kolmapäev, 6. veebruar 2013

Armastus põrgulikul Põhjamaal

Nii rasket raamatut nagu Katja Kettu "Ämmaemand" pole mulle juba tükk aega kätte sattunud. See raskus avaldus esmalt teose ülesehituses - peatükid hüplevad ajas edasi-tagasi ja on esitatud erinevate tegelaste perspektiivist. Vahepeal kaalusin koguni mõtet raamatu teistkordsest lugemisest, aga seda polnud siiski tarvis, kuna lõpuks jooksevad aja- ja tegelaste liinid kenasti kokku.
Ei tahakski seda raamatut teist korda lugeda. Sest veelgi raskem kui ülesehitus, on selle sisu. Pärast viimast peatükki jäi  tunne, nagu oleks keegi mulle telliskivid rinnale ladunud. Ja tegelikult pole ma neist siiani vabaneda suutnud, kuigi lugemisest juba paar nädalat möödas. Mis tähendab, et see on hea raamat! Raamat, mis jätab jälje ja päriselt lahti oma lugejast ei lasegi. Kõigepealt haaras see endasse oma meisterliku, kohati poeetilise, aga samas ülimalt naturalistliku keelekasutusega (kiidusõnad tõlkijale!). Siis paelus mind nimitegelase kuju (meenutas veidi H. Wassmo raamatute Dinat!) - ühest küljest tõrjutud, teisest hinnatud, looduslähedane, tugev ja kuidagi tume. Ja traagilise saatusega, mille ta osaliselt endale ise sepitses, kuna armus jäägitult ühte SS ohvitseri. Armastas tingimusteta, nagu loom, iseennast ja teisi vajadusel ohvriks tuues.
Armastus on siin põhiline, sõda vaid kontekst. Aga kriipima jäävad mõlemad.

Lühike ja täpne tutvustus Eesti Ekspressis

Kommentaare ei ole: