kolmapäev, 4. detsember 2013

Korralik koolikirjand

Just selle moodi tundus mulle Maret Nukke kirjutet "Minu Jaapan". Minu-sarja raamatute juures on põnev see, et kunagi ei tea ette, millisest nurgast üks või teine raamat maailma vaatleb. Küllap on mulle seni sattunud väga isikliku prisma läbi kirja pandud lood ja sestap mõjus Mareti Jaapan natuke tehislikult. Need põhjalikud, korralikud, nagu õpikust otsitud kultuuri(väärtuste) kirjeldused justkui ei passi ühe minu-raamatu kaante vahele. Teisalt, võttes arvesse, et Maret on Jaapani kultuuri uurija, pidanuks ta raamatu valmis trükkima, käpikud käes - teisiti poleks ta suutnud oma näppe vist noist kirjeldusist eemal hoida.
Teisalt meeldis mulle väga, et sain Jaapani ühiskonnast ja jaapanlastest üpris palju teada. Näiteks seda, kes on hikikomorid, või seda, kuidas firmad enda töötajaid nagu perekonnaliikmeid "kasvatavad".
Raamatu lõpupoole saab aimu, kuidas võib ennast tunda võõrasse kultuuriruumi toodud laps, ja nippe, kuidas vallutada Fuji mäge.
Muide, enne kui Jaapanisse reisite, õppige enesekehtestamist, et need väikesed mustapäised inimesed teid enda käekõrval ei talutaks ja kogu teie aega minutitäpsusega ära ei organiseeriks.

Teised raamatust:
http://yukilugemisp2evik.blogspot.com/2013/01/minu-jaapan-maret-nukke.html

neljapäev, 14. november 2013

Raamatukogukuu klaariks!

Pool novembrit on juba möödas ja ma pole raamatukogukuu tegemistest just ülearu palju rääkinud. Võlgadega on paraku nii, et kui neid ära ei õiendata, kipuvad need kuhjuma (näiteks ootab kannatlikult kommentaare "Minu Jaapan") ja kes neid vanu asju enam meelde tuletada jõuab, eks ole.
Et veel kestab kultuuripärandi aasta, kutsusin oktoobrikuu kirjandushuviliste seltsi kokkusaamisele kohaliku lasteaia õpetajad Maali Kaasiku ja Velle Rohelpuu (pildil), kes on lasteaias meie rahvakultuuri õpetamisel ja valla ajaloo tutvustamisel väga tublit tööd teinud. Maali ja Velle rääkisid tehtust, muuhulgas ka ringkäigust valla ajaloolistesse paikadesse ja vaatamisväärsete hoonete juurde. Velle näitas eesti kannelt, mille ta otsast lõpuni ise valmis teinud oli (väga emotsionaalselt kirjeldades halu lõputuna näivast uuristamisest tekkinud ahastust), meile mängiti ja lauldi mitu rahvalaulu, muuhulgas ka Sauga valla aladelt pärit laulujupikest. Raamatukogule jätsid külalised oma kogutud materjalid "Sauga valla ajalugu ja külade lugu."


Et olen mitmel korral osalenud raamatukoguhoidjate infootsinguvõistlusel ja teema on kuidagi südamelähedane, olen juba tükk aega mõlgutanud mõtteid korraldada infootsingu võistlus ka noortele. Naabrite abiga sai see omapärase kompleksvõistluse näol ka teoks. Noortekeskuse juhataja Ivikaga nuputasime välja orienteerumise ja infootsingu "hübriidi", kus osalejatel tuli kontrollpunktidest üles leida infootsingu ülesanded, mida nad hiljem arvutite taga lahendama hakkasid. Rajameistriks kutsusime Jänesselja lasteaia õppealajuhataja Margiti (pildil).
 Kui mõnigatest kaardilugemise vigadest hoolimata said võistlejad orienteerumisega üpris kenasti hakkama – keegi kaduma ei läinud ja enamik ülesandeid leiti kontrollpunktidest üles, siis infootsinguga olid lood märksa täbaramad. Selgus, et internetitihnikus võib palju lihtsamalt ära eksida ja tee kaotada kui reaalsel maastikul. Enamik võistkondi suutis kuuest ülesandest ammendavalt ära vastata vaid 2-3. Muuhulgas oli üks keerulisemaid küsimusi "keda nimetatakse kaladeks". Loomingulisust aga vastajatel jagus: näiteks saadeti inimesi bussi asemel Pärnust Võrusse kaubaautoga või viie minutiga ja Sauga raamatukogu vanuseks pakuti 3-6 aastat.
Lasteaia vanemate rühmade mudilased (pildil) veel infot ei otsinud, see-eest aga nautisid orienteerumist ja kontrollpunktide märkimist niivõrd, et ei pidanud vaevaks rada teistki korda läbida. Suure lustiga võisteldi rühmadevahelisel teatevõistlusel, kus suurimaks auhinnaks saadi punased põsed ja hea söögiisu.

kolmapäev, 6. november 2013

Indrek Harglale meeldib lugudesse süveneda

Viimasel oktoobrikuu päeval meid külastanud Indrek Hargla peab ennast nii tavaliseks inimeseks, et ei oskagi endast ise suurt midagi rääkida või esile tõsta. Olnud palju aastaid välisministeeriumis "igavat kontoritööd" teinud (Harglal on juristiharidus), otsustas ta möödunud aasta kevadel vabakutseliseks kirjanikuks hakata. Ja tööd siiani jagub - peale apteeker Melchiori neljanda juhtumi on valmis saanud kahe hooaja jagu seriaali "Süvahavva" stenaariumit (mida siiani peab aeg-ajalt ümber kirjutama) ja raamatki, peale selle kirjutab ta ajakirjanduses oma veergu. Ajakirjandus iseenesest ei olevat tema žanr, kuna seal lokkab Hargla sõnutsi pealiskaudsus ja süvenematus - on ju info vaja ilmutada võimalikult kiiresti. Hargla ise aga armastab süveneda, eeltööd teha, lugudesse sisse minna. Ajalugu on talle alati huvi pakkunud ja nii polegi ehk imestada, et seni ulmelugusid kirjutanud mees äkki keskaegseid krimiromaane meisterdama hakkab. Miks on keskseks tegelaseks valitud just apteeker? Hargla ütles, et apteeker tundus põnevam kui foogt või raehärra - apteegis käib linnarahvas rohtu otsimas nii ihu- kui hingehädade raviks, apteeker on lugupeetud mees, kellele pole häbi südant puistata või kuulujutte rääkida, pealegi tunneb ta hästi inimese anatoomiat, füsioloogiat ja mürke. Nii oligi loogiline, et just apteeker veriseid mõrvalugusid lahendama hakkab. Kuigi Melchior viimases raamatus juba üsna vana ja hädine on, ei välistanud Hargla, et tulemas on uusi kriminaalseid lugusid - apteeker võib ju terveks saada, või heidetakse valgust hoopis mõnele varasemale juhtumile.
Süvahavvat, mida mõned kohalolijad judinaid tekitavaks pidasid, ei arva Hargla ise üldse õudne olevat. Et seriaalis kaugeltki kõiki mõtteid teostada ei saanud ja loo taust avamata jäi, otsustaski Hargla Süvahavva välja anda raamatuna - et oleks selge, kes on arbujad, kes vaigutajad, ja tegevust ei takistaks etteantud napp eelarve. Inspiratsiooni on Hargla ammutanud Eesti klassikutelt ja pärimustest. Muide - tema koostatud on ka Eesti seni ainus jubejuttude kogumik Õudne Eesti.
Kui Jürgen Rooste on pühendunud luulemees, kelle jaoks proosa on raske töö, siis Harglaga on lugu pigem vastupidi - luuletused on tema sõnutsi märksa keerulisemad tulema ja seega jäävad need pigem kirjutamata. Samuti ei usu ta, et kunagi lastekirjandusse panustaks, aga see-eest on mitu lasteraamatut ilmutanud Hargla abikaasa, õpetaja Heli Illipe-Sootak.
Kirjandust hindab Hargla selle põhjal, et see peab inimest kuidagi mõjutama (vt ka eelmist blogipostitust!). Ja näib, et Harglal on see mõjutamine päris hästi õnnestunud, kuna kohtumisele oli kogunenud päris paras ports rahvast.
Küsida oleks veel palju olnud, aga ei ole ilus külalist liiga kaua kinni pidada. Nii saigi lõpetuseks tassi tee kõrvale tükike õunakooki söödud, raamatutesse autogrammi küsitud ja kirjanik tänuga ära saadetud. Suur aitäh kõikidele huvilistele ja muidugi kirjanikule endale!

Vt ka Facebookist

kolmapäev, 2. oktoober 2013

Kirjandus on emotsioon

Hiljuti sõpradega arutledes ütlesin: "Kirjandus on minu jaoks emotsioon." See tähendab, midagi väga isiklikku. Mulle pole olnud oluline, et oskaksin peast ette laduda kirjanike sünni- ja surmadaatumeid, nende elulugusid või sugupuid, tähtis on pigem see, mida loetu minuga teeb. Kuidas see mõjub lugemise ajal, kuidas muutub selle käigus mõtlemine, arusaamine maailmast, ma ise. Kindlasti on paljud jõudnud pärast mõne väga olulise - just tema jaoks olulise! - raamatu lugemist arusaamisele, et ta pole enam päris seesama inimene kes enne.  Tihti ei oskagi sõnadesse panna, milles see muutus seisneb, pigem on see selline... enesetunnetus. Muidugi olen ma tänulik ka kõikide nende hetkede eest, mil loetav on mulle lihtsalt põnevust, ajaviidet või rõõmu pakkunud. Need hetked aga lähevad mööda, vajuvad unustusse, ja lõpuks jääb lugejasse vaid essents, tuum - need kõige-kõigemad raamatud, mis muudavad inimest ja tema kaudu ka maailma.

Foto: http://bwlibys.blogspot.com/2011_06_01_archive.html


reede, 23. august 2013

Piinlik lugu puhkusest

Puhkus on juba seepärast tore, et võib süümepiinadeta terve päeva aias kõhutada ja raamatut lugeda. Muidugi peab sellesse kitsukesse ajaprakku mahtuma veel hiiglapalju igasuguseid ettevõtmisi, mis aasta aega oma järge on oodanud. Nii võibki juhtuda, et leiad end enese harimise asemel jalgratta seljas Vormsi maastikku mõõtmas, lõunanaabrite elu-oluga tutvumas või sootuks Sorgu saarel kormoranide hävitustööd uudistamas. Siiski on mõningase kõhutamise tulemusena ka paar "töövõitu" saavutatud.

Üle pika aja nautisin tõeliselt üht lasteraamatut: islandlase Thorarinn Leifssoni "Vanaema Huldi raamatukogu", ehk isegi rohkem kui tütarlaps, kelle jaoks raamat tegelikult koju toodud oli. Eriti meeldis mulle teose esimene pool, mis kirjeldas õõvastavat tulevikuühiskonda, kus lugemine on keelatud, reklaamid jooksevad otse inimeste toaseintel, koolis õpitakse vaid intresse arvutama ja Kuldpangale võlgu jäädes kaovad lapsevanemad salapäraselt, muutudes panga orjadeks (säärasest tarbimisbakterist räsitud ühiskonnast annaks täitsa korraliku täiskasvanute ulmeka kirjutada!). Vanaema Huldi väljailmumisel teevad aga lapsed tutvust raamatutega, pärast fantastilisi seiklusi päästetakse oma perekonnad ja ühes nendega ka kogu maailm.

Aimar Ventseli raamatust "Minu Jakuutia" leidsin vähe seda, mida otsisin. Siberist rääkivast teosest ootasin natuke rohkem ürgsust, autori pikaleveninud kirjeldused peopanemistest kohalike staaridega ei läinud aga karvavõrdki korda. Tarbijakaitse poole pöördumiseks pole siiski põhjust, kuna just Jakuutia ööelu autor tutvustada lubabki. Iseenesest lihtne ja kiire lugemine, natuke ikka õhkas Siberi kargust ka - lõppeks võib ju lohisema kippuvad leheküljed lihtsalt vahele jätta.
Haruki Murakami meistritegu "Kafka mererannas" seedin aga vist veel tükk aega. Ei mäletagi, et oleksin kunagi midagi nii pöörast lugenud. See oli nagu keeris, kuhu mind kisti ja kus ma pöörlesin koos kõige elava, elutu ja väljamõelduga, mille see keeris oli endasse haaranud. Raamat on juba mõnda aega uue avastaja käes, aga mina aga tunnen seda endiselt kusagil sisimas ja ootan, millised on selle kõrvalmõjud. Korralik kõhutäis oli, pean vist vahepeal midagi kergemat haukama!


Peeter Helme arvustus Sirbis

P. S. Piinlik on muidugi see, et ma rohkem raamatuid lugeda ei jõudnud!

kolmapäev, 17. juuli 2013

Kuidas poisid mõtlevad

Ma ei tea, miks mulle järjepanu üpris sünged raamatud kätte satuvad, üksikud erandid välja arvatud. Küllap siis need haaravad ja kõnetavad rohkem kui lõbusam lugemiskraam. György Dragománi "Valge kuningas" ei ole erand, vaid tõetruu vaade uskumatult vägivaldsesse ühiskonda endises idabloki riigis. Ühiskonda, kus teisitimõtlejad lihtsalt kõrvaldati, lapsi koheldi hirmuvalitsuse ja "kasvatati" peksuga.
Kuigi raamatut tutvustavas tekstis lubatakse, et see on "ühel hetkel ääretult naljakas ja järgmisel õudusvärinaid tekitav ," ei leidnud ma sealt üht ega teist. Pigem jäi kõlama kurbus ülekohtu pärast, mis sai osaks peategelasele, 11-aastasele introvertsele poisile Djatale, kelle isa ühel hirmsal päeval ülikondades meeste vahel kodust ära viidi. Ja kurbus kõikide tema saatusekaaslaste pärast, mida ma püüdsin lugedes pidevalt tõrjuda. Sest elu läks ju edasi, poisikesed tegid ikka oma tempe, kaklesid, mängisid sõda, said naha peale. Poiste mõttemaailma piilumine oli seejuures väga uudne ja huvitav. Mida teeksid tüdrukud, kui leiaksid põllult hiirekese? Ehmataksid hingetuks või hakkaks nunnutama. Mehehakatised aga leidsid, et põnev oleks loomake skalpeerida. 
Autori keel vajab harjumist , enamasti lohisevad laused poole lehekülje pikkuseks ja punktide asemel on kasutatud komasid. Esialgu oli lugeda raske, mõtlesin isegi raamatu pooleli jätta (hea, et ei jätnud!), kuid mida lehekülg edasi, seda kergemaks läks ja peagi ei pannud seda eripära enam väga tähelegi. Välja arvatud mõned  kirjeldused, kus iga koma vahel pinget järjest juurde kruviti - silmad haarasid uut lausejuppi järjest kiiremini, oodates seda üht, lahendust pakkuvat punkti. Aga kas lahendus tuli?
Raamatu lõpetasin pisarates.

