teisipäev, 13. märts 2012

Imet võib ka igavalt teha


Helen Keller on kahtlemata üks imetlusväärsemaid naisi, kes kunagi elanud. Jäänud 19-kuuselt pimedaks ja kurdiks, nautis ta ometi täisväärtuslikku elu omandades kõrghariduse ja mitu keelt, lisaks rännates läbi pool maailma. See oli võimalik tänu ühele teisele, mitte vähem imetlusväärsele naisele Anne Sullivanile, kellest sai Heleni õpetaja ja sõber 49 aastaks.
Endla teatri lavastus "Imetegija" keskendub just ajale, mil Anne Sullivan Kellerite peresse tööle tuli. Liis Laigna Helenina teeb supertöö ja Triin Lepik Anne'ina ei jää talle sugugi alla. Lavastus ise on huvitavalt kontrastne - kohe jäi kõrva tegelaste vanaaegne väljapeetud keelekasutus, samas kasutati ka kaasaegse kino võimalusi. Aga ma pole päris kindel, et see on suure saali etendus - rõdult vaadates läheb päris palju emotsiooni ja miimikat kaotsi (nüüd ootavad sahtlis piletid "tiba" lähemale, lausa esiritta).
Helen Kelleri raamat "Minu elu lugu" nii palju emotsioone ei tekita. Vast enim paneb imestama Heleni lihvitud keelekasutus, aga sellelegi antakse seletus - enamus trükitust on kokku pandud tema õpingute tarvis tehtud kirjatöödest juba siis, kui Helen käis veel kolledžis. Raamatus leiabki käsitlemist vaid noorusaeg, Heleni edasise elusaatuse tundmaõppimiseks on vaja kasutada teisi allikaid. Heleni keel on ilus ja väga väljendusrikas, muuhulgas kasutab maailma kirjeldamiseks sõnu "nägin", "kuulsin" - avades raamatu suvalise looduskirjelduse koha pealt, ei saaks arvatavasti arugi, et tegu on pimekurdi kirjeldajaga. Pigem jäi mulje, et tema maailm on rikkamgi kui mõnel tervel inimesel.
Üle poole raamatust on aga kirjeldatud, kuidas Helen keele selgeks õppis. On Anne Sullivani märkmeid ja tema (hilisema) abikaasa John Albert Macy kirjeldusi. Anne Sullivani lähenemine Heleni õpetamisele on kahtlemata geniaalne, kui see aga niiviisi pulkadeks on lahti võetud, arutletud ja analüüsitud, lahustub selles analüüsis peamine - lähenemine ise. Kes pimekurtidega on kokku puutunud, hindavad seda teost kindlasti rohkem, tavalugejale aga jääb "pauerit" väheks. Seega võin soovitada niipalju - kes tahab matemaatikat, võtku raamat, kes tahab emotsiooni, mingu teatrisse.

Helen Kellerist Vikipeedias: http://en.wikipedia.org/wiki/Helen_Keller
Üks õõvastavalt kirjutatud muljetus etendusest: http://kultfriik.blogspot.com/2012/02/imetegija.html



Kommentaare ei ole: