teisipäev, 31. jaanuar 2012

Kui sa ei loe Harglat, siis sind pole olemaski

Palju õnne Indrek Harglale Kultuurkapitali aastapreemia puhul! Hargla Melchiori-lugusid on nii palju kiidetud, et olen võtnud kindlalt plaani neist vähemalt üht lugeda. On harv juhus, kui kõik kolm raamatut riiulil laenutajat ootavad.
Jupike aega tagasi olen e-kujul lugenud Hargla teost "Vabaduse kõrgeim määr", on väga mehine ja, mis seal salata, ka verine raamat inimkarakterite keerukusest, võimuihast ja armastusest. Mäletan, et mõtisklesin, kuidas ta küll oskab lahingustseene nii veenvalt kirjeldada. See pisike müsteerium lahenes, kui sain teada tema ajaloolase-taustast. Kui ajalooõpikute koostajad oleksid nii hea kirjeldamis- ja sisselamisoskusega kui Hargla, oleks ajalugu tõenäoliselt üks populaarsemaid õppeaineid.
Ah et miks ma pole siis ikka veel Melchioriga lähemalt tutvunud? Sest olen otsustanud korrastada oma lugemisharjumusi. See tähendab, et enne uut raamatut kätte ei võta, kui pooleliolev läbi saab.

kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Punamütsike ja hunt

Facebooki kaudu tuli taas välja üks ammune nali.

Kuidas jutustaksid loo Punamütsikesest:

Edgar Allan Poe:
Vana ja sünge salapäraselt julma loori mähitud metsa kohal hõljusid kurjakuulutavate sooaurude pilved, oli otsekui kuulda ahelate fataalset kõlinat. Müstilises õuduses elas selle metsa serval Punamütsike.

Ernst Hemingway:
Ema tuli tuppa. Ta pani lauale korvi. Korvis olid piim, nisuleib ja munad.
"Näed," ütles ema.
"Jah?" küsis temalt Punamütsike.
"Viid selle," ütles ema, "oma vanaemale."
"Hüva," ütles Punamütsike.
"Ja vaata ette," ütles ema. "Hunt!"
"Jah."

Guy de Maupassant:
Hunt kohtas teda. Ta heitis Punamütsikesele selle erilise pilgu, mis saab Pariisi kogenud elumehe poolt osaks ikka veel süütust teeselda püüdvale provintsikokotile. Mees ei usu tema süütusse põrmugi rohkem kui tema ise ja näeb juba vaimusilmas, kuidas neiu lahti rõivastub, kuidas tema seelikud langevad üksteise järel ja kuidas tal lõpuks on üll ainult särk, mis lubab aimata tema keha ahvatlevaid piirjooni.

Victor Hugo:
Punamütsikest haaras värin. Ta oli üksinda nagu nõel kõrbes, nagu liivakübe tähtede vallas, nagu gladiaator mürgiste madude keskel, nagu uneskäija ahjus.....

Jack London:
Kuid ta oli oma rassi vääriline tütar, tema soontes voolas valgete maailmarändurite tugev veri. Silmagi pilgutamata tormas ta hundile kallale, andis talle jalustrabava hoobi ja lisas sellele otsekohe klassikalise lõuahaagi. Hunt põgenes hirmunult. Punamütsike vaatas talle järele, naeratades võluvalt naiselikku naeratust.

Jaroslav Hašek:
"Mis ma küll ometi tegin," pomises hunt. "Tegin enda täis, muud ei oska öelda.....

Honore de Balzac:
Hunt jõudis vanaema juurde ja koputas uksele. Selle ukse valmistas tundmatu meister XVII saj. keskpaiku. Ta raius ukse välja tollal moodsast kanada tammest, andis oma kätetööle klassikalise nelinurkse kuju ja riputas ta raudhingedele, mis võisid omal ajal head olla, kuid kriiksusid nüüd õudselt. Uksel polnud mingeid ornamente ega mustreid, ainult all paremas nurgas võis näha kriimustust, mille kohta jutustati, et selle olevat oma isikliku kannusega tõmmanud Celestin de Chavarges - Marie-Antoinett'i favoriit ja Punamütsikese vanaema vanaisa emapoolne tädipoeg. Muidu oli uks täiesti tavaline ja sellepärast pole mõtet temal üksikasjalikumalt peatuda.

