teisipäev, 19. juuni 2012

Eesti Raamatukoguhoidjad Ühinesid, ehk, laagrist Eesti Hommikumaal

See, et Ida-Virumaa on Eesti kaugeim nurk, jõuab viietunnise tagumikutriikimise jooksul mitu korda kohale. Ega me, "kaugeltnurga mehed", päris õigeks ajaks saabugi ja nii jääb meil Liiviaga Jõhvi Keskraamatukogu kahjuks nägemata. Aga buss, mis peaks meid Pühajõe külas asuvasse ööbimispaika viima, ootab juba ees.
Pühajõe küla embab tihedalt Toila alevit, meie kodu järgmisteks päevadeks asub sügava rohelusse uppunud oru serval, mille põhjas lookleb ussina jõeke, mis asulale nime andnud. Silma hakkavad mõnusalt vulisevad väikesed joad ja jõkke otsekui eksinud sammaldunud rahnud. Kaua ei saa seda ilu imetleda, pärast lõunasuppi hakkame töiseks.
Esmalt räägib kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik Meeli Veskus raamatukogude päevaprobleemidest, ligi neljakümne laagerdaja osavõtul kujuneb jutt üpris pikaks. Hetkel on põletaivamaks punktiks mitmes omavalitsuses tehtud või kavandatav rahvaraamatukogude ja kooliraamatukogude ühendamine, mille osas eeskõneleja annab nõu olla asjaosalistel ise aktiivne ja vajadusel kindlasti abi saamiseks ministeeriumi poole pöörduda. Muuhulgas selgub, et sellise ühendamise puhul ei ole juriidilist alust korraldada asutuse juhi kohale konkurssi. Rahastamise osas kinnitab nõunik ministri plaani tulevikus rahvaraamatukogudele teavikute ostmiseks eraldatava summa eest soetada hoopis e-raamatute litsentse - et eesti kirjandus oleks e-kujul tasuta kättesaadav. Mis saab sel juhul praegugi vaeslapse osas olevatest raamatukogudest, mis komplekteerivadki ainult riigi raha eest, kuna omavalitsus ressursse ei eralda? Üpris tume tulevik, nagu Meeli Veskuski nõustub, kuna rahvaraamatukogu seaduses on küll nõue, et omavalitsus peab garanteerima raamatukoguteenuse, aga selle kvaliteedile nõudeid ei ole.
Järgmine lektor Maria Tilk räägib sõna jõust ja sõna energiast. Tema isiksus, toon ja žestid on nii sugestiivsed, et loengu lõppedes taban ennast mõttelt - tahan edaspidi olla parem inimene! Kasutada rohkem hea energiaga sõnu ja mõtteid.
Õhtul pannakse laagerdajate vaimuteravus proovile lõbusas viktoriinis Ida-Virumaa kohta, kus õigesti vastajaile jagatakse lahkelt kinkekaarte stiilis "romantikapakett kloostri taga metsas", "pool koksi poolkoksimäelt" ja tasuta sissepääs kaevandusmuuseumi (pilet tuleb lunastada ainult uuesti maa peale pääsemiseks!). Õhtusöögi järel esitavad kokkutulnud raamatukogulised agitkavad teemal "kuidas propageerida väärtkirjandust", žüriis Toila vallavanem, härra nimega Tiit ja... Jõuluvana isiklikult! Nalja saab kõvasti, kahjuks ei filmita seda kõike üles, kuigi rahva ette tuuakse vägagi teravmeelseid ja vaimukaid ideid ning ka lausa etendusi. Jõuluvana otsustab esikoha anda Hiiumaa esindajale, kelle idee on propageerida eesti väärtkirjandust kui eneseabikirjandust. Üllatusena esineb meile kaks kolmandikku žüriist (Jõuluvana läks igaks juhuks koju oma memme juurde) laulu ja kitarrimänguga.
Pärast päikeseloojangut otsustab osa seltskonnast ümbruses ringi uudistada, teejuhiks tuleb meile Toila raamatukogu A ja O Lea Rand. Üsna pikal tiirul näeme kohalikku, orust lõhestatud maastikku, kirikut ja palvemaja. Lea tunneb ümbrust nagu oma elutuba ja oskab meile pea iga maja kohta midagi öelda. Ühest hoovist tuleb meile isehakanud karjajuhiks kohalik krants, kes tähtsalt "karja" eesotsas patseerib, saba uhkelt rõngas. Endalegi üllatuseks leiab ta aeg-ajalt, et kari ei suvatsegi talle järgneda, vaid valib teise tee. Rumal loom ei adu, et jookseb ise karja järel, mis sellest, et eesotsas. 
Järgmine päev on pikk ja tihe. Alustame külaskäiguga Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi, mille külmades ja niisketes käikudes teeb meile tuuri pikaaegne ladusa jutuga, naistesse lugupidavalt suhtuv kaevandustöötaja. Soojal suvepäeval soovitan soojalt!
Põgusalt heidame pilgu Kuremäe Pühtitsa nunnakloostrile, mis väärib kahtlemata pikemat uitamist. Mõnusalt rahustava energeetikaga koht! Lõuna Kurtna raamatukogus-seltsimajas on maitsev ja rikkalik, hiljem bussis kipub vägisi tukk peale. Vaivara raamatukogu teise korruse saali sisenedes ja laua taga mõtlikku Andrei Hvostovi nähes ehmun täiesti ärkvele. Vaikne ja mõtlik on ka kirjaniku hääletoon, kui ta räägib, et laseks heameelega oma edukaimast raamatulapsukesest lahti, aga too ei taha kuidagi temast lahti lasta. Ja nii ta käib lugejatega kohtumas ja "Sillamäe passioonist" rääkimas, kuigi hästi nagu ei tahakski. Vestlust juhib kohaliku maakonnalehe ajakirjanik Teet Korsten - ei oskagi öelda, kas see kohtumisele kvaliteeti lisab. No vähemalt pole Hvostov sellise naisteväe ees päris üksinda, eks ole. Huvitav on Hvostovi mõte kirjutada raamatusse lisapeatükk just selle maa elanikele, mis keelde teos tõlgitakse. Ja lõpetuseks loeb ta meile ette peatüki "Soome", mis lisatakse soomekeelsele trükile. Aeg kirjaniku seltsis möödub liigagi kiiresti, juba ootab meid stalinliku arhitektuuri pärl Sillamäe, kus laheda olemisega giid Priit meile väikese tutvustava jalutuskäigu teeb. Jaa, omal ajal võis kesklinn tõesti muljetavaldav olla! Sillamäe on linn, kus elab tõenäoliselt väikseim protsent eestlasi - umbes 4. 
Õhtusöögi eel üllatatakse laagrilisi kohaliku kombega võtta kõhutäie alla üks tervisenaps. Uhhh! Õnneks teeb imehea kooslus hapukurk-teraleib selle peaeaegu talutavaks, elevust tekib ka omajagu. Vene kultuuriga tutvumine jätkub ansambli Suprjadki saatel, mida kuulates-vaadates vist suugi lahti unustan. Ühe pika laululoo jooksul kehastub Lea noormeheks ja mina näitsikuks, muuhulgas saan esimest korda elus selga sarafani!
Kaksteist tundi on möödunud ja oleme tagasi "kodus". Õhtujutuks näitab Lea meile pilte vanast Toilast, kui selle uhkuseks oli Jelissejevite perekonnale kuuluv Oru loss.
Hommikul tuleb teha päevakavas muudatusi, kuna Igor Kotjuh jääb hiljaks, muuhulgas saab järgmise laagri korraldajatele läänemaalastele pidulikult üle antud ERÜ maaraamatukogude sektsiooni lipp. Nagu selgub, on Kotjuh väärt ootamist - tund aega teda kuulates justkui lendab. Seekord on teemaks vene kirjandus ja lektor räägib nii, et tahan kohe kõiki tema tutvustatud raamatuid lugeda! Eriti jääb kummitama aga tallinlase Andrei Ivanovi "Peotäis põrmu", millest loetakse ette katkend, miks on raske olla Eesti venelane. (Hea ülevaate saab teosest siit: http://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/03/05/andrei-ivanov-peotais-pormu/).
Päev jätkub Toila alevis, kus uudistame raamatukogu (oi, kui tuttav tunne on sooja päikese käest külmade kiviseinte vahele astuda - ma tean, mida sa tunned, Lea!), teeme bussiga kiire tiiru ja läheme Lea eestvedamisel tutvuma lossipargiga. See on suur ja uhke, kohtume ka vana tuttava Pühajõega. Kõrgel kaldaäärsel asuvas paviljonis silmapiiri imetledes mõtleme vist kõik, mis tunne oleks tulla siia hommikukohvi või -teed jooma, taustaks vaid linnulaul ja merekohin. Ja silmapiiril Sillamäe sadama kraanad.
Ja ongi meie laager selleks korraks läbi, ees ootab viis tundi kojusõitu. Suur tänu kõikidele korraldajatele - eriti Leale, Annele ja Ingridile, lektoritele ja osalejatele! 


