reede, 30. märts 2012

Kuidas me kultuuriministriga kohtusime

Muidugi oleks saanud terve tunni, mille kultuuriminister oli planeerinud meie valla "vaprate ja ilusatega" kohtumiseks, edukalt tervenisti raamatukoguteemaga sisustada ja küllap oleks aega puudugi tulnud. Paraku pidi sellesse tundi mahtuma palju muidki teemasid, muuhulgas tehti ära ka haldusreform ja tõdeti, et majanduse tulevik on Hiina. Kui aga "pehmete" elualade esindajailt sõna sekka oodati, lasin kultuuriministri suunas lendu keelel ja meelel kipitanud küsimuse:
"Mida te tahate selle uue raamatukogupoliitikaga saavutada?"
"Teate, mina olen otsekohene inimene. Minu arvates on raamatukogud kohalike omavalitsuste rida."
Ehk siis - nii nagu mina aru sain - näeb minister, et tulevikus oleks rahvale raamatukogunduslike teenuste osutamine ja rahastamine puhtalt kohalike omavalitsuste asi. Kas omavalitsus peab selleks erinevaid raamatukogusid ülal või paneb tööle näiteks raamatukogubussi, on sel puhul vaid omavalitsuse enda pädevus. Ja seega vabaneks 1,6 miljonit riigi raha, mis praegu kulub raamatukogudele paberraamatute soetamiseks. Ministrikabinetist vaadatuna on tegu väikese summaga, mis kokkuvõttes midagi oluliselt ei parendavat (kuigi tõime vastupidise näite ühest vallast, mille raamatukogud saavad uut kirjandust vaid tänu riigi toetusele hankida, kuna omavalitsus selleks sentigi ei eralda). "Üle jäänud" raha saaks kasutada hoopis e-raamatute litsentside ostmiseks ja teha seega e-raamatud paremini rahvale kättesaadavaks.
E-raamatukogus küünarnukkideni sees olles ei saa ma viimase ideega kuidagi mitte nõustuda. Tulevik kuulub kahtlemata e-raamatutele ja seda peab raamatukogunduse arendamisel arvestama - iseasi, kas seda peab tegema paberraamatute arvelt. Mis puutub raamatukogude rahastamise üleandmisesse omavalitsustele, olen aga üpriski pessimistlik. Sest - nagu minister isegi möönas, on kultuur esimene valdkond, mille eelarve kallale tullakse, kui rahakott õblukeseks kipub jääma.
Ja veel on mulle üks asi segaseks jäänud - kuidas edaspidi raamatukogu tegevuse tulemuslikkust mõõdetakse? Aruannetes on ju tähtis lugejate ja külastajate arv, iga langust (milline sõnademäng, eks ole!) tuleb analüüsida ja põhjendada. Just seetõttu on rahvaraamatukogude kogusid komplekteeritud ennekõike kohalike lugejate soovide põhjal. Niisiis, mille põhjal me edaspidi hindame raamatukogude tegevuse tulemuslikkust hindame? Kas võrdleme, kes on aasta jooksul rohkem väärtkirjandust ja kultuuriperioodikat hankinud?

Ahjaa, midagi positiivset ka - õhus on plaan hakata rahastama kirjanike kohtumisi lugejatega!


Fotol kolleeg Liivia kultuuriministrilt küsimas, kuidas ta saab tädi Maali panna väärtkirjandust lugema.

3 kommentaari:

Lea ütles ...

Lõpuks ometi! Ütleks ma selle viimase uudise kohta. Peaasi, et see ainult õhku rippuma ei jääkski!

Tiina ütles ...

Sellest e-raamatute litsentside ostmisest ja kättesaadavaks tegemisest tahaks küll natuke rohkem teada saada. Ka selles protsessis on mingi roll ka raamatukogudel...?

Piia ütles ...

Ei oska öelda. Kui võtta aga kultuuriministri tulevikuvisioonist kinni, et riik rahastab e-raamatuid, aga raamatukogud on omavalitsuse rida, siis justkui ei oleks ühel enam teisega eriti pistmist?