reede, 30. märts 2012

Kuidas me kultuuriministriga kohtusime

Muidugi oleks saanud terve tunni, mille kultuuriminister oli planeerinud meie valla "vaprate ja ilusatega" kohtumiseks, edukalt tervenisti raamatukoguteemaga sisustada ja küllap oleks aega puudugi tulnud. Paraku pidi sellesse tundi mahtuma palju muidki teemasid, muuhulgas tehti ära ka haldusreform ja tõdeti, et majanduse tulevik on Hiina. Kui aga "pehmete" elualade esindajailt sõna sekka oodati, lasin kultuuriministri suunas lendu keelel ja meelel kipitanud küsimuse:
"Mida te tahate selle uue raamatukogupoliitikaga saavutada?"
"Teate, mina olen otsekohene inimene. Minu arvates on raamatukogud kohalike omavalitsuste rida."
Ehk siis - nii nagu mina aru sain - näeb minister, et tulevikus oleks rahvale raamatukogunduslike teenuste osutamine ja rahastamine puhtalt kohalike omavalitsuste asi. Kas omavalitsus peab selleks erinevaid raamatukogusid ülal või paneb tööle näiteks raamatukogubussi, on sel puhul vaid omavalitsuse enda pädevus. Ja seega vabaneks 1,6 miljonit riigi raha, mis praegu kulub raamatukogudele paberraamatute soetamiseks. Ministrikabinetist vaadatuna on tegu väikese summaga, mis kokkuvõttes midagi oluliselt ei parendavat (kuigi tõime vastupidise näite ühest vallast, mille raamatukogud saavad uut kirjandust vaid tänu riigi toetusele hankida, kuna omavalitsus selleks sentigi ei eralda). "Üle jäänud" raha saaks kasutada hoopis e-raamatute litsentside ostmiseks ja teha seega e-raamatud paremini rahvale kättesaadavaks.
E-raamatukogus küünarnukkideni sees olles ei saa ma viimase ideega kuidagi mitte nõustuda. Tulevik kuulub kahtlemata e-raamatutele ja seda peab raamatukogunduse arendamisel arvestama - iseasi, kas seda peab tegema paberraamatute arvelt. Mis puutub raamatukogude rahastamise üleandmisesse omavalitsustele, olen aga üpriski pessimistlik. Sest - nagu minister isegi möönas, on kultuur esimene valdkond, mille eelarve kallale tullakse, kui rahakott õblukeseks kipub jääma.
Ja veel on mulle üks asi segaseks jäänud - kuidas edaspidi raamatukogu tegevuse tulemuslikkust mõõdetakse? Aruannetes on ju tähtis lugejate ja külastajate arv, iga langust (milline sõnademäng, eks ole!) tuleb analüüsida ja põhjendada. Just seetõttu on rahvaraamatukogude kogusid komplekteeritud ennekõike kohalike lugejate soovide põhjal. Niisiis, mille põhjal me edaspidi hindame raamatukogude tegevuse tulemuslikkust hindame? Kas võrdleme, kes on aasta jooksul rohkem väärtkirjandust ja kultuuriperioodikat hankinud?

Ahjaa, midagi positiivset ka - õhus on plaan hakata rahastama kirjanike kohtumisi lugejatega!


Fotol kolleeg Liivia kultuuriministrilt küsimas, kuidas ta saab tädi Maali panna väärtkirjandust lugema.

teisipäev, 13. märts 2012

Imet võib ka igavalt teha


Helen Keller on kahtlemata üks imetlusväärsemaid naisi, kes kunagi elanud. Jäänud 19-kuuselt pimedaks ja kurdiks, nautis ta ometi täisväärtuslikku elu omandades kõrghariduse ja mitu keelt, lisaks rännates läbi pool maailma. See oli võimalik tänu ühele teisele, mitte vähem imetlusväärsele naisele Anne Sullivanile, kellest sai Heleni õpetaja ja sõber 49 aastaks.
Endla teatri lavastus "Imetegija" keskendub just ajale, mil Anne Sullivan Kellerite peresse tööle tuli. Liis Laigna Helenina teeb supertöö ja Triin Lepik Anne'ina ei jää talle sugugi alla. Lavastus ise on huvitavalt kontrastne - kohe jäi kõrva tegelaste vanaaegne väljapeetud keelekasutus, samas kasutati ka kaasaegse kino võimalusi. Aga ma pole päris kindel, et see on suure saali etendus - rõdult vaadates läheb päris palju emotsiooni ja miimikat kaotsi (nüüd ootavad sahtlis piletid "tiba" lähemale, lausa esiritta).
Helen Kelleri raamat "Minu elu lugu" nii palju emotsioone ei tekita. Vast enim paneb imestama Heleni lihvitud keelekasutus, aga sellelegi antakse seletus - enamus trükitust on kokku pandud tema õpingute tarvis tehtud kirjatöödest juba siis, kui Helen käis veel kolledžis. Raamatus leiabki käsitlemist vaid noorusaeg, Heleni edasise elusaatuse tundmaõppimiseks on vaja kasutada teisi allikaid. Heleni keel on ilus ja väga väljendusrikas, muuhulgas kasutab maailma kirjeldamiseks sõnu "nägin", "kuulsin" - avades raamatu suvalise looduskirjelduse koha pealt, ei saaks arvatavasti arugi, et tegu on pimekurdi kirjeldajaga. Pigem jäi mulje, et tema maailm on rikkamgi kui mõnel tervel inimesel.
Üle poole raamatust on aga kirjeldatud, kuidas Helen keele selgeks õppis. On Anne Sullivani märkmeid ja tema (hilisema) abikaasa John Albert Macy kirjeldusi. Anne Sullivani lähenemine Heleni õpetamisele on kahtlemata geniaalne, kui see aga niiviisi pulkadeks on lahti võetud, arutletud ja analüüsitud, lahustub selles analüüsis peamine - lähenemine ise. Kes pimekurtidega on kokku puutunud, hindavad seda teost kindlasti rohkem, tavalugejale aga jääb "pauerit" väheks. Seega võin soovitada niipalju - kes tahab matemaatikat, võtku raamat, kes tahab emotsiooni, mingu teatrisse.

Helen Kellerist Vikipeedias: http://en.wikipedia.org/wiki/Helen_Keller
Üks õõvastavalt kirjutatud muljetus etendusest: http://kultfriik.blogspot.com/2012/02/imetegija.html



neljapäev, 1. märts 2012

Töötan paradiisis!

Lasteaia Mõmmiku ja Lepatriinu rühma rüblikud kuulasid raamatukogus lugu, kuidas kinnas Eesti Vabariigi presidendiks sai, lahendasid ristsõna, otsisid vale koha peale "sattunud" raamatuid ja muidugi tutvusid pakutava "kaubaga". Üks mehine lepatriinu küsis kapi otsas karikat nähes, kes selle Kolvikarika võitis. :D
Mõmmikute suust aga jäi kõlama imestust ja aukartust täis lause: "Ohsaa, see on ju raamatute paradiis!"