teisipäev, 5. juuni 2012

Puhaku ta rahus

Hollandi kirjaniku Frederik Hermansi "Igavene uni" sattus mu kätte üpris juhuslikult riiulite korrastamise käigus. Lugu räägib hollandi noormehest, kes läheb oma ambitsioonide taganttõukel inimtühja Põhja-Norra tundrasse ekspeditsioonile meteoriidikraatreid otsima, seltsiks paar kohalikku tarkurit. Algusest peale saadab minategelast aga äparduste jada. Pea kogu raamatu kestel saadab lugejat aimdus, et midagi peab kohe-kohe juhtuma.
Sise- ja välisvaatlused on teoses üpris kenasti tasakaalu seatud. Saame üsna hea pildi Norra tundratingimustest ja seljakotiränduri ebamugavustest, samas ei ole ära unustatud peategelase siseheitluste väljajoonistamist ja "kõrvalosatäitjadki" on üpris karakteersed. Vähem põnev ei ole ka autori isik, kes oma sarkastilise mõtlemise ja konfliktsusega lausa kuulus oli. Näiteks keelas ta oma teoste tõlkimise. Miks? Täpsemalt saab aimu Sirbist:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=6620:hollandi-kirjanduse-teine-tulemine&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3025

Igatahes arvan, et tema autobiograafiat oleks põnev lugeda, vabandust, vaadata.