume. Rein Veidemann arutles põhjalikult seotuse ja sidususe üle (oli ju raamatukogupäevade teema põlvkondade sidusus). Seda ettekannet tahaks lausa üle lugeda, nii huvitavaid mõttekäike leidus selles. Juhan Liivi Muuseumi direktor Mari Niitra heitis aga pilgu Kodavere kihelkonna aja- ja kultuurilukku, mille põhjal võis järjekordselt veenduda, kuivõrd kirev, mitmekesine ja sellevõrra rikkam on Eesti-suguse väikeriigi minevikupärand.
Aasta kirjanik, teoloog Meelis Friedenthal rääkis imaginaarsetest maailmadest, millest jäi meelde kummitama küsimus, kumb on reaalsem - kas reaalsus või unenägu. Sest unenäos me ju eeldame, et see ongi reaalsus! Muusikapalaga tervitasid meid Alatskivi Kunstide kooli õpetajad ja lühikese, aga vahva kõnega Tartu maavanem.
Ettekannete ajal liikus publiku seas ERÜ maaraamatukogude sektsiooni pöördumine kohalike omavalitsuste poole, mille sõnum oli vajadus viia kõrgharidusega raamatukogutöötajate palga alammäär võrdseks riigi keskmise palgaga. Pöördumisele kirjutas alla 103 maaraamatukoguhoidja päeval osalenut.


Ja lõpuks kõige tähtsam: kuulutati välja "Aasta maaraamatukoguhoidja 2012" nominendid. Need on:
Alili Ansel, Kullamaa raamatukogu Läänemaa
Ilse Aigro, Valgjärve raamatukogu Põlvamaa
Malle Kiis, Aruvälja raamatukogu Pärnumaa
Hele-Mai Truuts, Kabala raamatukogu Raplamaa
Lembi Mets, Kaarma raamatukogu Saaremaa
Anne Toome, Alatskivi raamatukogu Tartumaa
Viive Vink, Rannu raamatukogu Tartumaa
Ingrit Porkanen, Abja raamatukogu Viljandimaa
Merike Kender, Varstu raamatukogu Võrumaa

See kõige-kõige tublim kuulutatakse välja veebruarikuus toimuval ERÜ aastakoosolekul koos kõikide teiste ERÜ preemiate saajatega.

Pärast ettekandeid ootas meid lossirestorani poolt tõhus ja maitsev kehakinnitus. Ah jaa, mulle meeldis väga ka päevajuht, rõõmsa näoga mees ühest raamatukogust, kelle nime ma olen kahjuks unustanud!

kolmapäev, 31. oktoober 2012

Blackjack!

Valla 21. aastapäeva tähistati möödunud reedel meie Musta Maja saalis tiheda lumesaju ja toredate esinejate saatel. Meile laulsid Nõianeitsid, tantsisid Sassis Sussid ja Tragid Tõrud. Üllatuskülalisena kutsus peolisi tantsule Üllar Jörberg oma taustatüdrukutega.
Tantsu, tralli ja virnade viisi hõrgutisi jagus peaaegu kella kaheni öösel. Ja mis peamine - kõik jõudsid elusate ja tervetena koju, ka suverehvidega sõitjad!

P. S. Leia pildilt raamatukogutädi!

reede, 28. september 2012

Teenindusest arvutiajastul

Arvutid on toredad ja kasulikud asjad. Aga mulle ei meeldi see, kuidas nad tõmbavad meie tähelepanu oluliselt eemale. Ehk siis inimestelt. Küllap olete isegi mõnes asutuses  märganud, et enamus teenindaja ajast ja energiast läheb arvutis tuhnimisele. Mõnikord avastan ennast ise sellise teenindaja rollist. Ja see meeldib mulle veel vähem.
Oleks aeg hakata inimestele rohkem silma vaatama.

kolmapäev, 5. september 2012

Roy Strider tõi Pärnusse tüki hommikumaad

Lootsin, et kohtumisele Roy Strideriga Pärnu keskraamatukogu rippsaalis saan vaikselt sisse hiilida, kuna minu hilinemine oli juba ette teada - olin ma ju kohtumise alguskellaajal veel tööpostil. Noh, selle lootuse purustas üheainsa mõjusa haugatusega Roy dobermann Rocky, kes niimoodi kõigile uuest saabujast märku andis. See kutsus publiku hulgas esile muheluse, mida õhtu jooksul koera ja peremehe suhtlust jälgides veel korduvalt ette tuli. Peale koera saatis Royd ka muusik Taavi Peterson, mis oli juba teine (esimene oli Rocky, eks ole) meeldiv üllatus. (Ei tea, kas Rockyst inspireeritud, aga lugu, mille Taavi esitas pärast seda, kui olin vargsi kuhugi taharitta maandunud, oli Ruja "Hüvasti, kollane koer".)
Roy ise jättis väga rahuliku, isegi veidi uneleva mulje, mis temast meedias maalitud portreega kuidagi kokku ei tahtnud sobida. Oma valmivat raamatutki ("Sherlock Holmes Riias") luges ta mõõdetud aeglusega, vahepeal silmi taeva poole tõstes. Et Roy on palju maailmas ringi rännanud, esitasid kohaletulnud küsimusi peamiselt võõraste maade ja kultuuride kohta. Kirjanik rääkis Mongoolia elust - kuidas hiiglasuurel maa-alal elav 2 ja pool miljonit hoogsalt linnastub, et Gobi kõrbe piiril võib aastane temperatuur kõikuda 100 kraadi võrra, et Mongoolia nomaadide majakestes hakkavad altari kohta hõivama televiisorid. Rääkis religioonidest, jagades dalai-laama arvamust, et iga rahvakild võiks jääda oma religiooni juurde. Ja milliseid veidrusi võib kaasa tuua võõraste uskumuste ülevõtmine - näiteks kristlik kirik Mehhiko indiaanlaste juures, mis on avatud palvetamiseks neile, kes pühakojas kellelegi halba (armas jumal, tee nii, et naabrimees saaks kärnad peale...) tahavad soovida. Meenutas ka reise Venemaa turgudele, kus ta isaga poisikesena käis, mehest kõrgem kartulikuhi Žiguli taga järel kolisemas (ja kuidas siis kord teeaugus käruratas alt murdus ja igavikku kadus, misjärel meestel muud nõu ei olnud, kui teinegi ratas eemaldada ja käru lohistina kasutada, sädemepilv taga). Muide, oma rännumehesoolikast hoolimata jõuab Roy Lõuna-Eestis väikest farmigi pidada, kus igal hommikul ootavad lüpsmist kitsed, kaagutavad tähtsalt kanad (või olid need hoopis haned?) ja vahti peavad kolm koera. Ah jaa, hobune on ka. Õhtu lõpetuseks esitas Taavi oma kitarriga selle võrratu loo:




