teisipäev, 19. veebruar 2013

Kuidas me turundame

Möödunud nädalal rääkisin ERÜ korraldatud seminaril "Teenuste turundamine ja suhtekorraldus raamatukogus" natuke turundusest väikese raamatukogu seisukohalt. Kui suuremates raamatukogudes on turunduse või avalike suhete jaoks eraldi töötaja, siis meie, maaraamatukogude "hunt Kriimsilmad" ei pruugi tihti  teadvustadagi, et see, kuidas me end kasvõi veebis nähtavaks teeme, ongi juba turundus. Pole sugugi ebaoluline, kuidas näeb välja raamatukogu koduleht või milliseid teemasid (ja kuidas!) kajastame blogis. Kunagi ei tea, millise ringiga jõuab sinuni tagasi kord veebi ringlema lastud sõna. Seega on ehk nutikas lähtuda vanarahvatarkusest, mis käseb üheksa korda mõõta.
Moodsaks turunduskanaliks on muutunud ka Facebook, kuhu on väga mugav jooksvalt uudiseid postitada. Samas on pidevas uudisvoos ka oht "lahustuda". Selle vältimiseks ei ole mul paremaid spikreid kui valla kodulehe statistika, mille põhjal on internetis surfamise kõrgaeg tööpäeviti  hommikul kell 10 (kas esimene kohvipaus?), aga ka kella 15 ja 17 vahel. Samas võib "kärbest tabada" ka õhtul hiljem postitades. Ja veel - väga ahvatlev on teha raamatukogule persoonikonto, kuna nii saab kergemini sõpru kutsuda. Samas ei ole siis uudisvoog avalikult jälgitav, näiteks neile, kel Facebooki kontot pole.
Meedias esinemist takistab sageli raamatukogutöötajate tagasihoidlikkus. Aga, armsad kolleegid, kes siis ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise?
Vähetähtis ei ole raamatukogu õhkkond. Mulle meeldis näide Walesist, millest kirjutas Alan Watkin 2011. aasta "Raamatukogus" nr 5: "Pidime eemaldama näiteks sildid "Siin ei suitsetata" ja "Toit ja jook pole lubatud"." Tõepoolest, need tuletavad meelde üht teist riigikorda, mil võis sööklalaualt leida kurja kirja "Näppe ja mune soolatoosi mitte toppida!".
Väikese raamatukogul on parem võimalus oma lugejate soove tundma õppida. Kuni selleni välja, et tädi Maali ei hakka oma silmi kirjude raamaturidadega vaevamagi, vaid küsib kohe: "Mis sul minu jaoks on?".
Üle ega ümbert ei saa ka "tulbaturundusest" ja "jutuveskiturundusest". Ehk kui sind pole küla kuulutustetulbal (võimalikult suurelt ja värviliselt, palun!) ja sinust ei räägita, siis pole sind olemas.
Kui küsisin, kas keskraamatukogud võiks välja töötada mingid juhised või strateegiad väikeste raamatukogude turundamiseks, oldi sellele väga vastu, sest nii kaoks ära iga väikese raamatukogu unikaalsus, oma nägu. Meie nägu.

Kommentaare ei ole: