kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Erootiline tuhkatriinulugu

Inimene on loomult uudishimulik ja nii vedasin minagi E. L. Jamesi kõmulise romaani "Viiskümmend halli varjundit" koju, et enne unemaale siirdumist sellega tutvust teha. Raamat meenutas mulle kangesti tänapäevast tuhkatriinulugu, pikituna ohtra erootikaga. Tuhkatriinuks on tavaline, naljakalt kohmakas süütuke tudengineiu, printsi rollis aga edukas, kohutavalt rikas ja ilus noor ärimees. Et asi liiga igavaks ei läheks, on "printsile" külge poogitud ka tumedam pool - talle meeldib domineeriv, et mitte öelda sadistlik seks.
Raamatuga on lihtne õhtupoolikuga ühele poole saada - see on hõlpsalt jälgitav ka siis, kui vahepeal kümneid lehekülgi vahele jätta, kuna tegevusliin kulgeb nii aeglaselt. Küll aga on ja üksikasjalikult kirjeldatud seksistseene (ilma nendeta oleks raamat poole õhem!), aga needki kuidagi muinasjutulikult roosas võtmes.
Tjah, ega ma nüüd päriselt mõistagi, miks see teos nii ohtralt furoori on tekitanud. Pealiskaudsel tutvumisel tundus tavaline naistekas, sisaldades lihtsalt rohkem füüsilisi kirjeldusi. Kahe sõnaga teost kokku võttes: ei usu! Et süütust neiukesest saab järsku multiorgastiline seksijumalanna, kes ei jookse ära, kui teda tahetakse kinni siduda ja piitsutada. Et sadomasohhist hakkab äkki nautima nn vaniljeseksi. Ja nii edasi.
Muide, esimesele raamatule on tulemas kaks järge. Vahest võtan neist viimase kätte, lihtsalt selleks, et oma aimdusele kinnitust saada - lõpp tuleb muinasjutulikult õnnelik.

Kaur Kender raamatust
Üks hävitav hinnang
Ja ühe naisterahva arvamus ka: Liisa Kaal

reede, 4. jaanuar 2013

Põnevad pühad

Head (seni veel) uut aastat! Esimene töönädal pärast suurt pühade pidamist selja taga, on paslik meelde tuletada raamatuid, millega jõulu eel ja ajal aega veedetud. Üllatuseks sattus mu öökapile prantsuse kirjaniku Guillaume Musso "Ingli kutse". Raamatu sündmustik saab alguse ühest tavalisest äpardusest - kahe võõra inimese telefonid lähevad lennujaama kohvikus vahetusse. Lugu, mille algus tõotab pigem armuloo tekkimist, areneb hoopis põneviku suunas. Põhjuseks ei miski muu, kui inimlik uudishimu! Pean tunnistama, et lugesin raamatu lõpuni üksnes selsamal, eelmises lauses nimetet põhjusel. No ei olnud "minu tassike teed" - Musso stiil muutus üsna ruttu tüütuks. Autori armastus detailide vastu pidi tõenäoliselt lisama loole usutavust, kuid tõesti, milleks kirjeldada üksikasjalikult, mis tänavaid pidi  tegelane sõitis, kui see pole just otseselt sündmustiku arengu teenistuses? Samas mitmes teises kohas pole usutavusest lõhnagi - kui mõeldav oleks näiteks see, et endine politseiuurija hoiab krimaalasja toimiku materjale isiklikus telefonis, varustades need parooliga, mille suvaline võõras kergelt lahti muugib?
Samas hoidis sündmustik ka minusuguse kriitilise lugeja nii palju lõa otsas, et raamatut ma pooleli ei jätnud. Ja  muide, armastus saabub seal lõpuks ikkagi ka!


Hoopis teisest puust on Peter Jamesi "Surm suu ääres", mis ilma mingi vigurdamiseta kohe tempoka põnevikuna käima läheb. Raamat algab poissmeesteõhtuga, mil peigmehe sõbrad tolle nalja pärast (pigem küll minevikuvempude eest kättemaksuks) elusalt maha matavad ja lubavad ta paari tunni pärast välja kaevata. Selle asemel satuvad nad autoõnnetusse ja korraga pole kedagi, kes vaest meest päästma tuleks...
Piisavalt intrigeeriv algus, et krabada raamat pühadeks koju. Oli ju ometi vaja täpsemalt vaese peigmehe saatuse kohta teada saada! Kes on sedasorti teoste austajad, arvatavasti pettuma ei pea. Raamat on kirjutatud nii ladusas stiilis, et hakkas mulle krimisarja või filmi meenutama. Teate küll - loed ja kaadrid jooksevad silme ees. Sündmustikku tuleb mitmeid ootamatuid pöördeid, aga siinkohal hoian sõrmed vaos ja keele hammaste taga - ikka nende huvides, kel plaanis maetud mehega lähemalt tutvust teha.
Peategelane, nutikas uurija Roy Grace on ka üpris sümpaatne kuju, kellega käib kaasas murtud süda ja lahendamata minevikumõistatus. Nii et ootan huviga telesarja!