Oscar Wilde:
Hunt: "Vabandage. Te ei tea mu nime, kuid....
Vanaema: "Oh, sel pole tähtsust. Tänapäeva seltskonnas on kõige parem kuulsus just neil, kel pole nime. Millega võin teile kasulik olla?"
Hunt: "Asi on nii....Mul on väga kahju, kuid ma tulin, et teid ära süüa."
Vanaema: "Kui armas! Olete väga teravmeelne dzhentelmen."
Hunt: "Mõtlen seda tõsiselt."
Vanaema: "See annab teie vaimukusele erilise sära."
Hunt: "Olen rõõmus, et te ei suhtu liiga tõsiselt sellesse, mille ma teile nüüdsama teatavaks tegin."
Vanaema: "Praegusel ajal tähendab tõsine suhtumine tõsistesse asjadesse ainult halba maitset."
Hunt: "Millesse peaksime siis suhtuma tõsiselt?"
Vanaema: "Rumalustesse muidugi. Kuid olete talumatu."
Hunt: "Millal on hundid talumatud?"
Vanaema: "Kui nad esitavad tüütuid küsimusi!"
Hunt: "Ja naised?"
Vanaema: "Kui ei leidu kedagi, kes naisele tema õige koha kätte näitaks."
Hunt: "Olete väga karm enda vastu."
Vanaema: "Loodan teie diskreetsusele."
Hunt: "Võite kindel olla. Ma ei ütle kellelegi sõnagi." (sööb ta ära)
Vanaema (hundi kõhust): "Kahju, et kiirustasite. Kavatsesin teile just üht väga haaravat lugu jutustada."

Erich Maria Remarque:
"Tule siia," ütles hunt.
Punamütsike kallas kahte klaasi kalvaadost ja istus tema juurde voodisse. Nad hingasid sisse kalvaadose tuttavat hõngu. Selles lõhnas oli igatsust ja väsimust. Kalvaados oli nagu elu.
"Muidugi," ütles Punamütsike. "Meil pole enam tulevikku."
Hunt vaikis. Ta oli sellega nõus


Milline lähenemine teile enim meeldib? Minu lemmikud on Maupassant ja Wilde.

Foto: Project Gutenberg


reede, 20. jaanuar 2012

Mis juhtus rahakotiga?


Eile luges kirjandushuviliste seltsi "Luule" liige Virve Meri meile ette luuletuse, mis valmis tal päev varem teel raamatukogust koju (no näete, kui inspireeriv koht on raamatukogu, eksole!). Et see nii ajakohaselt ja vahvalt kõlab, mõtlesin seda ka laiemalt jagada.


Rahakott

Endaga normaalselt saan ma läbi,
kes siis iseennast tülitab.
Vahel siiski taluma pean häbi
kui mu rahakott mind sülitab.

Varem justkui rahakott ei lekkind
euro ajal avastasin kaod.
Küllap vist on rahakotti tekkind
mulle nähtamatud mikropraod.

Takistaks mind kasvõi tosin tonti
varem tulnuks mõelda sellele:
tuleks viia rahakott remonti,
aga millal, kuhu, kellele?


Virve Meri, 18.01.12 Saugas

neljapäev, 5. jaanuar 2012

Möödunud aasta veerandsada lemmikut

Rõõm on näha, et Sauga lugejate 25 lemmiku hulgas oli vaid 4 välismaist autorit. (Mööndustega tegelikult, sest Justin Petrone on ju peaaegu eestlane!). Samas vaevalt need Eesti enda kirjanike teosed kurikuulsasse näidisnimestikku sattunuks, enamasti on tegu (auto)biograafiatega. Suurem osa lemmikutest, nagu võiski arvata, kuulub ilukirjanduse hulka. Kultuuriministri siunatud naistekaid on vaid kaks ja needki 24. ja 25. positsioonil. Samas on edetabelis koguni kaks raamatut, mis räägivad Sillamäest. Millises raamatukogus võib Sillamäe veel nii populaarne olla? Sillamäel vist mitte...
Lugejate lemmikutest 11 teost leiab ka URRAMi kasutajate koondedetabeli esimese 25 hulgast. Silma torkab, et Saugas ei ole minu-sari nii suurt populaarsust saavutanud - kui suures edetabelis oli tervelt viiendik kirjastuse Petrone Print menusarjast, siis Saugas leidis tee esimese 25 hulka vaid üks "minu...".
Ja nüüd - trummipõrin... siit tuleb Sauga menukite paraad!

