kolmapäev, 5. detsember 2012

Üksinda ümber maakera

Sellise vägitükiga sai hakkama Uku Randmaa, kes oma purjekal maakerale tiiru peale tegi. See reis on päevikuvormis avaldatud raamatuna "Minu maailmameri". Raamat on kergesti loetav, arvestades vägitüki suurust, vast isegi liiga. Rohkem emotsioone, isegi dramaatikat oleks tahtnud! Praegu jääb petlik mulje, justkui oleks retk pigem miskit tavapärast olnud. Aga vist ei ole ühe eesti mehe loomuses liialt oma emotsioonidega lehvitada? Isegi kui aasta ja seitsme kuuga läbitakse üksi 30 636 meremiili, seilates mitmel ookeanil, vältides piraate, trotsides torme, allavanduvat tehnikat ja sekeldusi sadamates. Aga võib-olla hoopiski olid emotsioonid nii võimsad, et sõnad jäid mannetuks? Igatahes tubli mees, see Uku!
Kui viriseda, siis pildimaterjali valiku üle, mis tekstist kohati "mööda haakus".
Kohustuslik lugemine purjetamis- või muidu merehuvilistele!

Kiidusõnad kiiksukirjandusele

Ma pole tükk aega niimoodi üht raamatut ahminud, nagu  Jonas Jonassoni "Lugu saja-aastasest, kes hüppas aknast välja ja kadus". Ja ei mäleta ka, millal viimati ühest raamatust nii helged emotsioonid jäid.
Allan Karlsson põgeneb vanadekodust napilt enne, kui seal peaks pidulikult tähistatama tema sajandat sünnipäeva. Ta ronib aknast välja ja liipab oma sussistatud jalgel suvalises suunas minema. Aga kui arvate, et see raamat on ühest dementsest vanamehest, siis eksite. Allani mõistus on väga ärgas ja tema pikk ja sündmusterohke elu ei ole kustutanud ta seiklusjanu. Põgenemise tagajärjel satub Allan ja veel mitmedki toredad karakterid, keda ta kohtab ja lumepallina kaasa haarab, tõsistesse sekeldustesse. Allani muretu ellusuhtumine aga ei jäta mingit kahtlust, et lõpuks tulevad nad kõigest - olgugi see näiliselt kuitahes võimatu, puhtalt välja.
Tegelikult on siin ühtede kaante vahel kaks raamatut. See teine räägib Allani elust alates tema sündimisest revolutsioonlisel 1905. aastal ja on pikitud peatükkidena olevikunarratiivi vahele. Nii et kes soovib, võib raamatut lugeda üle peatüki - siis saab ta pildi kas Allani seiklustest pärast vanadekodu või loeb tema kirevat elulugu. Alguses see hakkimine veidi häiris, aga lõpuks ma ei osanudki vastata, kas huvitavamad olid jooksvad sündmused või minevikupildid. Allani elulugu meenutab paljuski legendaarse Forrest Gumpi oma, kes sattus sageli olema õigel ajal õiges kohas ja kohtus paljude kuulsate ja võimsate isikutega. Jonasson on võrreldes Winston Groomiga vinti veelgi peale keeranud, nii satub Allan õhtust sööma Ameerika president Trumaniga ja ka Stalini endaga, aga ka ähvardavasse surmaohtu Gulagis ja Põhja-Koreas. Aga ma ei hakka siin kõike ära rääkima, kui tahate mõnusat kiiksuga meelelahutust, lugege!

P.S. Vanad inimesed ei ole lihtsalt vanad inimesed. Nad on palju rohkemat, kandes endas tervet lugu, vast mitte nii värvikat kui Allan Karlssoni oma, kuid siiski märkamis- ja kuulamisväärset. Oleks neil vaid kuulajaid enne igavikku kadumist!