neljapäev, 16. august 2012

Verine lugu rahulikus võtmes

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" ei ole kindlasti kirjanduslik kiirsöök, nagu tänapäeva krimiteostega enamasti olema kipub. Tegevuse arengus ei ole tempot ega action'it. Alguses on sellisesse keskaja aeglasesse elurütmi raske sisse sulanduda, ise oma peas hoogu maha võtta. Kui aga oma mõttevõnkumine raamatu võngeteni madaldada, on tegu täitsa toreda kulgemisega. Isegi suured skandaalid ja mõrtsukatööd on sellele rahulikkusele allutatud. Kokkuvõttes jääb vaatamata veristele kirjeldustele mulje, et keskaegne Tallinn oli märksa mõnusam ja turvalisem paik kui praegune!
Melchiori tegelaskuju võinuks ehk tõesti värvikam olla, nagu sellegi blogi autor on märkinud. Samas aga - kas peavad need detektiivid alati mingi kiiksuga olema? Ja oma kiiks on apteekrihärral suguvõsa meesliini jälitava needuse näol siiski olemas.
Tallinna vanalinna on kirjeldatud üksikasjalikult, mis aga mulle kui provintsipiigale ja totaalsele pealinnavõhikule teose nautimisel põrmugi juurde ei anna (kurb!). Kohalikele aga jätkub äratundmisrõõmu ilmselt kogu raamatu kestel.
Üldiselt oli vahelduseks täitsa tore lugemine. Ühest asjast tundsin küll teravat puudust - sõnaseletustest! Nimelt on autor kasutanud hulgaliselt oma ajastusse kuuluvaid termineid (ehitised, ametimehed jne), mille tähendused jäid mulle ebaselgeks (oi, kui palju aastaid on möödunud viimasest ajalootunnist!). Ja nii laisk olen ma küll, et ei viitsinud arvutit  või leksikoni teose kõrval avatuna hoida, et sealt selgitust ammutada (see oleks niigi aeglast lugemisrütmi kõvasti hakkinud). Nii jäigi mul tarkus saamata, millest on kahju. Uute apteekrilugude avaldamisel võiks keskaja terminite registrile aga mõelda!