teisipäev, 18. juuni 2013

Raud uurib, mis viib noore enesetapuni

Olen pikalt hoogu võtnud, et kirjutada Rein Raua möödunudaastasest šedöövrist "Rekonstruktsioon". Seni polnud teda lugema sattunud ja seega ei osanud ka midagi oodata. Kartus, et tunnustatud kirjanikud nii kõrget kunsti viljelevad, et lihtinimene sellest aru ei saa, asendus üsna ruttu kergendustundega - see on täitsa inimlikus keeles, ilma liigsete krutskite ja vinjettideta kirja pandud lugu. Lugu ise on üpris ebaharilik.
Tutvustus Apollo veebilehel:
"Raamatu minajutustajat Enn Padrikut kohtame hetkel, kui ta on kuus kuud tagasi teada saanud, et tal on ravimatu vähk ja väga vähe jäänud elada. Vahepealse aja jooksul on ta ette võtnud ülesande, mida on aastaid edasi lükanud: välja selgitada, miks ikkagi sooritas tema tütar Anni boheemlaste kommuunis koos kolme teise noore inimesega kollektiivse enesetapu, sooviga ilmuda Jumala palge ette. Sündmuste jälgi ajades on Enn otsinud üles Anni omaaegsed tuttavad ja sõbrad, suhelnud kommuunist varem lahkunud inimestega ja käinud isegi Prantsusmaal, kus Anni mõnda aega elas ja õppis. Kõigest sellest kokku joonistubki talle pilt, mis kujuneb ometi ootamatuks ja hirmsamaks kui ta oleks arvanud osata."
"Ootamatuks ja hirmsamaks" on vähemalt minu skaala järgi liialdus, võib-olla arvatakse, et selliselt reklaamituna saab raamatut rohkem müüa. Pigem on teose märksõnaks psühholoogia, mitte põnevus. Seega sobib raamat inimloomuses urgitsejatele suurepäraselt.  
Ei tea, kas taotluslikult või mitte, kuid minu jaoks ei jäänud teosest meelde niivõrd minategelane ega isegi tema tütar, kelle surmamineku põhjuste uurimisele raamat üles ehitatud on, vaid isehakanud "tõekuulutaja" hüüdnimega Android. Vanemad, hoiatage oma lapsi selliste eest!

teisipäev, 4. juuni 2013

Lastekaitsepäeval anti esmaabi ja helistati häirekeskusesse

Seekordsel valla lastekaitsepäeval kostitasid valla raamatukogutöötajad lapsi ja noori mälumängu asemel reaalsemate, esmaabi ja ohutuse teemaliste ülesannetega, mis olid põimitud Jänesselja lasteaia õppealajuhataja Margit Blehneri korraldatud orienteerumisvõistlusega. Selline kogemus oli kõigil esmakordne ja põnev. Urge raamatukogu hing Liivia nuputas esmaabiülesande kallal, on ta ju aastaid Punases Ristis tegev olnud. Tema idee oli ka lasta võistkondadel "häirekeskusesse" helistada, omaltpoolt lisasin teoreetilise ülesande käitumisest metsa eksimisel.
Esmaabi pidid noored andma ühes kontrollpunktis, kus Liivia nende oskusi hindas. Käepäraste vahenditega tuli peatada ja kinni siduda suur verejooks noorima võistleja labakäel, Liivia tegi nukra kokkuvõtte noorte oskustest - sellise esmaabiga jookseb vaene kannatanu verest tühjaks. Enamasti kasutati "haavale" pandud teelehti, vaid paar võistkonda üritas rohukõrte abil ka käe kinni siduda. Kellelgi ei tulnud mõttesse keerata jalas olevast sokist haavatampoon või siduda haav salli või mõne teise riideesemega.


Pildil: sellisest nirust teelehest ei ole mingit kasu - nagu näha, ei kata see haava äragi.

Paremad väljavaated on noortel metsa eksides, vähemalt teoreetiliselt. Reast käitumisviisidest valiti välja ainult õiged variandid (küll mitte kõiki). Mõned võistkonnad jätsid aga kontrollpunktis rippunud ülesande lihtsalt täitmata ja jäid punktidest ilma.
Kõnega "häirekeskusesse" said osalejad üldjoontes kenasti hakkama, mõni oli väga täpne ja konkreetne, andes kiiresti vajaliku info, paar kõnetegijat alustasid umbmäärasemalt, selgitamata oma asukohtagi, nii tuli küsida mitu lisaküsimust ja kulus väärtuslikku aega. Minu kehastumist häirekeskuse töötajaks keegi õnneks punktidega ei hinnanud. 
Loodetavasti oli lastel-noortel sama huvitav kui meil.
Ah jaa, et kõik ausalt ära rääkida, tulnuks alustada sellest, et lastekaitsepäeva korraldasid Sauga avatud noortekeskuse ja Sauga valla spordiklubi tublid naised!


teisipäev, 21. mai 2013

Muljed soojalt "otse ahjust" ehk Raamatukoguhoidjate X kongressist

Just praegu sõidavad paljud raamatukoguhoidjate kongressist osavõtjad kodu poole, veidi väsinud, kuid täis muljed ja emotsioone, loodetavasti ka mõtteid, ideid ja kujutlusi, mida tulevikus teha või teisiti teha. Sest samavõrd - või vahest enamgi - kui traditsiooniline loengute kuulamine, inspireerib meid suhtlemine põnevate kolleegidega.