1. Liidia Nuude "Mati Nuude"
2. Justin Petrone "Minu Eesti. 2. osa"
3. Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"
4. Andres Anvelt "Direktor"
5. Erik Tohvri "Laenatud rõõmud"
6. Helju Pets "Õnneõiteta sirelid"
7. Ene Hion "Armastab, ei armasta"
8. Jaan Martinson "Kristina"
9. Jüri v. Grauberg "Selguse poole"
10. Kõige taga oli hirm : kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi
11. Esta Aksli "Tare poole tõttaja"
12. Tõnu Aav "Aplaus teile"
13. Hannes Võrno "Poisi lugu"
14. Lea Arme "Ma olen elanud"
15. Sofi Oksanen "Puhastus"
16. Kati Murutar "Projektilaps Pärnust"
17. Esta Aksli "Südamed sõeluvad salaja"
18. Erik Tohvri "Naabrid"
19. Avo Kull "Haigla"
20. Esta Aksli "Tare poole tõttaja. II"
21. Merike Jürjo "Pikad varjud teel"
22. Mihkel Raud "Musta pori näkku"
23. Esta Aksli "Tare poole tõttaja. III"
24. Tess Gerritsen "Kohtumine minevikuga"
25. Jackie Collins "Vaene väike lipakas tüdruk"

teisipäev, 3. jaanuar 2012

Mõne asja jaoks peab olema mees!

Läbi Iraani ja Araabia väntamiseks peab kindlasti olema mees. Uhhuduurlaste raamatu lugemiseks õnneks mitte!
Lugesin raamatu läbi ja haukasin teleseriaali jupphaaval peale. Maitses hea! Kel televisiooni jaoks valminud üllitis nähtud, võiks siiski ka raamatut lugeda. Sest tegelikult täiendavad raamat ja telesari üksteist kenasti. Kristjani kirjeldust üle 40-aastaste usklike meeste käimisvõistlusest Evazis oli küll lõbus lugeda, aga telepildist paistis see lausa hüsteeriliselt naljakas. Ja ilma teleta ju ei teaks näiteks, et Hannesel on ilus hääl või kui palju omapära andis Kristjani kehakeelele ja kõnnakule juurde Etioopia värvides dress.
Ja ilma raamatuta ei saaks teada, miks ikkagi uhhuduurlastel moslemimaal õllepruulimine aia taha läks. Üldse jäävad raamatut lugemata paljud üksikasjad ja kaadritagused seigad teadmata.

Eelmise Uhhuduuri-raamatuga võrreldes tundub uues pildimaterjali rohkem olevat. Kahjuks on aga paber karedam (taaskasutus?) ja fotod sellevõrra tuhmimad ja udusemad. Aga see-eest on uues raamatus teekonnakaardid ja ühtlasem stiil (küllap põhjusel, et kirjutamise põhiraskus on olnud Kristjani peal, teised võtavad üpris vähe sõna). Raamatul on otsekohene, pigem lõbus, tuntavalt mehelik nägu, nagu sellisele teosele sobibki. Haarasin seda säärase hooga, et asjast suurema mõnu tundmiseks keerasin vahetevahel lehti tagasi ja lugesin mõned kohad üle.
Kahtlemata on Uhhuduuri nr 3 peakangelane Mart, kellega kõige naljakamad, aga ka tõsisemad juhtumised seotud. Just tema osales edukalt Evazi üle 40-aastaste usklike meeste käimisvõistlusel, just tema oli see, kes tuli vigastuse tõttu kohaliku meditsiini hoolde usaldada. Mis juhtus, lugege ise!