teisipäev, 19. juuni 2012

Eesti Raamatukoguhoidjad Ühinesid, ehk, laagrist Eesti Hommikumaal

See, et Ida-Virumaa on Eesti kaugeim nurk, jõuab viietunnise tagumikutriikimise jooksul mitu korda kohale. Ega me, "kaugeltnurga mehed", päris õigeks ajaks saabugi ja nii jääb meil Liiviaga Jõhvi Keskraamatukogu kahjuks nägemata. Aga buss, mis peaks meid Pühajõe külas asuvasse ööbimispaika viima, ootab juba ees.
Pühajõe küla embab tihedalt Toila alevit, meie kodu järgmisteks päevadeks asub sügava rohelusse uppunud oru serval, mille põhjas lookleb ussina jõeke, mis asulale nime andnud. Silma hakkavad mõnusalt vulisevad väikesed joad ja jõkke otsekui eksinud sammaldunud rahnud. Kaua ei saa seda ilu imetleda, pärast lõunasuppi hakkame töiseks.
Esmalt räägib kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik Meeli Veskus raamatukogude päevaprobleemidest, ligi neljakümne laagerdaja osavõtul kujuneb jutt üpris pikaks. Hetkel on põletaivamaks punktiks mitmes omavalitsuses tehtud või kavandatav rahvaraamatukogude ja kooliraamatukogude ühendamine, mille osas eeskõneleja annab nõu olla asjaosalistel ise aktiivne ja vajadusel kindlasti abi saamiseks ministeeriumi poole pöörduda. Muuhulgas selgub, et sellise ühendamise puhul ei ole juriidilist alust korraldada asutuse juhi kohale konkurssi. Rahastamise osas kinnitab nõunik ministri plaani tulevikus rahvaraamatukogudele teavikute ostmiseks eraldatava summa eest soetada hoopis e-raamatute litsentse - et eesti kirjandus oleks e-kujul tasuta kättesaadav. Mis saab sel juhul praegugi vaeslapse osas olevatest raamatukogudest, mis komplekteerivadki ainult riigi raha eest, kuna omavalitsus ressursse ei eralda? Üpris tume tulevik, nagu Meeli Veskuski nõustub, kuna rahvaraamatukogu seaduses on küll nõue, et omavalitsus peab garanteerima raamatukoguteenuse, aga selle kvaliteedile nõudeid ei ole.
Järgmine lektor Maria Tilk räägib sõna jõust ja sõna energiast. Tema isiksus, toon ja žestid on nii sugestiivsed, et loengu lõppedes taban ennast mõttelt - tahan edaspidi olla parem inimene! Kasutada rohkem hea energiaga sõnu ja mõtteid.
Õhtul pannakse laagerdajate vaimuteravus proovile lõbusas viktoriinis Ida-Virumaa kohta, kus õigesti vastajaile jagatakse lahkelt kinkekaarte stiilis "romantikapakett kloostri taga metsas", "pool koksi poolkoksimäelt" ja tasuta sissepääs kaevandusmuuseumi (pilet tuleb lunastada ainult uuesti maa peale pääsemiseks!). Õhtusöögi järel esitavad kokkutulnud raamatukogulised agitkavad teemal "kuidas propageerida väärtkirjandust", žüriis Toila vallavanem, härra nimega Tiit ja... Jõuluvana isiklikult! Nalja saab kõvasti, kahjuks ei filmita seda kõike üles, kuigi rahva ette tuuakse vägagi teravmeelseid ja vaimukaid ideid ning ka lausa etendusi. Jõuluvana otsustab esikoha anda Hiiumaa esindajale, kelle idee on propageerida eesti väärtkirjandust kui eneseabikirjandust. Üllatusena esineb meile kaks kolmandikku žüriist (Jõuluvana läks igaks juhuks koju oma memme juurde) laulu ja kitarrimänguga.
Pärast päikeseloojangut otsustab osa seltskonnast ümbruses ringi uudistada, teejuhiks tuleb meile Toila raamatukogu A ja O Lea Rand. Üsna pikal tiirul näeme kohalikku, orust lõhestatud maastikku, kirikut ja palvemaja. Lea tunneb ümbrust nagu oma elutuba ja oskab meile pea iga maja kohta midagi öelda. Ühest hoovist tuleb meile isehakanud karjajuhiks kohalik krants, kes tähtsalt "karja" eesotsas patseerib, saba uhkelt rõngas. Endalegi üllatuseks leiab ta aeg-ajalt, et kari ei suvatsegi talle järgneda, vaid valib teise tee. Rumal loom ei adu, et jookseb ise karja järel, mis sellest, et eesotsas. 
Järgmine päev on pikk ja tihe. Alustame külaskäiguga Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi, mille külmades ja niisketes käikudes teeb meile tuuri pikaaegne ladusa jutuga, naistesse lugupidavalt suhtuv kaevandustöötaja. Soojal suvepäeval soovitan soojalt!
Põgusalt heidame pilgu Kuremäe Pühtitsa nunnakloostrile, mis väärib kahtlemata pikemat uitamist. Mõnusalt rahustava energeetikaga koht! Lõuna Kurtna raamatukogus-seltsimajas on maitsev ja rikkalik, hiljem bussis kipub vägisi tukk peale. Vaivara raamatukogu teise korruse saali sisenedes ja laua taga mõtlikku Andrei Hvostovi nähes ehmun täiesti ärkvele. Vaikne ja mõtlik on ka kirjaniku hääletoon, kui ta räägib, et laseks heameelega oma edukaimast raamatulapsukesest lahti, aga too ei taha kuidagi temast lahti lasta. Ja nii ta käib lugejatega kohtumas ja "Sillamäe passioonist" rääkimas, kuigi hästi nagu ei tahakski. Vestlust juhib kohaliku maakonnalehe ajakirjanik Teet Korsten - ei oskagi öelda, kas see kohtumisele kvaliteeti lisab. No vähemalt pole Hvostov sellise naisteväe ees päris üksinda, eks ole. Huvitav on Hvostovi mõte kirjutada raamatusse lisapeatükk just selle maa elanikele, mis keelde teos tõlgitakse. Ja lõpetuseks loeb ta meile ette peatüki "Soome", mis lisatakse soomekeelsele trükile. Aeg kirjaniku seltsis möödub liigagi kiiresti, juba ootab meid stalinliku arhitektuuri pärl Sillamäe, kus laheda olemisega giid Priit meile väikese tutvustava jalutuskäigu teeb. Jaa, omal ajal võis kesklinn tõesti muljetavaldav olla! Sillamäe on linn, kus elab tõenäoliselt väikseim protsent eestlasi - umbes 4. 
Õhtusöögi eel üllatatakse laagrilisi kohaliku kombega võtta kõhutäie alla üks tervisenaps. Uhhh! Õnneks teeb imehea kooslus hapukurk-teraleib selle peaeaegu talutavaks, elevust tekib ka omajagu. Vene kultuuriga tutvumine jätkub ansambli Suprjadki saatel, mida kuulates-vaadates vist suugi lahti unustan. Ühe pika laululoo jooksul kehastub Lea noormeheks ja mina näitsikuks, muuhulgas saan esimest korda elus selga sarafani!
Kaksteist tundi on möödunud ja oleme tagasi "kodus". Õhtujutuks näitab Lea meile pilte vanast Toilast, kui selle uhkuseks oli Jelissejevite perekonnale kuuluv Oru loss.
Hommikul tuleb teha päevakavas muudatusi, kuna Igor Kotjuh jääb hiljaks, muuhulgas saab järgmise laagri korraldajatele läänemaalastele pidulikult üle antud ERÜ maaraamatukogude sektsiooni lipp. Nagu selgub, on Kotjuh väärt ootamist - tund aega teda kuulates justkui lendab. Seekord on teemaks vene kirjandus ja lektor räägib nii, et tahan kohe kõiki tema tutvustatud raamatuid lugeda! Eriti jääb kummitama aga tallinlase Andrei Ivanovi "Peotäis põrmu", millest loetakse ette katkend, miks on raske olla Eesti venelane. (Hea ülevaate saab teosest siit: http://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/03/05/andrei-ivanov-peotais-pormu/).
Päev jätkub Toila alevis, kus uudistame raamatukogu (oi, kui tuttav tunne on sooja päikese käest külmade kiviseinte vahele astuda - ma tean, mida sa tunned, Lea!), teeme bussiga kiire tiiru ja läheme Lea eestvedamisel tutvuma lossipargiga. See on suur ja uhke, kohtume ka vana tuttava Pühajõega. Kõrgel kaldaäärsel asuvas paviljonis silmapiiri imetledes mõtleme vist kõik, mis tunne oleks tulla siia hommikukohvi või -teed jooma, taustaks vaid linnulaul ja merekohin. Ja silmapiiril Sillamäe sadama kraanad.
Ja ongi meie laager selleks korraks läbi, ees ootab viis tundi kojusõitu. Suur tänu kõikidele korraldajatele - eriti Leale, Annele ja Ingridile, lektoritele ja osalejatele! 


