kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Erootiline tuhkatriinulugu

Inimene on loomult uudishimulik ja nii vedasin minagi E. L. Jamesi kõmulise romaani "Viiskümmend halli varjundit" koju, et enne unemaale siirdumist sellega tutvust teha. Raamat meenutas mulle kangesti tänapäevast tuhkatriinulugu, pikituna ohtra erootikaga. Tuhkatriinuks on tavaline, naljakalt kohmakas süütuke tudengineiu, printsi rollis aga edukas, kohutavalt rikas ja ilus noor ärimees. Et asi liiga igavaks ei läheks, on "printsile" külge poogitud ka tumedam pool - talle meeldib domineeriv, et mitte öelda sadistlik seks.
Raamatuga on lihtne õhtupoolikuga ühele poole saada - see on hõlpsalt jälgitav ka siis, kui vahepeal kümneid lehekülgi vahele jätta, kuna tegevusliin kulgeb nii aeglaselt. Küll aga on ja üksikasjalikult kirjeldatud seksistseene (ilma nendeta oleks raamat poole õhem!), aga needki kuidagi muinasjutulikult roosas võtmes.
Tjah, ega ma nüüd päriselt mõistagi, miks see teos nii ohtralt furoori on tekitanud. Pealiskaudsel tutvumisel tundus tavaline naistekas, sisaldades lihtsalt rohkem füüsilisi kirjeldusi. Kahe sõnaga teost kokku võttes: ei usu! Et süütust neiukesest saab järsku multiorgastiline seksijumalanna, kes ei jookse ära, kui teda tahetakse kinni siduda ja piitsutada. Et sadomasohhist hakkab äkki nautima nn vaniljeseksi. Ja nii edasi.
Muide, esimesele raamatule on tulemas kaks järge. Vahest võtan neist viimase kätte, lihtsalt selleks, et oma aimdusele kinnitust saada - lõpp tuleb muinasjutulikult õnnelik.

Kaur Kender raamatust
Üks hävitav hinnang
Ja ühe naisterahva arvamus ka: Liisa Kaal

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Huvitav, et keegi ei räägi sellest, mis selle raamatu(nagu iga teisegi puhul)ridade vahele on kirjutatud. Ma olen parandamatu jäljekütt.

Piia ütles ...

Sellel võib olla mitu seletust:
1) ridade vahel polegi midagi
2) lugejad on lummatud/ärritatud pakendist ja ei jõuagi sisuni
3) lugejad on väsinud ridade vahelt sisu otsimast ja tahavad elamust ridadest endist
jne.
Tegelikult annab kõike juppideks võtta ja mingi(teise) loogika kohaselt uuesti kokku panna. Ma olen vahel ikka mõelnud, kas Juhan Liivi tihane tahtis just seda öelda, mida meile kirjandustunnis õpetati. Võib-olla ta oligi lihtsalt - tihane?

Anonüümne ütles ...

Kõik on vahva, ma mõtlen tihase puhul. Aga see esimene mõttemõlgutus ikkagi, kahju, kui lugejad on ärritatud pakendist ja ei jõuagi sisuni (olen ise ka oma lugejate puhul seda kogenud).