esmaspäev, 28. mai 2012

Eesti mees on hea pantvang

Mõne keevalisema temperamendiga rahvuse esindaja poleks Liibanoni terroristide käest eluga pääsenud. Pärast raamatu lugemist tundus, et Eesti mehed päästis just nende rahulik ja kannatlik meelelaad. Isegi kui "plaan B-d" ehk põgenemist (millega kaasnenuks ekstraports vägivalda) mitmeid-mitmeid kordi kaaluti, jäi lõpuks ikkagi peale lootus, et asjad lahenevad rahulikult. Madis Jürgen annab toonased sündmused edasi küllaltki lakoonilises ajakirjanduslikus laadis, dramaatkasse kaldumata. Isegi pantvangide tundidepikkust peksmist ja piinamist maalib ta vaid mõne üldise tooniga. Huvitav, kas see on autori enda valik või pigem asjaosaliste palve? Raamatu peategelased ei ole mitte seitse pantvangi võetud eestlast, vaid pigem just nend röövijad, kelle karakterid on hästi välja joonistunud ja keda kutsutakse iseloomulike hüüdnimedega. Eesti mehed ise on jäänud oma üleelamistes tagasihoidlikuks ja nii on raamatusse pikitud vaid üksikuid lühidaid "sisevaateid". Kuidas valmistub pantvang suremiseks, kuidas mõtleb oma lähedastele ja mida oma elus muudab, kui kord pääsema peaks. Kokkuvõttes kuidagi väga... inimlik raamat.
Lugesin läbi poole päevaga - ei saanud käest ära enne, kui läbi oli. Kujunduses jäi vaid arusaamatuks, kas taheti sellega meeleolu luua või hoopis raamatut toekamana näidata.

Stiilinäide Eesti Ekspressis:
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/katkend-liibanoni-pantvangide-raamatust-siit-me-enam-eluga-ei-paase.d?id=64113117

teisipäev, 22. mai 2012

Viljandi väsimatutele vilistlastele

Möödunud laupäeval tähistas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia oma juubelit ja oli selleks puhuks külla kutsunud ka oma vilistlased. Minu kooliajast on nüüdseks möödunud pea neli aastat, aga Viljandisse lähen ikka nagu koju - iga kord võib seal tuttavaid nägusid kohata (isegi, kui oled kokkutulnutest oma kursuse ainus esindaja!). Vahva oli vaadata nostalgiameres kümblevaid kolleege ja lasta end tasakesi närida kahetsuseussikesel, et endal pole olnud võimalik ühikaelu maitsta. Tore oli näha, et muutuste ajastul midagi endisena säilib, olgu see või endise õppejõu hääletoon või kalamehejutt. Kõige ägedamaks kujunes aga õhtune pidu koolimajas, kus rahva kütsid kuumaks Estraadiraadio ja minu kunagine armas pinginaaber Kaire Vilgats. Teist bändi aga õieti vaatama ei jõudnudki, kuna - üllatus, üllatus! - raamatukogunduse kirjadega klassiruumis käis mõnus jämm, õhtu täheks salapärane klaverimängija, kellest saime teada vaid eesnime Jaanus, ja kes mängis ära kõik lood, mida vaid sooviti, biitlite Yesterday'st Nirvana ja Gunnar Grapsini välja! Vaat selle fiilingu pärast ma seda kooli armastangi!

Foto: http://www.elmar.ee/mobile/Kuukiri1_files/image006.jpg

reede, 11. mai 2012

Selgusid hooaja parimad mälumängurid

Eile õhtul selgusid Sauga mälumängu parimad - võistkond MAP koosseisus Piret Valkma, Astri Mäeste, Andra Huusi, Marju Tomberg ja Külli Haltsonen. Stabiilselt hästi on võistkond osalenud mälumängu algusaegadest peale - ehk juba 2006. aastast.  Aitäh teile, tublid ajusportlased, ja eelkõige palju õnne auga väljateenitud võidu puhul!


kolmapäev, 9. mai 2012

Kõik pole kuld, mis trükitud

Viimasel ajal on taas teravalt päevakorda tõusnud kollase ajakirjanduse väljaütlemised ja spekulatsioonid. Inimesena on muidugi mõisteav soov sind lahanud või laimanud väljaanne kohtusse kaevata, kuid arvan, et kasu sellest saab ainult meedia ise. Eks hoia ju sellised kohtuasjad teemat (ja sellega ka kohtussekaebaja isikut ennast) pidevalt orbiidil ja taas on väljaannetel kõneainet. Oleks naiivne arvata, et mõned kohtuasjad peatavadki kollase meedia veskirattad. Paksunahaliselt õlgu kehitades ja asjat üle olles võib aga loota, et peagi on jahvatamisel juba uued teemad ja isikud. (Huvitav oleks lähemalt uurida, kuivõrd kollane meedia üldse räägib isikutest ja isiksustest ja kuivõrd tegelaskujust, kelle on ise kõnealusest isikust loonud).
Möödnud nädala Kolmeraudsesse (3. mai 2012) oli teemat kommenteerima kutsutud Linnar Priimägi, kes leidis, et paksu nahka meedia suhtes tuleks hakata kasvatama juba koolilastes. Põhjusena, miks meedia sõnu kiputakse meil kullana võtma, tõi ta välja talupoja-aegse suhtumise, et kirjasõna on püha. "Ei ole ta midagi, ma tunnen enamikku neist kirjutajatest!" põrutas ta.