teisipäev, 5. juuni 2012

Puhaku ta rahus

Hollandi kirjaniku Frederik Hermansi "Igavene uni" sattus mu kätte üpris juhuslikult riiulite korrastamise käigus. Lugu räägib hollandi noormehest, kes läheb oma ambitsioonide taganttõukel inimtühja Põhja-Norra tundrasse ekspeditsioonile meteoriidikraatreid otsima, seltsiks paar kohalikku tarkurit. Algusest peale saadab minategelast aga äparduste jada. Pea kogu raamatu kestel saadab lugejat aimdus, et midagi peab kohe-kohe juhtuma.
Sise- ja välisvaatlused on teoses üpris kenasti tasakaalu seatud. Saame üsna hea pildi Norra tundratingimustest ja seljakotiränduri ebamugavustest, samas ei ole ära unustatud peategelase siseheitluste väljajoonistamist ja "kõrvalosatäitjadki" on üpris karakteersed. Vähem põnev ei ole ka autori isik, kes oma sarkastilise mõtlemise ja konfliktsusega lausa kuulus oli. Näiteks keelas ta oma teoste tõlkimise. Miks? Täpsemalt saab aimu Sirbist:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=6620:hollandi-kirjanduse-teine-tulemine&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3025

Igatahes arvan, et tema autobiograafiat oleks põnev lugeda, vabandust, vaadata.

esmaspäev, 28. mai 2012

Eesti mees on hea pantvang

Mõne keevalisema temperamendiga rahvuse esindaja poleks Liibanoni terroristide käest eluga pääsenud. Pärast raamatu lugemist tundus, et Eesti mehed päästis just nende rahulik ja kannatlik meelelaad. Isegi kui "plaan B-d" ehk põgenemist (millega kaasnenuks ekstraports vägivalda) mitmeid-mitmeid kordi kaaluti, jäi lõpuks ikkagi peale lootus, et asjad lahenevad rahulikult. Madis Jürgen annab toonased sündmused edasi küllaltki lakoonilises ajakirjanduslikus laadis, dramaatkasse kaldumata. Isegi pantvangide tundidepikkust peksmist ja piinamist maalib ta vaid mõne üldise tooniga. Huvitav, kas see on autori enda valik või pigem asjaosaliste palve? Raamatu peategelased ei ole mitte seitse pantvangi võetud eestlast, vaid pigem just nend röövijad, kelle karakterid on hästi välja joonistunud ja keda kutsutakse iseloomulike hüüdnimedega. Eesti mehed ise on jäänud oma üleelamistes tagasihoidlikuks ja nii on raamatusse pikitud vaid üksikuid lühidaid "sisevaateid". Kuidas valmistub pantvang suremiseks, kuidas mõtleb oma lähedastele ja mida oma elus muudab, kui kord pääsema peaks. Kokkuvõttes kuidagi väga... inimlik raamat.
Lugesin läbi poole päevaga - ei saanud käest ära enne, kui läbi oli. Kujunduses jäi vaid arusaamatuks, kas taheti sellega meeleolu luua või hoopis raamatut toekamana näidata.

Stiilinäide Eesti Ekspressis:
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/katkend-liibanoni-pantvangide-raamatust-siit-me-enam-eluga-ei-paase.d?id=64113117

teisipäev, 22. mai 2012

Viljandi väsimatutele vilistlastele

Möödunud laupäeval tähistas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia oma juubelit ja oli selleks puhuks külla kutsunud ka oma vilistlased. Minu kooliajast on nüüdseks möödunud pea neli aastat, aga Viljandisse lähen ikka nagu koju - iga kord võib seal tuttavaid nägusid kohata (isegi, kui oled kokkutulnutest oma kursuse ainus esindaja!). Vahva oli vaadata nostalgiameres kümblevaid kolleege ja lasta end tasakesi närida kahetsuseussikesel, et endal pole olnud võimalik ühikaelu maitsta. Tore oli näha, et muutuste ajastul midagi endisena säilib, olgu see või endise õppejõu hääletoon või kalamehejutt. Kõige ägedamaks kujunes aga õhtune pidu koolimajas, kus rahva kütsid kuumaks Estraadiraadio ja minu kunagine armas pinginaaber Kaire Vilgats. Teist bändi aga õieti vaatama ei jõudnudki, kuna - üllatus, üllatus! - raamatukogunduse kirjadega klassiruumis käis mõnus jämm, õhtu täheks salapärane klaverimängija, kellest saime teada vaid eesnime Jaanus, ja kes mängis ära kõik lood, mida vaid sooviti, biitlite Yesterday'st Nirvana ja Gunnar Grapsini välja! Vaat selle fiilingu pärast ma seda kooli armastangi!

