reede, 10. veebruar 2012

Internet on muutnud lugemist

Sattusin täna veebis peale intervjuule João Lopes Marquesiga ja tabasin kusagil poole lugemise peal end hiirega allapoole kerivat - kui pikk see lugu õigupoolest on?
See seik pani mind jälle mõtlema, et internetiajastul on lugemise eesmärk oluliselt muutunud. Peamine näib olevat mitte süveneda, vaid info kiiresti kätte saada ja seejärel uue teemaga edasi minna. Kahjuks olen märganud, et selline suhtumine kipub mõjutama ka lugemist paberilt - tihti loen ajalehest ära vaid pealkirjad, pikemad arvamus- ja uudislood vaid siis, kui need kuidagi eriliselt haaravad - kas autori isiksuse või teemakäsitluse kaudu. Sotsiaalvõrgustikud, kus hetkeolukorra või -mõtte kirjeldamiseks tohib kasutada tähemärke vaid piiratul arvul, ehk "säutsuda", süvendavad sellist suhtumist veelgi. Usun, et see nähtus - lugemine eesmärgiga võtta loetust minimaalse ajakuluga maksimum, on laiem ega piirdu üksnes minu isikuga. Kas võime seega arvata, et tulevikus muutuvad tekstid järjest lühemaks, et olla lugejaile meelepärased, vastuvõetavad? Võib-olla koosneb tuleviku ajaleht ainult nupukestest ja paksud romaanid ilmuvad mõneleheküljeliste novellidena? Ühest küljest hirmutav väljavaade, teisalt aga, minu kui sõna austaja seisukohalt, ehk isegi mitte. Kui tekstid kahandatakse minimaalseks, väheneb sõnamullitamine ja tühjus sõnade taga. Ehk jäävad siis järele vaid kõige olulisemad sõnad. Need, mis tõesti midagi tähendavad.