esmaspäev, 28. mai 2012

Eesti mees on hea pantvang

Mõne keevalisema temperamendiga rahvuse esindaja poleks Liibanoni terroristide käest eluga pääsenud. Pärast raamatu lugemist tundus, et Eesti mehed päästis just nende rahulik ja kannatlik meelelaad. Isegi kui "plaan B-d" ehk põgenemist (millega kaasnenuks ekstraports vägivalda) mitmeid-mitmeid kordi kaaluti, jäi lõpuks ikkagi peale lootus, et asjad lahenevad rahulikult. Madis Jürgen annab toonased sündmused edasi küllaltki lakoonilises ajakirjanduslikus laadis, dramaatkasse kaldumata. Isegi pantvangide tundidepikkust peksmist ja piinamist maalib ta vaid mõne üldise tooniga. Huvitav, kas see on autori enda valik või pigem asjaosaliste palve? Raamatu peategelased ei ole mitte seitse pantvangi võetud eestlast, vaid pigem just nend röövijad, kelle karakterid on hästi välja joonistunud ja keda kutsutakse iseloomulike hüüdnimedega. Eesti mehed ise on jäänud oma üleelamistes tagasihoidlikuks ja nii on raamatusse pikitud vaid üksikuid lühidaid "sisevaateid". Kuidas valmistub pantvang suremiseks, kuidas mõtleb oma lähedastele ja mida oma elus muudab, kui kord pääsema peaks. Kokkuvõttes kuidagi väga... inimlik raamat.
Lugesin läbi poole päevaga - ei saanud käest ära enne, kui läbi oli. Kujunduses jäi vaid arusaamatuks, kas taheti sellega meeleolu luua või hoopis raamatut toekamana näidata.

Stiilinäide Eesti Ekspressis:
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/katkend-liibanoni-pantvangide-raamatust-siit-me-enam-eluga-ei-paase.d?id=64113117

1 kommentaar:

Raamatutuba ütles ...

Eks ole - viimaks ometi on meie pikatoimelisusest ka kasu ... Kas või selliselt! Hea raamat!!