Foto: http://www.elmar.ee/mobile/Kuukiri1_files/image006.jpg

reede, 11. mai 2012

Selgusid hooaja parimad mälumängurid

Eile õhtul selgusid Sauga mälumängu parimad - võistkond MAP koosseisus Piret Valkma, Astri Mäeste, Andra Huusi, Marju Tomberg ja Külli Haltsonen. Stabiilselt hästi on võistkond osalenud mälumängu algusaegadest peale - ehk juba 2006. aastast.  Aitäh teile, tublid ajusportlased, ja eelkõige palju õnne auga väljateenitud võidu puhul!


kolmapäev, 9. mai 2012

Kõik pole kuld, mis trükitud

Viimasel ajal on taas teravalt päevakorda tõusnud kollase ajakirjanduse väljaütlemised ja spekulatsioonid. Inimesena on muidugi mõisteav soov sind lahanud või laimanud väljaanne kohtusse kaevata, kuid arvan, et kasu sellest saab ainult meedia ise. Eks hoia ju sellised kohtuasjad teemat (ja sellega ka kohtussekaebaja isikut ennast) pidevalt orbiidil ja taas on väljaannetel kõneainet. Oleks naiivne arvata, et mõned kohtuasjad peatavadki kollase meedia veskirattad. Paksunahaliselt õlgu kehitades ja asjat üle olles võib aga loota, et peagi on jahvatamisel juba uued teemad ja isikud. (Huvitav oleks lähemalt uurida, kuivõrd kollane meedia üldse räägib isikutest ja isiksustest ja kuivõrd tegelaskujust, kelle on ise kõnealusest isikust loonud).
Möödnud nädala Kolmeraudsesse (3. mai 2012) oli teemat kommenteerima kutsutud Linnar Priimägi, kes leidis, et paksu nahka meedia suhtes tuleks hakata kasvatama juba koolilastes. Põhjusena, miks meedia sõnu kiputakse meil kullana võtma, tõi ta välja talupoja-aegse suhtumise, et kirjasõna on püha. "Ei ole ta midagi, ma tunnen enamikku neist kirjutajatest!" põrutas ta.

reede, 30. märts 2012

Kuidas me kultuuriministriga kohtusime

Muidugi oleks saanud terve tunni, mille kultuuriminister oli planeerinud meie valla "vaprate ja ilusatega" kohtumiseks, edukalt tervenisti raamatukoguteemaga sisustada ja küllap oleks aega puudugi tulnud. Paraku pidi sellesse tundi mahtuma palju muidki teemasid, muuhulgas tehti ära ka haldusreform ja tõdeti, et majanduse tulevik on Hiina. Kui aga "pehmete" elualade esindajailt sõna sekka oodati, lasin kultuuriministri suunas lendu keelel ja meelel kipitanud küsimuse:
"Mida te tahate selle uue raamatukogupoliitikaga saavutada?"
"Teate, mina olen otsekohene inimene. Minu arvates on raamatukogud kohalike omavalitsuste rida."
Ehk siis - nii nagu mina aru sain - näeb minister, et tulevikus oleks rahvale raamatukogunduslike teenuste osutamine ja rahastamine puhtalt kohalike omavalitsuste asi. Kas omavalitsus peab selleks erinevaid raamatukogusid ülal või paneb tööle näiteks raamatukogubussi, on sel puhul vaid omavalitsuse enda pädevus. Ja seega vabaneks 1,6 miljonit riigi raha, mis praegu kulub raamatukogudele paberraamatute soetamiseks. Ministrikabinetist vaadatuna on tegu väikese summaga, mis kokkuvõttes midagi oluliselt ei parendavat (kuigi tõime vastupidise näite ühest vallast, mille raamatukogud saavad uut kirjandust vaid tänu riigi toetusele hankida, kuna omavalitsus selleks sentigi ei eralda). "Üle jäänud" raha saaks kasutada hoopis e-raamatute litsentside ostmiseks ja teha seega e-raamatud paremini rahvale kättesaadavaks.
E-raamatukogus küünarnukkideni sees olles ei saa ma viimase ideega kuidagi mitte nõustuda. Tulevik kuulub kahtlemata e-raamatutele ja seda peab raamatukogunduse arendamisel arvestama - iseasi, kas seda peab tegema paberraamatute arvelt. Mis puutub raamatukogude rahastamise üleandmisesse omavalitsustele, olen aga üpriski pessimistlik. Sest - nagu minister isegi möönas, on kultuur esimene valdkond, mille eelarve kallale tullakse, kui rahakott õblukeseks kipub jääma.
Ja veel on mulle üks asi segaseks jäänud - kuidas edaspidi raamatukogu tegevuse tulemuslikkust mõõdetakse? Aruannetes on ju tähtis lugejate ja külastajate arv, iga langust (milline sõnademäng, eks ole!) tuleb analüüsida ja põhjendada. Just seetõttu on rahvaraamatukogude kogusid komplekteeritud ennekõike kohalike lugejate soovide põhjal. Niisiis, mille põhjal me edaspidi hindame raamatukogude tegevuse tulemuslikkust hindame? Kas võrdleme, kes on aasta jooksul rohkem väärtkirjandust ja kultuuriperioodikat hankinud?

Ahjaa, midagi positiivset ka - õhus on plaan hakata rahastama kirjanike kohtumisi lugejatega!