Kongressi päevakava, tõsi küll, oli piisavalt tihe meenutamaks vana tõde "meil lobisemise eest palka ei maksta". Enim intrigeeris mind Kaie Holmi ettekanne "Rahvaraamatukogud vastamas väljakutsetele", mille kriitiline pilk mõjus teiste ettekannete positiivsel foonil lausa värskendavalt.

Asko Tamme juhitud vestlusring "Raamatukogu kui sotsiaalne ruum" tõi esile mitmeid erinevaid vaateid raamatukogu funktsiooni ja avatuse osas. Näiteks võrreldi raamatukogu kaubanduskeskusega, ehitati sinna sisse ujula ja vaieldi tuliselt selle üle, kas raamatukogu peaks olema nn hängimiskoht kõigile või tähtis haridus- ja kultuuriasutus. Nagu tihti juhtub, sai aeg otsa just siis, kui hakkas põnevaks minema ning bussid viisid soovijad ekskursioonile Pärnu keskraamatukogusse ja TÜ Pärnu kolledži raamatukogusse. 

Õhtusel vastuvõtul üllatasid osavõtjaid muusikaliste paladega Pärnu muusikakooli tublid noored. Kui lapseohtu muusikute esinemine pani vaatajad heldinult naeratama, siis teine üllataja kutsus esile nii mõnedki ehmatushüüded. Pärnu noorte meeste folkloorirühm Viisukesed põimib rahvatantsu vahele uljaid akrobaatikatrikke (või on see pigem vastupidi - akrobaatika seotakse tantsusammudega?), mis panevad kohati lausa hinge kinni hoidma. Viisukeste esinemise eest tänati kõva aplausiga ja olgu öeldud, et noormehedki jäid oma publikuga väga rahule.

Teise päeva hommikupoolsetest ettekannetest jäi minu jaoks kõlama sõna "haridus". Koguni niivõrd, et vaikne kripeldus taas koolipinki nühkida tükkmaad tungivamaks muutus. 
Uudseks lähenemiseks ettekannetele oli järgnenud Pecha Kutcha. Olga Einasto muheda juhtimise all kujunes see kiireks, kuid sujuvaks teatesprindiks, kus igal esinejal oli aega oma teemat tutvustada veidi üle kuue minuti. Samas oli see paras väljakutse nii esinejatele, kel tuli oma ettekanne võimalikult tihedaks sõeluda, kui ka kuulajatele, kuna kolmteist sprinti järjest annab juba poolmaratoni mõõdu välja. 

Lõpuistungi tänusõnadele eelnes inspireerivaima stendiesitluse väljakuulutamine, mille võitis konkurentsitult Viljandi linnaraamatukogu osavnäppude valmistatud ülevaade raamatukogu tööst laste ja noortega. 

Oli tihe ja meeldejääv sündmus, suur tänu korraldajatele, võõrustajatele ja kaasosalejatele! 

teisipäev, 7. mai 2013

Sõbrad surmani

Võtsin puhkuse ajaks raamatukogust ajaviiteromaanide riiulilt lugejate kiidetud Kristin Hannah'i raamatu "Jaanimardika tee ".
No mis ma siis oskan öelda? Läbi ma ta ju lugesin, kuigi pärast kaht kolmandikku kippus tüütuks. Ja selmet pärast kaane sulgemist analüüsida raamatut, tegelesin hoopis küsimusega, miks see mulle eriti korda ei läinud. Kirjutatud on üpris ladusalt (välja arvatud need lugematud kohad, kus autor peab oluliseks viimse hilbuni kirjeldada naiskangelannade riietust - no milleks?), esile on tõstetud peamisi eluväärtusi nagu sõprus, armastus, perekond; peategelaste karakterid on kenasti välja joonistatud, lugu jookseb nagu niit number 40...  Aga selgus, et ainult loost jääb väheks ja buduaaripsühholoogiast olen vist ka välja kasvanud.
Samas - kõik need kiitjad ei saa ju eksida, nii et soovitan ikkagi! :)

Tutvustus Rahva Raamatu kodulehel:
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/jaanimardika_tee/829165

neljapäev, 4. aprill 2013

Pahupidi psühholoogia

Ma pole Iris Murdochit just palju lugenud, aga näib, et enim jäävad mulle tema teostest mällu meeleolud. Mitte just helged, seejuures, ja "Maharaiutud pea" ei ole ses suhtes erandlik. Londoni märg kleepuv hallikaskollakas udu on raamatu ridadest lausa füüsiliselt õhkuv ja poeb naha vahele. Teose kulg on samasugune kleepjas, hoogsust ja tempokust pole sealt mõtet otsida. Murdoch ei alahinda oma lugejat tema elu liiga lihtsaks tehes, autori keel on samas täpne ja nauditav (hea vaheldus kaheldava väärtusega tõlgetele, mis viimasel ajal kahjuks liigagi levima on hakanud!).

