teisipäev, 19. veebruar 2013

Kuidas me turundame

Möödunud nädalal rääkisin ERÜ korraldatud seminaril "Teenuste turundamine ja suhtekorraldus raamatukogus" natuke turundusest väikese raamatukogu seisukohalt. Kui suuremates raamatukogudes on turunduse või avalike suhete jaoks eraldi töötaja, siis meie, maaraamatukogude "hunt Kriimsilmad" ei pruugi tihti  teadvustadagi, et see, kuidas me end kasvõi veebis nähtavaks teeme, ongi juba turundus. Pole sugugi ebaoluline, kuidas näeb välja raamatukogu koduleht või milliseid teemasid (ja kuidas!) kajastame blogis. Kunagi ei tea, millise ringiga jõuab sinuni tagasi kord veebi ringlema lastud sõna. Seega on ehk nutikas lähtuda vanarahvatarkusest, mis käseb üheksa korda mõõta.
Moodsaks turunduskanaliks on muutunud ka Facebook, kuhu on väga mugav jooksvalt uudiseid postitada. Samas on pidevas uudisvoos ka oht "lahustuda". Selle vältimiseks ei ole mul paremaid spikreid kui valla kodulehe statistika, mille põhjal on internetis surfamise kõrgaeg tööpäeviti  hommikul kell 10 (kas esimene kohvipaus?), aga ka kella 15 ja 17 vahel. Samas võib "kärbest tabada" ka õhtul hiljem postitades. Ja veel - väga ahvatlev on teha raamatukogule persoonikonto, kuna nii saab kergemini sõpru kutsuda. Samas ei ole siis uudisvoog avalikult jälgitav, näiteks neile, kel Facebooki kontot pole.
Meedias esinemist takistab sageli raamatukogutöötajate tagasihoidlikkus. Aga, armsad kolleegid, kes siis ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise?
Vähetähtis ei ole raamatukogu õhkkond. Mulle meeldis näide Walesist, millest kirjutas Alan Watkin 2011. aasta "Raamatukogus" nr 5: "Pidime eemaldama näiteks sildid "Siin ei suitsetata" ja "Toit ja jook pole lubatud"." Tõepoolest, need tuletavad meelde üht teist riigikorda, mil võis sööklalaualt leida kurja kirja "Näppe ja mune soolatoosi mitte toppida!".
Väikese raamatukogul on parem võimalus oma lugejate soove tundma õppida. Kuni selleni välja, et tädi Maali ei hakka oma silmi kirjude raamaturidadega vaevamagi, vaid küsib kohe: "Mis sul minu jaoks on?".
Üle ega ümbert ei saa ka "tulbaturundusest" ja "jutuveskiturundusest". Ehk kui sind pole küla kuulutustetulbal (võimalikult suurelt ja värviliselt, palun!) ja sinust ei räägita, siis pole sind olemas.
Kui küsisin, kas keskraamatukogud võiks välja töötada mingid juhised või strateegiad väikeste raamatukogude turundamiseks, oldi sellele väga vastu, sest nii kaoks ära iga väikese raamatukogu unikaalsus, oma nägu. Meie nägu.

kolmapäev, 6. veebruar 2013

Armastus põrgulikul Põhjamaal

Nii rasket raamatut nagu Katja Kettu "Ämmaemand" pole mulle juba tükk aega kätte sattunud. See raskus avaldus esmalt teose ülesehituses - peatükid hüplevad ajas edasi-tagasi ja on esitatud erinevate tegelaste perspektiivist. Vahepeal kaalusin koguni mõtet raamatu teistkordsest lugemisest, aga seda polnud siiski tarvis, kuna lõpuks jooksevad aja- ja tegelaste liinid kenasti kokku.
Ei tahakski seda raamatut teist korda lugeda. Sest veelgi raskem kui ülesehitus, on selle sisu. Pärast viimast peatükki jäi  tunne, nagu oleks keegi mulle telliskivid rinnale ladunud. Ja tegelikult pole ma neist siiani vabaneda suutnud, kuigi lugemisest juba paar nädalat möödas. Mis tähendab, et see on hea raamat! Raamat, mis jätab jälje ja päriselt lahti oma lugejast ei lasegi. Kõigepealt haaras see endasse oma meisterliku, kohati poeetilise, aga samas ülimalt naturalistliku keelekasutusega (kiidusõnad tõlkijale!). Siis paelus mind nimitegelase kuju (meenutas veidi H. Wassmo raamatute Dinat!) - ühest küljest tõrjutud, teisest hinnatud, looduslähedane, tugev ja kuidagi tume. Ja traagilise saatusega, mille ta osaliselt endale ise sepitses, kuna armus jäägitult ühte SS ohvitseri. Armastas tingimusteta, nagu loom, iseennast ja teisi vajadusel ohvriks tuues.
Armastus on siin põhiline, sõda vaid kontekst. Aga kriipima jäävad mõlemad.

Lühike ja täpne tutvustus Eesti Ekspressis

reede, 1. veebruar 2013

"Ei mingit Cartlandi mulle, palun!"


Möödunud aasta numbritele otsa vaadates kurvastamiseks põhjust pole - raamatukogu lugejaskond on võrreldes 2011. aastaga märkimisväärselt paisunud. Sellest johtuvalt muidugi ka külastuste-laenutuste arv, mis ju hallidest aegadest raamatukogude tegevuse mõõdupuuks on olnud. Siinkohal väärib omajagu tänu  kultuuriminister, kelle väljaütlemiste ja plaanide kajastus meedias on raamatukogusid pidevalt pildil hoidnud. 
Tõe huvides peab küll nentima, et Sauga raamatukogu laenutuste esisajasse just palju "nimekirjaraamatuid" pole mahtunud. Aga ka "naistekate" osa on märkimisväärselt väike! Ehk pole siis asjad siin Pärnu piiril lugemise ja lugemiseelistuste osas veel päris hukas?

Väljavõte kohalikust ajalehest Sauga Sõnumid: 
"Sauga raamatukogu esisajast laenutusest moodustavad enamiku omamaiste autorite teosed, üksjagu on edetabelis ka lasteraamatuid. Just algklassilapsed on hakanud usinamalt raamatukogu külastama, seda kindlasti tänu õpetajate suunamisele. Elulooraamatute populaarsus on ilukirjanduse ees taandunud. Sauga raamatukogu esikümme:
  1. Vahur Kersna „7*7“
  2. Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“
  3. Andres Laasik „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk“
  4. Avo Kull „Haigla“
  5. Silvi Väljal „Jussikese seitse sõpra“
  6. Avo Kull „Kaubamaja“
  7. Helju Pets „Õnneõiteta sirelid“
  8. Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja timuka tütar“
  9. Marcia Willett „Ootus“
  10. Helju Pets „Ussikuninganna Egle“"

    Foto: http://boogersonthewall.com/2012/07/26/reading-babies-update/