Fotol kolleeg Liivia kultuuriministrilt küsimas, kuidas ta saab tädi Maali panna väärtkirjandust lugema.

teisipäev, 13. märts 2012

Imet võib ka igavalt teha


Helen Keller on kahtlemata üks imetlusväärsemaid naisi, kes kunagi elanud. Jäänud 19-kuuselt pimedaks ja kurdiks, nautis ta ometi täisväärtuslikku elu omandades kõrghariduse ja mitu keelt, lisaks rännates läbi pool maailma. See oli võimalik tänu ühele teisele, mitte vähem imetlusväärsele naisele Anne Sullivanile, kellest sai Heleni õpetaja ja sõber 49 aastaks.
Endla teatri lavastus "Imetegija" keskendub just ajale, mil Anne Sullivan Kellerite peresse tööle tuli. Liis Laigna Helenina teeb supertöö ja Triin Lepik Anne'ina ei jää talle sugugi alla. Lavastus ise on huvitavalt kontrastne - kohe jäi kõrva tegelaste vanaaegne väljapeetud keelekasutus, samas kasutati ka kaasaegse kino võimalusi. Aga ma pole päris kindel, et see on suure saali etendus - rõdult vaadates läheb päris palju emotsiooni ja miimikat kaotsi (nüüd ootavad sahtlis piletid "tiba" lähemale, lausa esiritta).
Helen Kelleri raamat "Minu elu lugu" nii palju emotsioone ei tekita. Vast enim paneb imestama Heleni lihvitud keelekasutus, aga sellelegi antakse seletus - enamus trükitust on kokku pandud tema õpingute tarvis tehtud kirjatöödest juba siis, kui Helen käis veel kolledžis. Raamatus leiabki käsitlemist vaid noorusaeg, Heleni edasise elusaatuse tundmaõppimiseks on vaja kasutada teisi allikaid. Heleni keel on ilus ja väga väljendusrikas, muuhulgas kasutab maailma kirjeldamiseks sõnu "nägin", "kuulsin" - avades raamatu suvalise looduskirjelduse koha pealt, ei saaks arvatavasti arugi, et tegu on pimekurdi kirjeldajaga. Pigem jäi mulje, et tema maailm on rikkamgi kui mõnel tervel inimesel.
Üle poole raamatust on aga kirjeldatud, kuidas Helen keele selgeks õppis. On Anne Sullivani märkmeid ja tema (hilisema) abikaasa John Albert Macy kirjeldusi. Anne Sullivani lähenemine Heleni õpetamisele on kahtlemata geniaalne, kui see aga niiviisi pulkadeks on lahti võetud, arutletud ja analüüsitud, lahustub selles analüüsis peamine - lähenemine ise. Kes pimekurtidega on kokku puutunud, hindavad seda teost kindlasti rohkem, tavalugejale aga jääb "pauerit" väheks. Seega võin soovitada niipalju - kes tahab matemaatikat, võtku raamat, kes tahab emotsiooni, mingu teatrisse.

Helen Kellerist Vikipeedias: http://en.wikipedia.org/wiki/Helen_Keller
Üks õõvastavalt kirjutatud muljetus etendusest: http://kultfriik.blogspot.com/2012/02/imetegija.html



neljapäev, 1. märts 2012

Töötan paradiisis!

Lasteaia Mõmmiku ja Lepatriinu rühma rüblikud kuulasid raamatukogus lugu, kuidas kinnas Eesti Vabariigi presidendiks sai, lahendasid ristsõna, otsisid vale koha peale "sattunud" raamatuid ja muidugi tutvusid pakutava "kaubaga". Üks mehine lepatriinu küsis kapi otsas karikat nähes, kes selle Kolvikarika võitis. :D
Mõmmikute suust aga jäi kõlama imestust ja aukartust täis lause: "Ohsaa, see on ju raamatute paradiis!"




reede, 10. veebruar 2012

Internet on muutnud lugemist

Sattusin täna veebis peale intervjuule João Lopes Marquesiga ja tabasin kusagil poole lugemise peal end hiirega allapoole kerivat - kui pikk see lugu õigupoolest on?
See seik pani mind jälle mõtlema, et internetiajastul on lugemise eesmärk oluliselt muutunud. Peamine näib olevat mitte süveneda, vaid info kiiresti kätte saada ja seejärel uue teemaga edasi minna. Kahjuks olen märganud, et selline suhtumine kipub mõjutama ka lugemist paberilt - tihti loen ajalehest ära vaid pealkirjad, pikemad arvamus- ja uudislood vaid siis, kui need kuidagi eriliselt haaravad - kas autori isiksuse või teemakäsitluse kaudu. Sotsiaalvõrgustikud, kus hetkeolukorra või -mõtte kirjeldamiseks tohib kasutada tähemärke vaid piiratul arvul, ehk "säutsuda", süvendavad sellist suhtumist veelgi. Usun, et see nähtus - lugemine eesmärgiga võtta loetust minimaalse ajakuluga maksimum, on laiem ega piirdu üksnes minu isikuga. Kas võime seega arvata, et tulevikus muutuvad tekstid järjest lühemaks, et olla lugejaile meelepärased, vastuvõetavad? Võib-olla koosneb tuleviku ajaleht ainult nupukestest ja paksud romaanid ilmuvad mõneleheküljeliste novellidena? Ühest küljest hirmutav väljavaade, teisalt aga, minu kui sõna austaja seisukohalt, ehk isegi mitte. Kui tekstid kahandatakse minimaalseks, väheneb sõnamullitamine ja tühjus sõnade taga. Ehk jäävad siis järele vaid kõige olulisemad sõnad. Need, mis tõesti midagi tähendavad.

teisipäev, 31. jaanuar 2012

Kui sa ei loe Harglat, siis sind pole olemaski

Palju õnne Indrek Harglale Kultuurkapitali aastapreemia puhul! Hargla Melchiori-lugusid on nii palju kiidetud, et olen võtnud kindlalt plaani neist vähemalt üht lugeda. On harv juhus, kui kõik kolm raamatut riiulil laenutajat ootavad.
Jupike aega tagasi olen e-kujul lugenud Hargla teost "Vabaduse kõrgeim määr", on väga mehine ja, mis seal salata, ka verine raamat inimkarakterite keerukusest, võimuihast ja armastusest. Mäletan, et mõtisklesin, kuidas ta küll oskab lahingustseene nii veenvalt kirjeldada. See pisike müsteerium lahenes, kui sain teada tema ajaloolase-taustast. Kui ajalooõpikute koostajad oleksid nii hea kirjeldamis- ja sisselamisoskusega kui Hargla, oleks ajalugu tõenäoliselt üks populaarsemaid õppeaineid.
Ah et miks ma pole siis ikka veel Melchioriga lähemalt tutvunud? Sest olen otsustanud korrastada oma lugemisharjumusi. See tähendab, et enne uut raamatut kätte ei võta, kui pooleliolev läbi saab.

kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Punamütsike ja hunt

Facebooki kaudu tuli taas välja üks ammune nali.