Tutvustus kirjastuse veebilehel:
Iris Murdochi satiirilises, puhuti jantlikus romaanis „Maharaiutud pea“ (1961) on kesksel kohal abielu, truudusemurdmise ja verepilastuse, aga samuti inimestevahelise võimuvõitluse teema. Sündmused hakkavad arenema hetkest, mil peategelase Martini naine teatab, et jätab ta maha. Romaani edenedes vahetavad tegelased partnereid ja mässivad end üha keerukamasse suhetepuntrasse. Läbivaks sümboliks on maharaiutud pea kui saladuste teadja ning sündmuste ettekuulutaja, kuid ka hirmu allikas.

teisipäev, 2. aprill 2013

Naiseks olemise traagika

Tegelikult on Sofi Oksaneni "Puhastus" ju täitsa korralik põnevik. Süvenedes selgub, et see on vaid kest, millesse on peidetud Eesti rahva saatus kahe iseseisvusaja vahel. Teate küll, nagu kibe rohi maitsva glasuuri sees, et see lastele vastuvõetavaks teha. Nii võib muidugi juhtuda, et tablett neelatakse alla ja selle sisu maitseni ei jõutagi. Aga küllap see on ainus viis, kuidas veenda masse rohtu võtma, ja kes teab, mõni ehk närib tableti ikka katki ka.
Oksanen on eestlaste kannatusi kirjeldanud läbi naiste silmade, seejuures spektriga kokku hoidmata. Lugedes küsisin, kas on ikka aus ühe perekonna naistele õlule laduda õnnetu armastuse, reetmise, teesklemise ja tagatipuks ka seksiorjastaatuse taak. Jäi tunne, et laste kätte nuheldakse mitte ainult vanemate, vaid ka tädide patud. Aga eks õiglustunde riivamine oligi taotluslik.
Tõenäoliselt ma oleks "Puhastust" kõrgemalt hinnanud, kui poleks eelnevalt lugenud Katja Kettu võrratut ja meisterliku keelega teost "Ämmaemand". Raamatute vahel võib mitmeid sarnasusi täheldada - teine maailmasõda, ajas võnkumine, naiseks olemise traagika ja ennekõike ohvrid, mis armastuse nimel tuuakse.
Muidugi  peaks oma rahva sünge minevik justkui prohkem korda minema, aga selle esitamise viis ei veennud ega jäänud hinge kriipima. Siiski pole ka otseselt kahju lugemisele kulutatud ajast.

Tutvustus EPL-is

reede, 22. märts 2013

Tuuled, vihm ja väävlihais

Minu armastus Põhjamaade vastu kestab, nagu näete. Ja jalgrataste vastu. Christian E. Hannig kirjeldab oma raamatus "Island" ekstreemset retke jalgrattal ümber terve Islandi. Teose originaal pärineb ajast, kui Nõukogude Liit hakkas nõrgenemismärke näitama ja seega tänasel reisisellil sellest väga palju praktilist kasu ei maksa oodata. Küll aga pakub õhuke raamat piisavalt värvikaid kirjeldusi selle erilise saareriigi ilmastikust (mis ratturi tõsiselt proovile paneb!), loodusest ja tema elanikest. Nädalate kaupa kulgemist üle üksildaste sandurite, jalutamine hiljutisest vulkaanipurskest veel soojal laavaväljal, pedaalimine mööda olematuid teid tuulte meelevallas iseenda seltsis on kogemus, milletaolist tänapäeval infomürast küllastunud inimesed sageli otsima lähevad. Juba sellest lugeminegi on rahustav ja sestap sobib "Island" igati öökapiraamatuks.
Kehva trükiga mustvalged fotod lugu paraku ei toeta, aga kel soovi, leiab internetiarvarustest Islandist küllaldaselt pildimaterjali. Raamatu keel ja stiil on päevikuvormist märksa rikkalikum, andes aimu autori püüdest sõnadega väljendada kõike seda, mis praegusel ajal ühe (ja tihti suvalise!) klõpsuga fotoaparaadi sensorile püütakse.

Laavasambad Myvatnis (Wikimedia)

