neljapäev, 16. august 2012

Verine lugu rahulikus võtmes

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" ei ole kindlasti kirjanduslik kiirsöök, nagu tänapäeva krimiteostega enamasti olema kipub. Tegevuse arengus ei ole tempot ega action'it. Alguses on sellisesse keskaja aeglasesse elurütmi raske sisse sulanduda, ise oma peas hoogu maha võtta. Kui aga oma mõttevõnkumine raamatu võngeteni madaldada, on tegu täitsa toreda kulgemisega. Isegi suured skandaalid ja mõrtsukatööd on sellele rahulikkusele allutatud. Kokkuvõttes jääb vaatamata veristele kirjeldustele mulje, et keskaegne Tallinn oli märksa mõnusam ja turvalisem paik kui praegune!
Melchiori tegelaskuju võinuks ehk tõesti värvikam olla, nagu sellegi blogi autor on märkinud. Samas aga - kas peavad need detektiivid alati mingi kiiksuga olema? Ja oma kiiks on apteekrihärral suguvõsa meesliini jälitava needuse näol siiski olemas.
Tallinna vanalinna on kirjeldatud üksikasjalikult, mis aga mulle kui provintsipiigale ja totaalsele pealinnavõhikule teose nautimisel põrmugi juurde ei anna (kurb!). Kohalikele aga jätkub äratundmisrõõmu ilmselt kogu raamatu kestel.
Üldiselt oli vahelduseks täitsa tore lugemine. Ühest asjast tundsin küll teravat puudust - sõnaseletustest! Nimelt on autor kasutanud hulgaliselt oma ajastusse kuuluvaid termineid (ehitised, ametimehed jne), mille tähendused jäid mulle ebaselgeks (oi, kui palju aastaid on möödunud viimasest ajalootunnist!). Ja nii laisk olen ma küll, et ei viitsinud arvutit  või leksikoni teose kõrval avatuna hoida, et sealt selgitust ammutada (see oleks niigi aeglast lugemisrütmi kõvasti hakkinud). Nii jäigi mul tarkus saamata, millest on kahju. Uute apteekrilugude avaldamisel võiks keskaja terminite registrile aga mõelda!