Kuidas jutustaksid loo Punamütsikesest:

Edgar Allan Poe:
Vana ja sünge salapäraselt julma loori mähitud metsa kohal hõljusid kurjakuulutavate sooaurude pilved, oli otsekui kuulda ahelate fataalset kõlinat. Müstilises õuduses elas selle metsa serval Punamütsike.

Ernst Hemingway:
Ema tuli tuppa. Ta pani lauale korvi. Korvis olid piim, nisuleib ja munad.
"Näed," ütles ema.
"Jah?" küsis temalt Punamütsike.
"Viid selle," ütles ema, "oma vanaemale."
"Hüva," ütles Punamütsike.
"Ja vaata ette," ütles ema. "Hunt!"
"Jah."

Guy de Maupassant:
Hunt kohtas teda. Ta heitis Punamütsikesele selle erilise pilgu, mis saab Pariisi kogenud elumehe poolt osaks ikka veel süütust teeselda püüdvale provintsikokotile. Mees ei usu tema süütusse põrmugi rohkem kui tema ise ja näeb juba vaimusilmas, kuidas neiu lahti rõivastub, kuidas tema seelikud langevad üksteise järel ja kuidas tal lõpuks on üll ainult särk, mis lubab aimata tema keha ahvatlevaid piirjooni.

Victor Hugo:
Punamütsikest haaras värin. Ta oli üksinda nagu nõel kõrbes, nagu liivakübe tähtede vallas, nagu gladiaator mürgiste madude keskel, nagu uneskäija ahjus.....

Jack London:
Kuid ta oli oma rassi vääriline tütar, tema soontes voolas valgete maailmarändurite tugev veri. Silmagi pilgutamata tormas ta hundile kallale, andis talle jalustrabava hoobi ja lisas sellele otsekohe klassikalise lõuahaagi. Hunt põgenes hirmunult. Punamütsike vaatas talle järele, naeratades võluvalt naiselikku naeratust.

Jaroslav Hašek:
"Mis ma küll ometi tegin," pomises hunt. "Tegin enda täis, muud ei oska öelda.....

Honore de Balzac:
Hunt jõudis vanaema juurde ja koputas uksele. Selle ukse valmistas tundmatu meister XVII saj. keskpaiku. Ta raius ukse välja tollal moodsast kanada tammest, andis oma kätetööle klassikalise nelinurkse kuju ja riputas ta raudhingedele, mis võisid omal ajal head olla, kuid kriiksusid nüüd õudselt. Uksel polnud mingeid ornamente ega mustreid, ainult all paremas nurgas võis näha kriimustust, mille kohta jutustati, et selle olevat oma isikliku kannusega tõmmanud Celestin de Chavarges - Marie-Antoinett'i favoriit ja Punamütsikese vanaema vanaisa emapoolne tädipoeg. Muidu oli uks täiesti tavaline ja sellepärast pole mõtet temal üksikasjalikumalt peatuda.

Oscar Wilde:
Hunt: "Vabandage. Te ei tea mu nime, kuid....
Vanaema: "Oh, sel pole tähtsust. Tänapäeva seltskonnas on kõige parem kuulsus just neil, kel pole nime. Millega võin teile kasulik olla?"
Hunt: "Asi on nii....Mul on väga kahju, kuid ma tulin, et teid ära süüa."
Vanaema: "Kui armas! Olete väga teravmeelne dzhentelmen."
Hunt: "Mõtlen seda tõsiselt."
Vanaema: "See annab teie vaimukusele erilise sära."
Hunt: "Olen rõõmus, et te ei suhtu liiga tõsiselt sellesse, mille ma teile nüüdsama teatavaks tegin."
Vanaema: "Praegusel ajal tähendab tõsine suhtumine tõsistesse asjadesse ainult halba maitset."
Hunt: "Millesse peaksime siis suhtuma tõsiselt?"
Vanaema: "Rumalustesse muidugi. Kuid olete talumatu."
Hunt: "Millal on hundid talumatud?"
Vanaema: "Kui nad esitavad tüütuid küsimusi!"
Hunt: "Ja naised?"
Vanaema: "Kui ei leidu kedagi, kes naisele tema õige koha kätte näitaks."
Hunt: "Olete väga karm enda vastu."
Vanaema: "Loodan teie diskreetsusele."
Hunt: "Võite kindel olla. Ma ei ütle kellelegi sõnagi." (sööb ta ära)
Vanaema (hundi kõhust): "Kahju, et kiirustasite. Kavatsesin teile just üht väga haaravat lugu jutustada."

Erich Maria Remarque:
"Tule siia," ütles hunt.
Punamütsike kallas kahte klaasi kalvaadost ja istus tema juurde voodisse. Nad hingasid sisse kalvaadose tuttavat hõngu. Selles lõhnas oli igatsust ja väsimust. Kalvaados oli nagu elu.
"Muidugi," ütles Punamütsike. "Meil pole enam tulevikku."
Hunt vaikis. Ta oli sellega nõus


Milline lähenemine teile enim meeldib? Minu lemmikud on Maupassant ja Wilde.

Foto: Project Gutenberg


reede, 20. jaanuar 2012

Mis juhtus rahakotiga?