teisipäev, 19. veebruar 2013

Kuidas me turundame

Möödunud nädalal rääkisin ERÜ korraldatud seminaril "Teenuste turundamine ja suhtekorraldus raamatukogus" natuke turundusest väikese raamatukogu seisukohalt. Kui suuremates raamatukogudes on turunduse või avalike suhete jaoks eraldi töötaja, siis meie, maaraamatukogude "hunt Kriimsilmad" ei pruugi tihti  teadvustadagi, et see, kuidas me end kasvõi veebis nähtavaks teeme, ongi juba turundus. Pole sugugi ebaoluline, kuidas näeb välja raamatukogu koduleht või milliseid teemasid (ja kuidas!) kajastame blogis. Kunagi ei tea, millise ringiga jõuab sinuni tagasi kord veebi ringlema lastud sõna. Seega on ehk nutikas lähtuda vanarahvatarkusest, mis käseb üheksa korda mõõta.
Moodsaks turunduskanaliks on muutunud ka Facebook, kuhu on väga mugav jooksvalt uudiseid postitada. Samas on pidevas uudisvoos ka oht "lahustuda". Selle vältimiseks ei ole mul paremaid spikreid kui valla kodulehe statistika, mille põhjal on internetis surfamise kõrgaeg tööpäeviti  hommikul kell 10 (kas esimene kohvipaus?), aga ka kella 15 ja 17 vahel. Samas võib "kärbest tabada" ka õhtul hiljem postitades. Ja veel - väga ahvatlev on teha raamatukogule persoonikonto, kuna nii saab kergemini sõpru kutsuda. Samas ei ole siis uudisvoog avalikult jälgitav, näiteks neile, kel Facebooki kontot pole.
Meedias esinemist takistab sageli raamatukogutöötajate tagasihoidlikkus. Aga, armsad kolleegid, kes siis ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise?
Vähetähtis ei ole raamatukogu õhkkond. Mulle meeldis näide Walesist, millest kirjutas Alan Watkin 2011. aasta "Raamatukogus" nr 5: "Pidime eemaldama näiteks sildid "Siin ei suitsetata" ja "Toit ja jook pole lubatud"." Tõepoolest, need tuletavad meelde üht teist riigikorda, mil võis sööklalaualt leida kurja kirja "Näppe ja mune soolatoosi mitte toppida!".
Väikese raamatukogul on parem võimalus oma lugejate soove tundma õppida. Kuni selleni välja, et tädi Maali ei hakka oma silmi kirjude raamaturidadega vaevamagi, vaid küsib kohe: "Mis sul minu jaoks on?".
Üle ega ümbert ei saa ka "tulbaturundusest" ja "jutuveskiturundusest". Ehk kui sind pole küla kuulutustetulbal (võimalikult suurelt ja värviliselt, palun!) ja sinust ei räägita, siis pole sind olemas.
Kui küsisin, kas keskraamatukogud võiks välja töötada mingid juhised või strateegiad väikeste raamatukogude turundamiseks, oldi sellele väga vastu, sest nii kaoks ära iga väikese raamatukogu unikaalsus, oma nägu. Meie nägu.

kolmapäev, 6. veebruar 2013

Armastus põrgulikul Põhjamaal

Nii rasket raamatut nagu Katja Kettu "Ämmaemand" pole mulle juba tükk aega kätte sattunud. See raskus avaldus esmalt teose ülesehituses - peatükid hüplevad ajas edasi-tagasi ja on esitatud erinevate tegelaste perspektiivist. Vahepeal kaalusin koguni mõtet raamatu teistkordsest lugemisest, aga seda polnud siiski tarvis, kuna lõpuks jooksevad aja- ja tegelaste liinid kenasti kokku.
Ei tahakski seda raamatut teist korda lugeda. Sest veelgi raskem kui ülesehitus, on selle sisu. Pärast viimast peatükki jäi  tunne, nagu oleks keegi mulle telliskivid rinnale ladunud. Ja tegelikult pole ma neist siiani vabaneda suutnud, kuigi lugemisest juba paar nädalat möödas. Mis tähendab, et see on hea raamat! Raamat, mis jätab jälje ja päriselt lahti oma lugejast ei lasegi. Kõigepealt haaras see endasse oma meisterliku, kohati poeetilise, aga samas ülimalt naturalistliku keelekasutusega (kiidusõnad tõlkijale!). Siis paelus mind nimitegelase kuju (meenutas veidi H. Wassmo raamatute Dinat!) - ühest küljest tõrjutud, teisest hinnatud, looduslähedane, tugev ja kuidagi tume. Ja traagilise saatusega, mille ta osaliselt endale ise sepitses, kuna armus jäägitult ühte SS ohvitseri. Armastas tingimusteta, nagu loom, iseennast ja teisi vajadusel ohvriks tuues.
Armastus on siin põhiline, sõda vaid kontekst. Aga kriipima jäävad mõlemad.

Lühike ja täpne tutvustus Eesti Ekspressis

reede, 1. veebruar 2013

"Ei mingit Cartlandi mulle, palun!"


Möödunud aasta numbritele otsa vaadates kurvastamiseks põhjust pole - raamatukogu lugejaskond on võrreldes 2011. aastaga märkimisväärselt paisunud. Sellest johtuvalt muidugi ka külastuste-laenutuste arv, mis ju hallidest aegadest raamatukogude tegevuse mõõdupuuks on olnud. Siinkohal väärib omajagu tänu  kultuuriminister, kelle väljaütlemiste ja plaanide kajastus meedias on raamatukogusid pidevalt pildil hoidnud. 
Tõe huvides peab küll nentima, et Sauga raamatukogu laenutuste esisajasse just palju "nimekirjaraamatuid" pole mahtunud. Aga ka "naistekate" osa on märkimisväärselt väike! Ehk pole siis asjad siin Pärnu piiril lugemise ja lugemiseelistuste osas veel päris hukas?

Väljavõte kohalikust ajalehest Sauga Sõnumid: 
"Sauga raamatukogu esisajast laenutusest moodustavad enamiku omamaiste autorite teosed, üksjagu on edetabelis ka lasteraamatuid. Just algklassilapsed on hakanud usinamalt raamatukogu külastama, seda kindlasti tänu õpetajate suunamisele. Elulooraamatute populaarsus on ilukirjanduse ees taandunud. Sauga raamatukogu esikümme:
  1. Vahur Kersna „7*7“
  2. Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“
  3. Andres Laasik „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk“
  4. Avo Kull „Haigla“
  5. Silvi Väljal „Jussikese seitse sõpra“
  6. Avo Kull „Kaubamaja“
  7. Helju Pets „Õnneõiteta sirelid“
  8. Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja timuka tütar“
  9. Marcia Willett „Ootus“
  10. Helju Pets „Ussikuninganna Egle“"