Eile luges kirjandushuviliste seltsi "Luule" liige Virve Meri meile ette luuletuse, mis valmis tal päev varem teel raamatukogust koju (no näete, kui inspireeriv koht on raamatukogu, eksole!). Et see nii ajakohaselt ja vahvalt kõlab, mõtlesin seda ka laiemalt jagada.


Rahakott

Endaga normaalselt saan ma läbi,
kes siis iseennast tülitab.
Vahel siiski taluma pean häbi
kui mu rahakott mind sülitab.

Varem justkui rahakott ei lekkind
euro ajal avastasin kaod.
Küllap vist on rahakotti tekkind
mulle nähtamatud mikropraod.

Takistaks mind kasvõi tosin tonti
varem tulnuks mõelda sellele:
tuleks viia rahakott remonti,
aga millal, kuhu, kellele?


Virve Meri, 18.01.12 Saugas

neljapäev, 5. jaanuar 2012

Möödunud aasta veerandsada lemmikut

Rõõm on näha, et Sauga lugejate 25 lemmiku hulgas oli vaid 4 välismaist autorit. (Mööndustega tegelikult, sest Justin Petrone on ju peaaegu eestlane!). Samas vaevalt need Eesti enda kirjanike teosed kurikuulsasse näidisnimestikku sattunuks, enamasti on tegu (auto)biograafiatega. Suurem osa lemmikutest, nagu võiski arvata, kuulub ilukirjanduse hulka. Kultuuriministri siunatud naistekaid on vaid kaks ja needki 24. ja 25. positsioonil. Samas on edetabelis koguni kaks raamatut, mis räägivad Sillamäest. Millises raamatukogus võib Sillamäe veel nii populaarne olla? Sillamäel vist mitte...
Lugejate lemmikutest 11 teost leiab ka URRAMi kasutajate koondedetabeli esimese 25 hulgast. Silma torkab, et Saugas ei ole minu-sari nii suurt populaarsust saavutanud - kui suures edetabelis oli tervelt viiendik kirjastuse Petrone Print menusarjast, siis Saugas leidis tee esimese 25 hulka vaid üks "minu...".
Ja nüüd - trummipõrin... siit tuleb Sauga menukite paraad!

1. Liidia Nuude "Mati Nuude"
2. Justin Petrone "Minu Eesti. 2. osa"
3. Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"
4. Andres Anvelt "Direktor"
5. Erik Tohvri "Laenatud rõõmud"
6. Helju Pets "Õnneõiteta sirelid"
7. Ene Hion "Armastab, ei armasta"
8. Jaan Martinson "Kristina"
9. Jüri v. Grauberg "Selguse poole"
10. Kõige taga oli hirm : kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi
11. Esta Aksli "Tare poole tõttaja"
12. Tõnu Aav "Aplaus teile"
13. Hannes Võrno "Poisi lugu"
14. Lea Arme "Ma olen elanud"
15. Sofi Oksanen "Puhastus"
16. Kati Murutar "Projektilaps Pärnust"
17. Esta Aksli "Südamed sõeluvad salaja"
18. Erik Tohvri "Naabrid"
19. Avo Kull "Haigla"
20. Esta Aksli "Tare poole tõttaja. II"
21. Merike Jürjo "Pikad varjud teel"
22. Mihkel Raud "Musta pori näkku"
23. Esta Aksli "Tare poole tõttaja. III"
24. Tess Gerritsen "Kohtumine minevikuga"
25. Jackie Collins "Vaene väike lipakas tüdruk"

teisipäev, 3. jaanuar 2012

Mõne asja jaoks peab olema mees!

Läbi Iraani ja Araabia väntamiseks peab kindlasti olema mees. Uhhuduurlaste raamatu lugemiseks õnneks mitte!
Lugesin raamatu läbi ja haukasin teleseriaali jupphaaval peale. Maitses hea! Kel televisiooni jaoks valminud üllitis nähtud, võiks siiski ka raamatut lugeda. Sest tegelikult täiendavad raamat ja telesari üksteist kenasti. Kristjani kirjeldust üle 40-aastaste usklike meeste käimisvõistlusest Evazis oli küll lõbus lugeda, aga telepildist paistis see lausa hüsteeriliselt naljakas. Ja ilma teleta ju ei teaks näiteks, et Hannesel on ilus hääl või kui palju omapära andis Kristjani kehakeelele ja kõnnakule juurde Etioopia värvides dress.
Ja ilma raamatuta ei saaks teada, miks ikkagi uhhuduurlastel moslemimaal õllepruulimine aia taha läks. Üldse jäävad raamatut lugemata paljud üksikasjad ja kaadritagused seigad teadmata.

Eelmise Uhhuduuri-raamatuga võrreldes tundub uues pildimaterjali rohkem olevat. Kahjuks on aga paber karedam (taaskasutus?) ja fotod sellevõrra tuhmimad ja udusemad. Aga see-eest on uues raamatus teekonnakaardid ja ühtlasem stiil (küllap põhjusel, et kirjutamise põhiraskus on olnud Kristjani peal, teised võtavad üpris vähe sõna). Raamatul on otsekohene, pigem lõbus, tuntavalt mehelik nägu, nagu sellisele teosele sobibki. Haarasin seda säärase hooga, et asjast suurema mõnu tundmiseks keerasin vahetevahel lehti tagasi ja lugesin mõned kohad üle.
Kahtlemata on Uhhuduuri nr 3 peakangelane Mart, kellega kõige naljakamad, aga ka tõsisemad juhtumised seotud. Just tema osales edukalt Evazi üle 40-aastaste usklike meeste käimisvõistlusel, just tema oli see, kes tuli vigastuse tõttu kohaliku meditsiini hoolde usaldada. Mis juhtus, lugege ise!