    Foto: http://boogersonthewall.com/2012/07/26/reading-babies-update/

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Erootiline tuhkatriinulugu

Inimene on loomult uudishimulik ja nii vedasin minagi E. L. Jamesi kõmulise romaani "Viiskümmend halli varjundit" koju, et enne unemaale siirdumist sellega tutvust teha. Raamat meenutas mulle kangesti tänapäevast tuhkatriinulugu, pikituna ohtra erootikaga. Tuhkatriinuks on tavaline, naljakalt kohmakas süütuke tudengineiu, printsi rollis aga edukas, kohutavalt rikas ja ilus noor ärimees. Et asi liiga igavaks ei läheks, on "printsile" külge poogitud ka tumedam pool - talle meeldib domineeriv, et mitte öelda sadistlik seks.
Raamatuga on lihtne õhtupoolikuga ühele poole saada - see on hõlpsalt jälgitav ka siis, kui vahepeal kümneid lehekülgi vahele jätta, kuna tegevusliin kulgeb nii aeglaselt. Küll aga on ja üksikasjalikult kirjeldatud seksistseene (ilma nendeta oleks raamat poole õhem!), aga needki kuidagi muinasjutulikult roosas võtmes.
Tjah, ega ma nüüd päriselt mõistagi, miks see teos nii ohtralt furoori on tekitanud. Pealiskaudsel tutvumisel tundus tavaline naistekas, sisaldades lihtsalt rohkem füüsilisi kirjeldusi. Kahe sõnaga teost kokku võttes: ei usu! Et süütust neiukesest saab järsku multiorgastiline seksijumalanna, kes ei jookse ära, kui teda tahetakse kinni siduda ja piitsutada. Et sadomasohhist hakkab äkki nautima nn vaniljeseksi. Ja nii edasi.
Muide, esimesele raamatule on tulemas kaks järge. Vahest võtan neist viimase kätte, lihtsalt selleks, et oma aimdusele kinnitust saada - lõpp tuleb muinasjutulikult õnnelik.

Kaur Kender raamatust
Üks hävitav hinnang
Ja ühe naisterahva arvamus ka: Liisa Kaal

reede, 4. jaanuar 2013

Põnevad pühad

Head (seni veel) uut aastat! Esimene töönädal pärast suurt pühade pidamist selja taga, on paslik meelde tuletada raamatuid, millega jõulu eel ja ajal aega veedetud. Üllatuseks sattus mu öökapile prantsuse kirjaniku Guillaume Musso "Ingli kutse". Raamatu sündmustik saab alguse ühest tavalisest äpardusest - kahe võõra inimese telefonid lähevad lennujaama kohvikus vahetusse. Lugu, mille algus tõotab pigem armuloo tekkimist, areneb hoopis põneviku suunas. Põhjuseks ei miski muu, kui inimlik uudishimu! Pean tunnistama, et lugesin raamatu lõpuni üksnes selsamal, eelmises lauses nimetet põhjusel. No ei olnud "minu tassike teed" - Musso stiil muutus üsna ruttu tüütuks. Autori armastus detailide vastu pidi tõenäoliselt lisama loole usutavust, kuid tõesti, milleks kirjeldada üksikasjalikult, mis tänavaid pidi  tegelane sõitis, kui see pole just otseselt sündmustiku arengu teenistuses? Samas mitmes teises kohas pole usutavusest lõhnagi - kui mõeldav oleks näiteks see, et endine politseiuurija hoiab krimaalasja toimiku materjale isiklikus telefonis, varustades need parooliga, mille suvaline võõras kergelt lahti muugib?
Samas hoidis sündmustik ka minusuguse kriitilise lugeja nii palju lõa otsas, et raamatut ma pooleli ei jätnud. Ja  muide, armastus saabub seal lõpuks ikkagi ka!


Hoopis teisest puust on Peter Jamesi "Surm suu ääres", mis ilma mingi vigurdamiseta kohe tempoka põnevikuna käima läheb. Raamat algab poissmeesteõhtuga, mil peigmehe sõbrad tolle nalja pärast (pigem küll minevikuvempude eest kättemaksuks) elusalt maha matavad ja lubavad ta paari tunni pärast välja kaevata. Selle asemel satuvad nad autoõnnetusse ja korraga pole kedagi, kes vaest meest päästma tuleks...
Piisavalt intrigeeriv algus, et krabada raamat pühadeks koju. Oli ju ometi vaja täpsemalt vaese peigmehe saatuse kohta teada saada! Kes on sedasorti teoste austajad, arvatavasti pettuma ei pea. Raamat on kirjutatud nii ladusas stiilis, et hakkas mulle krimisarja või filmi meenutama. Teate küll - loed ja kaadrid jooksevad silme ees. Sündmustikku tuleb mitmeid ootamatuid pöördeid, aga siinkohal hoian sõrmed vaos ja keele hammaste taga - ikka nende huvides, kel plaanis maetud mehega lähemalt tutvust teha.
Peategelane, nutikas uurija Roy Grace on ka üpris sümpaatne kuju, kellega käib kaasas murtud süda ja lahendamata minevikumõistatus. Nii et ootan huviga telesarja!